Aeda teraapia­seansile

Juba Muinas-Egiptuses määrasid arstid patsientidele nende hingelise tasakaalu taastamiseks jalutuskäike aedades. Pärast Esimest ja Teist maailmasõda aga osalesid mitme riigi sõdurid taimeistutusprogrammides, mis olid mõeldud meeste vaimse ja osalt ka füüsilise tasakaalu – vigastatud jäsemete koordinatsiooni – parandamiseks.

Tänapäeval on aianduse teraapilisest rakendamisest saanud teadusharu, millega eriti aktiivselt tegeldakse Ameerika Ühendriikides. Seal kasutatakse aiandusteraapiat vanurite hooldekodudes, aidsikeskustes ja vaimuhaiglates, samuti rehabilitatsioonikeskustes ja vaimupuudega inimeste ühiskodudes. Meil saab aiandusteraapiat õppida Eesti Maaülikoolis.

Taimed teevad terveks

“Aiandusteraapia on maailma kõige vanem teraapia,” ütleb Alice Oolo, kes on Eesti Maaülikooli aianduse eriala magistrant.

Ta tahab kunagi kõigile huvilistele luua teraapilise aia. Eesti linnaruumis on vähe aedu meenutavaid parke, kus saaks turvaliselt puhata ja nautida rahulikke hetki taimede keskel. Vanast Euroopast võib aga tuua küllalt näiteid valvatud ja hoolitsetud parkaedadest, mis on jalutajatele päev läbi avatud, ööseks aga suletakse.

Vähevõitu on meil rohelust ka näiteks koolides ja haiglates.

“Ameerikas läbi viidud teadusuuringud on näidanud, et taimede lähedus aitab operatsioonist kiiremini paraneda. Haiged, kellel oli vaade taimedele, paranesid kiiremini kui need, kelle vaateväljas oli tühi sein,” räägib Alice Oolo.

“Täheldatud on, et taimede lähedus alandab vererõhku ja reguleerib südametegevust. Eks taimed viivad mõtted haigusest eemale ning ka see on hea. Looduslik keskkond mõjub lõõgastavalt. Aiatöö aga maandab stressi ning taimede kasvu jälgimine ja nende eest hoolitsemine pakub rõõmu ja rahuldab hoolitsusvajaduse. Kui oleme midagi loonud, tõstame sellega ka oma enesehinnangut,” selgitab Alice.

“Saksamaal on uuritud taimede mõju õpilastele. Taimestatud klassides õppivad lapsed olid vähem agressiivsed ja vähem haiged kui need õpilased, kelle õpikeskkonnas taimi polnud.”

Ka teab Alice, kuidas noored õpetajad on leidnud hea viisi lastes koolihuvi tekitada. Esimesel koolipäeval külvavad kõik õpilased mõne seemne mulda, hiljem on kooli jõudes kohe tore vaadata, kuidas taimel läheb. Nõnda õpib laps ka hoolitsemist ja vastutamist.

Niisiis läheb aiandusteraapiana kirja aias või mujal taimede keskel viibimine, aga eriti hea on nende taimede eest ka ise hoolt kanda.

Sobib ka vanematele

Üha enam soovitatakse aiandusega tegelda eakatel. Mõistagi ei tähenda see palaval keskpäeval kasvuhoones rohimist, mis on lausa eluohtlik, või üle jõu käivate kastekannude vedamist mööda peenravahet. Kõike tuleb teha mõõdukalt. Piisab ka mõnest väikesest maitsetaimekastist aknalaual või lillepottidest rõduserval.

Igatahes on väikest viisi nokitseda etem kui päevade kaupa televiisorit vaadata või raadiot kuulata. Taimede eest hoolitsemine pakub inimesele mõnusat tegevust ja näitab, et suudetakse veel midagi luua ja olla vajalik.

Paljudel eakatel on küll probleemiks, et vanus ei lase valudeta kummarduda ja tööriistad kipuvad käest pudenema, kuid aiandusteraapia edendajad on ka sellele mõelnud.

“Aiatööriistad tuleks kinnitada randme külge nagu suusakepid, siis ei pea kukkunud eseme järele kummarduma. Lisaks on eakate tarvis välja mõeldud väikesed tellitava kõrgusega konteinerpeenrad – pole vaja kummarduda, on vähe kaevamist ja rohimist. Mõelda tuleks kindlasti niisutussüsteemi peale, et taimede kastmisest ei saaks üle jõu käiv kohustus. Lemmikuteks võiks valida pigem püsikud või igihaljad taimed, mis ei ole kapriisitsejad. Vaegnägijatele soovitatakse lõhnavaid ja erisuguse lehetekstuuriga taimi,” loetleb aiandusteraapia asjatundja viise, kuidas aiandusega tegelemist hõlbustada.

Aed nautimiseks

Maailmas on loodud mitmeid teraapilisi ja meditatsiooniaedu, kus on arvestatud teadlaste soovitustega. Niisuguste aedade eesmärk on stimuleerida inimeste meeli ja näidata taimede hooajalist muutumist, seal võiks olla veesilm ning sinna peaks ligi pääsema ka ratastooliga.

Hea, kui aed meelitaks ligi linde, liblikaid ja muid putukaid. Teraapiline aed ei tohiks välja näha nagu metsik džungel, kuid mitte ka liiga lage. Ühes tavalises Eesti aias võiks aga senisest rohkem mõelda istepinkide ja varjualuste rajamisele, sest muruniitmise ja rohimise kõrval peaks aega jääma ka tehtu nautimiseks.

Aiandusteraapia teaduslik definitsioon ütleb, et tegu on protsessiga, milles kasutatakse taimmaterjali ja aianduslikke tegevusi, et parandada inimeste sotsiaalseid, hariduslikke, psühholoogilisi ja füüsilisi omadusi ja oskusi.

Tegelikult on ju suur osa Eesti inimesi tegelenud aiandusteraapiaga, me lihtsalt ei nimeta seda nii. Masu ajal aga muutub aiandus meile üha olulisemaks ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks võimaldab söödavate, aga ka ilutaimede kasvatamine kas või natukenegi kokku hoida, samas peletab aiatöö praegusel ajal nii sagedasti kimbutavat stressi. Töötuks jäänud inimesel aitab aiatöö hoida teadmist, et ollakse endiselt vajalik.