Keha

Lugu ilmus esmakordselt 2010. aasta maikuu Tervis Plussis.

Bakter – tilluke, kuid võimas (2)

Marika Jürgenson , 17. mai 2015, 14:53
Foto: PantherMedia / Scanpix
Bakterid on kõige väiksemad üherakulised mikroorganismid, kes elavad, paljunevad ja kasvavad iseseisvalt. See suutlikkus eristab neid veelgi väiksematest mikroorganismidest – viirustest.

Bakteri nimetus tuleb kreekakeelsest sõnast bacterion, mis tähendab saua või keppi. Baktereid leidub kõikjal: õhus, mullas, vees, kuumaveeallikates ja jääkamakates, elusorganismides ning ka surnud organismide jäänustes. Üksteisest eristuvad bakterid eeskätt elukeskkonna ja väliskuju poolest. Nad on biokeemiliselt väga aktiivsed ja täidavad looduse aineringes ülitähtsat osa, ilma nendeta ei oleks elu meie planeedil võimalik.

Samal teemal

Näiteks ainuüksi inimese organismis teatakse olevat mitmeid kordi rohkem baktereid kui tema enda keharakke. Need mikroobid moodustavad meie organismi loomuliku mikrofloora, mis osaleb seedimisprotsessis ja ainevahetuses ning sti­muleerib immuunsüsteemi: kaitseb haigustekitajate eest, takistab kahjulike sissetungijate kudedele kinnitumist ning aitab kaasa nende vastaste antikehade tekkele.

Kõige arvukamalt on loomuliku mikrofloora baktereid seedetraktis, suuõõnes ja nahapinnal. Kehaomase mikrofloora üks tähtsamaid võtmesõnu on tasakaal, see tagabki tõhusa võitluse sissetungijatega. Kui tasakaal häirub, võib see kaasa tuua mõne kehaomase bakteriliigi liigse vohamise ning tagajärjeks on põletik ja infektsioon.

Näiteks põhjustab organismi tunginud viirus nina limaskestal ärritust ja turset, tekib nohu. Ninasse avanevad aga kitsad käigud – ninakõrvalkoopad ehk põsekoopad, mille ülesandeks on sissehingatava õhu soojendamine, niisutamine ja puhastamine. Kui need käigud nohu tõttu liialt üles paistetavad ja sulguvad, lakkab nendes loomulik ventilatsioon ning tekib soodus keskkond ninakõrvalkoobaste limaskestal elutseva kehaomase bakteri vohamiseks. Selle tagajärjel võib areneda põsekoopapõletik.

Ka põiepõletikku võib põhjustada just kehaomane bakter, mis naise anatoomilise eripära tõttu pääseb hõlpsasti kuse­tee­desse kas soolestikust või nahapinnalt.

Sissetungivad tõvetekitajad

Baktereid, mis inimese organismi pääsedes haigusi põhjustavad, nimetatakse patogeenseteks ehk tõvestavateks mikroobideks. Kui organismi kaitsemehhanism ei suuda nendest vabaneda kas nõrgenenud immuunsuse, sissetungijate rohkuse või agressiivsuse tõttu, jääb inimene haigeks.

Haiguse avaldumine on iga tõvetekitaja puhul omamoodi: näiteks külmetushaiguse põdemisest nõrgestatud organismi tunginud meningokoki tegevuse tagajärjeks on üliägeda kuluga meningiit tugeva peavalu, loiduse ja valguskartusega. Bakterite tekitatud haigusteks on salmonelloos, botulism, düsenteeria, koolera, tüüfus, difteeria, teetanus, tuberkuloos, puukborrelioos, gonorröa, klamüdioos, bakteriaalne kopsupõletik, haavapõletikud, osa kõrva- ja kurgupõletikest jt.

Enamasti on need nakkushaigused, nakatumisviisid on erinevad: kas õhknakkus (tuberkuloos), piisknakkus (kopsupõletik, difteeria), nakatumine siirutaja vahendusel (puukborrelioos, tüüfus), haavakontakti kaudu (teetanus), pesemata käte kaudu (düsenteeria), sugulisel teel (gonorröa) või saastunud toidu ja joogiga (salmonelloos, botulism, koolera).

Mitmeid bakteriaalseid nakkushaigusi aitab ära hoida vaktsineerimine.

Antibiootikumid hävitavad

Bakterite põhjustatud haigusi saab ravida antibiootikumidega. Antibiootikumid on elusorganismide (bakterite, seente) toodetud või tööstuslikult sünteesitud ained, mis hävitavad mikroobe või takistavad nende paljunemist.

Kõige sagedamini kasutatakse neid hingamisteede bakteriaalsete põletike, kuseteede infektsioonide, kõrva- ja kurgupõletike korral ning juhtudel, kui tõvestavad bakterid satuvad vereringesse ning võivad kahjustada siseelundeid.

Aga näiteks bakteriaalse meningiidi korral on kiire antibiootikumravi alustamine lausa elulise tähtsusega. Antibiootikumid mõjuvad ainult bakteritele, viirushaigusi need ei ravi.

Antibiootikumide tarvitamisega kaasnevad aga ka omad ohud: valesti või kergekäeliselt võetud preparaadid võivad halastamatult hävitada ka organismile vajalikke baktereid ja muuta selle niimoodi vastuvõtlikuks muudele haigustele.

Seetõttu määrab ravikuuri vaid arst, sest väga oluline on proovida kindlaks teha, millise ravimi suhtes on haigust põhjustanud bakter tundlik. Vaid nii on võimalik vältida, et haigustekitaja muutub ravimi suhtes n-ö ükskõikseks (ravimresistentseks). Ravimresistentseks muutunud bakterid on ravile allumatud.

Kui arst on haigusest jagusaamiseks määranud antibiootikumikuuri, siis tuleb ravimit võtta vastavalt arsti ettekirjutustele, kindlas koguses ja kindla aja jooksul. Seega peab ilmtingimata ravimi tarvitamist jätkama ka siis, kui enesetunne juba paraneb. Õige ravim õiges doosis toob paranemismärke juba kahe-kolme ööpäevaga, kuid see ei ole kindlasti põhjus ravikuuri lõpetamiseks.

Enneaegselt ravi pooleli jättes ei hävi kõik haigustekitajad, sümptomid võivad taasilmneda ja ravim ei avalda enam oodatud mõju, kuna selle vastu on kujunenud resistentsus. Kui kolme-nelja päevaga ei ilmne mingeid tervenemismärke, on kindlasti vaja uuesti raviarstilt abi otsida.

Juba antibiootikumikuuri käigus tuleks organismile appi tulla. Tablettide võtmise ajal ning kuu-paar pärast seda oleks tervislik loobuda igasugustest napsidest ja solaariumist ning päevitamisega üldse ettevaatlik olla. Oleks mõistlik üle vaadata igapäevamenüü ning rikastada seda värskete puu- ja köögiviljade ning biopiimatoodete ja atsidofiilhapupiimaga. Rohkesti tuleks juua puhast vett või vitamiinirikkaid taimeteesid.

Haiguse ja taastumise ajaks võiks sportimisest kas täiesti loobuda või treeningukoormust tublisti kergendada. Kasuks tuleb rahulik kõnd, jalutuskäigud mere ääres või metsas. Vajadusel aitavad probiootikumipreparaadid ja vitamiinikuur.

Probiootikumide soodus mõju

Antibiootikumide tõttu tasakaalust välja viidud või kahjustada saanud organismi loomulikku mikrofloorat aitavad taastada probiootikumid. Kõige laastavam kõrvalmõju on antibiootikumidel soolestikus elutsevatele kasulikele piimhappebakteritele. Need bakterid toodavad ainet, mis kaitseb soole mikrofloorat haigustekitajate sissetungi, paljunemise ja pesastumise eest. Näiteks tupeseen on üks sellistest nuhtlustest, mis võib tekkida just korduvate antibiootikumikuuride tagajärjel – kahjustunud limaskestal võtab vales kohas võimust organismiomane seen.

Probiootikumid on piimhappebakterid, mis soodustavad soolestikubakterite loomulikku kooslust. Kaugeltki kõik piimhappebakterid ei ole automaatselt probiootikumid – selle austava nimetuse saavad bakterid, mille soodus toime ja tervistav mõju ning toimekuse säilimine nii toidus kui ka inimese soolestikus on meditsiiniliselt tõestatud.

Kõige rohkem uuritud piimhappebakterid on Lactobacillus ja Bifido, mida lisatakse piimatoodetele. Ka Eestil on oma probiootikum, ME-3, mida on Dr Helluse piimatoodetes. Kasulikud piimabakterid parandavad organismi üldseisundit, tõhustavad seedimist, leevendavad kõhuhädasid. Peale selle aitavad probiootikumid tasakaalus hoida vere kolesteroolisisaldust ning seega säästa südame tervist.

Antibiootikumikuuri järel võiks süüa probiootikumiderikast toitu või võtta piimhappebakterite kapsleid, mis turgutavad soole mikrofloorat, eriti neil, kel varem olnud probleeme kõhulahtisuse või tupeseenega. Kohati ongi mikrofloorat taastavate preparaatide võtmine tõhusam kui biopiimatoodete söömine.

Nimelt on maos happeline keskkond, bakterid elavad aga soolestiku leeliselises keskkonnas. Teel läbi happelise mao hävib hulk piimas leiduvatest vajalikest bakteritest. Kapslites pääsevad need aga kahjustamatult leeliselisse soolestikku.

On antibiootikume, mida ei tohigi koos piimaga võtta, sest see takistab ravimi imendumist. Kõikide antibiootikumide kohta see ei kehti, seetõttu tuleks sellekohast infot kindlasti patsiendi teabelehelt otsida ja vajadusel enne ja pärast ravimi manustamist umbes kahe tunni jooksul piimatooteid vältida.

Allikas: infektsionist PILLERIIN SOODLA