Keha

Uku Suviste: "Kõike jõuab, kui sead selle endale eesmärgiks!" 

Liis Konovalov, 14. mai 2015, 09:32
Uku SuvisteFoto: Julia-Maria Linna
Särav ja karismaatiline Uku Suviste (32) saabub kohtumisele küll väikese hilinemisega, ent muul moel ei saa laulja olemusest kuidagi välja lugeda seda, et viie aasta jooksul ei ole ta saanud endale lubada puhkamiseks kahte järjestikust nädalat.

Tegemisi täis pikitud päevakava on saatnud Ukut kogu elu. Juba kooli kõrvalt tegeles ta aktiivselt laulmisega ning klaveriõpingutega Tallinna Muusikakoolis, leides lisaks aega ka spordiks, tegeledes tennise ja kergejõustikuga. Kõik see on Uku elus alles siiani, lisaks enda esinemiste korraldamise praktiline pool. Kuidas ta küll seda kõike jõuab?

Samal teemal

„Kõige jaoks jätkub aega siis, kui sa keelad endal millestki loobumise,” arvab Uku oma edu saladuse peituvat järjepidevuses. „Kui hakata mõtlema selle peale, kas ma nüüd süüa jõuan või kas ma trenni jõuan, lähevad asjad käest ära.” Kõike jõuab, kui oled selle endale eesmärgiks seadnud. Nii mahuvadki Uku päevadesse esinemised, proovid ja lugude kirjutamine kui ka trenn ning kvaliteetaeg koos elukaaslase Sandraga. Päevarütm muidugi erineb tavapärase kontoriinimese omast ja esinemiste tõttu saab ta teinekord magama alles vastu hommikut. Ometi peab Uku und ja unevajaduse täitmist oma tervise ja eriti just hääle seisukohast kõige olulisemaks.

„Lauljatel võib unepuudusega hääl lihtsalt ära kaduda,” räägib Uku omast kogemusest. Seega on ta loobunud öösiti trennis käimisest ja kohanenud pigem hilise tõusmisega. Hommikusöök ja päeva algus on tavapäraselt umbes kella kümne paiku. Muid võtteid, millega häält hoida, kaitsta või sellega manipuleerida, Uku ei tea. „Toores muna!” naljatab ta, kuid tõdeb siis, et selle instrumendi ulatust ja kõla saab muuta vaid pideva tööga. Suitsetamisest on ta seni hoidunud – olgugi, et suitsumeestel on väga mõnusad hääletämbrid, võib selle tegevusega hääle täiesti ära rikkuda.

Jaanid ja jõulud on muusiku kiireim aeg

„Aasta kõige kiiremad perioodid on kindlasti jõulud ja suvi,” alustab Uku ürituste loendamist, mille puhul artisti vajatakse. „Siis järgneb veebruari lõpp, märtsis on juba naistepäevaga seotud esinemised, aprill, seejärel hakatakse juba emadepäeva peale mõtlema, juunis on jaanipäev, seejärel suvetuurid…” ei tule loetelul lõppu. Suvest jõuame sujuvalt sügise alguseni septembris ja Uku tõdeb, et absoluutselt igas kuus on mõni põhjus, mille puhul haarata kitarr ja esineda.

Meie pehmetes ja viiruserohketes talvedes võitlevad paljud inimesed tihti haigustega, aga kuidas Uku talvel vastu peab? „Haiguste vältimise võti peitub ilmselt selles, et ma armastan oma tööd ja elustiili,“ ütleb ta. Küsimusele, kuidas ta on suutnud nii kiire ja intensiivse elu juures vältida läbipõlemist, vastab ta siiralt, et ei kujuta läbipõlemist ettegi. „Mul on vist lihtsalt vedanud, et mulle nii meeldib see kõik, mida ma teen,” kinnitab ta. Külmetushaigustesse Uku lihtsalt ei usu. „Kui ma ka olen kuskil külmetanud, siis ei ole ma haigeks jäänud ja samas on haigused tulnud siis, kui pole olnud vähimatki võimalust külma saada,” nendib ta. Saatusega Uku siiski mängima ei hakka ning talvisel ajal kuuluvad müts ja sall tema garderoobi. Sest eriti just detsembris tuleb püsida terve, kuna siis on aasta kõige esinemisterohkem kuu. Kui Uku kord aga oma esinemisgraafikut ühte kalendriaastasse paigutama hakkab, siis selgub, et kogu aasta on ühtlaselt kohtumisi ja tegemisi täis.

Esinemistega Uku tegevus aga ei piirdu – muusiku elu juurde kuulub nii laulude loomine kui ka enese promomine. Inspiratsioon ei küsi, kas on parasjagu päev või öö. „Muusikat kirjutada võin ma hommikuni välja. Mõnikord on nii, et mul on mingi idee. Istun sellega klaveri taha ja siis korraga avastan, et mängin hoopis midagi muud ning olen esialgsest ideest väga kaugele tüürinud.” Nii lööb mõttelend ja intensiivne loomeperiood päevakava täiesti segamini. „Mulle täitsa meeldib see, et rutiini ei teki,” mõtiskleb ta ise. Tõepoolest, rutiinile ei ole sellise eluviisiga eriti ruumi, aga kuidas on lugu lähedastega – kas nende jaoks on aega?

Uku on veendunud, et elu pidevalt komandeeringus käiva inimesega oleks hullem kui elu muusiku kõrval. „Minu esinemised ei kesta ju kaks nädalat, ööseks jõuan ikka koju,” ütleb ta ja lisab, et elukaaslane käib tihti temaga esinemistel kaasas. „Samas ei ole ka koosveedetud aja puhul tähtis mitte selle kvantiteet, vaid hoopis kvaliteet,” toob ta välja veel ühe tähtsa aspekti. Pigem on ta kodus vähem, aga tõepoolest väärtustab seda aega ja on neis hetkedes üdini kohal, mitte ei tegele samal ajal poole silmaga tööasjadega.

Valib, mida sööb

Üldiselt sätib Uku end magama kella kahe paiku ja on kell kümme hommikul piisavalt ergas, et tõusta ja hommikusöök valmistada. „Ma võin muud söögid ka teha, kui kedagi teist läheduses ei ole,” naerab ta, kuid lisab, et kokka pole nad koju veel tellima pidanud. Toitumisharjumused on aastate jooksul mõnevõrra muutunud – kui päris pisikesena oli Uku lemmiktoit pitsa ning keskkooli ajal klassikaliseks lemmikuks päts saia ja pudel limonaadi, siis nüüd üritab ta jälgida oma toidu tervislikkust ja toiteväärtust. See käib sisetunde põhjal, moevooludega nagu näiteks paleotoitumine või gluteenivaba dieet Uku kaasa läinud ei ole. Päris taimetoitlane Uku ei ole, küll aga satub liha taldrikule viimasel ajal pisut harvemini. Lapsepõlves oli periood, kus ta seletamatutel põhjustel üldse ei söönud liha. Ise süüa valmistades järgib ta põhimõtet, et kõik peab olema tasakaalus – ei tasu tarbida liiga palju rasva ega süsivesikuid. Nädalasisesteks eelistusteks on pigem kerged salatid, mitte tugevad road.

Oma elus suhtub Uku muusika tegemisse sellise pühendumisega, et tal on raskusi puhkeaja leidmisega. „Viimase viie aasta jooksul ei ole kahte nädalat järjest olnud, kus pole ühtegi esinemist,” meenutab ta. Ajakava on viimastel aastatel läinud veelgi tihedamaks ning väga raske on leida nädalatki endale, ent Uku on andnud endast parima. „Veel saab ümber mängida, näiteks eelmisel aastal olin kokku Eestist ära poolteist kuud,” selgitab ta, et puhkamiseks tuleb aega lihtsalt võtta ja kuupäevad, mil esinemiskutseid vastu ei võeta, varakult lukku panna.

Sealjuures peab Uku olema endaga väga karm, sest ta tõesti naudib seda, mida ta teeb, ning kiusatus esineda on kogu aeg. „Ma ei näe seda kui tööd, kus ma pean kuhugi minema või midagi tegema. Iga esinemine on olnud minu jaoks täiesti uudne elamus, täiesti uue atmosfääri ja inimestega. Ma saan kogu aeg õppida midagi uut ja nii kaua, kui ma saan seda teha, on see minu jaoks põnev,” on ta üdini tänulik selle eest, et tal on võimalik muusikaga tegeleda. „Loomulikult on perioode, kus on hästi palju tööd ja tegemist mingi loo kirjutamise või mõne projekti tegemisega, aga kohe kindlasti ei ole mu töö selline, millest ma puhkust tahaks.”

Kuidas sünnib uus lugu?

Lisaks esinemistest saadud heale emotsioonile meeldib Ukule ka loomeprotsess. Ka praegu on tal käsil intensiivne loomeperiood ja ta on võtnud aega lugude kirjutamiseks. Kuidas sünnib ühest mõttevälgatusest esitatav pala? „Ma arvan, et igaüks teeb seda täiesti omamoodi ja ühte kindlat valemit ei ole,” ütleb Uku. Ta mõtestab protsessi lahti: kõik saab alguse ideest – olgu selleks siis meloodia, loo sisu või mõni gruuv. Seejärel läheb ta klaveri taha ja üritab seda edasi arendada punktini, kus on olemas refrään ja üks salm.  „Siis ma mängin ja laulan selle sisse – kas või pudikeeles, kui sõnu veel pole,” ütleb Uku.

Sel hetkel tulevad mängu ka juba teised inimesed, sest väga palju sõltub loo kirjutamisel sellest, kuidas läheb paika inimestevaheline sünergia ja kuidas sujub koostöö. Uku ingliskeelsete laulude sõnad võivad valmida hoopis Ameerikas – tema saadab enda poolt sisse lauldud jupikese, millele tehakse sõnad ja need omakorda sisse lauldakse. Kui need sobivad, siis laulab Uku ise loo sisse, aga sellega protsess veel ei lõppe. „Lool on palju nüansse. Teinekord tuleb mõningaid pille lisaks mängida ja siis mängitut omakorda puhastada. Seejärel tuleb lugu miksida, masterdada ja alles siis on see valmis.” Kõlab nõnda keeruliselt nagu võtaks ühe loo valmimine aega aastaid, kuid see polevat teps mitte nii – optimaalseks ajaks peab Uku nädalat. Koostöö kohta arvab ta, et kõige olulisem on, et inimesed üksteist täiustaks ja aitaks mõnikord tekkivatest barjääridest üle saada.

Alati ei lähe aga loomeprotsess libedalt ja kui asi jääb toppama inimeste koostööst tulenevate probleemide tõttu, siis need asjad häirivad. Ta tõdeb ka, et oma tuntuse algusaastatel häiris teda ajakirjandusega seotud pealiskaudsus. „Ma ei saanud aru, kuidas kõigile on oluline see, mida ma kannan ja kuidas ma esinen, aga kedagi ei huvita, millest ma laulan või kuidas need lood sündisid,” meenutab ta, samas mööndes, et tegelikult on lauljale oluline ka väline pool. Kui just ei tegeleta klassikalise või süvamuusikaga, siis tasubki olla pidevalt pildis ja tähelepanu huviorbiidis. Edevaks end Uku siiski ei pea, pigem ütleb, et on artisti kohta liigagi tagasihoidlik.

Uku leiab, et tal on elus tõeliselt vedanud, sest ta saab elada just sellist elu, mida tahab. Huvitaval kombel ei näinud ta seda aga kuidagi tulemas, vaid oli poisina täiesti kindel, et tema elu saab olema seotud hoopis kas teletöö või arvutitega. Poisipõlves oli ta huvitatud masinatest ja tudeeris põhjalikult vanaisa raamatust „Põllumajanduslikud traktorid” leitud jooniseid, hiljem pälvis aukartust isa teletöö. Isegi muusikakallakuga klassis käimine ning klaveriõpingud ei pannud elupõlisest muusikute suguvõsast pärit Ukule veel pähe muusikaga elatise teenimise mõtet, vaid saatuse sõrmele järele andmiseks oli vaja hoopis ühte õnnelikku juhust. Nüüd aga ütleb Uku, et muusikukarjäär on tema jaoks loomulik valik, sest see on juhtunud nagu iseenesest, see toimib iseenesest ja hoiab teda seesmiselt põlevana. Kui kaua? „No ikka nii kaua, kuni ma elan,” arvab Uku veendunult.

Mis seob Uku Suvistet ja arvutiasjandust?

Fakt, et hõbehäälsel Uku Suvistel on ka IT-haridus, pole just väga laialt tuntud. Ainuke aeg, kui Uku töötas arvutite alal, oli kooliajal tehtud praktika Tallinna Linnavalitsuses.

Õigupoolest tahtis Uku pärast keskkooli ja sõjaväeteenistuse läbimist saada IT-inimeseks ja astus Tallinna IT Kolledžisse popile IT-administraatori erialale. „Mu toonane tüdruksõber tahtis minna Otsa kooli klaverit õppima ja kutsus mind kaasa,” meenutab Uku muusika juurde jõudmist. „Läksin siis niimoodi täiesti lambist ja saingi sisse!” oli Uku ise ka üllatunud asjade sellisest käigust. Oma arvuti­õpinguid ta aga pooleli ei jätnud ning sihikindla töö tulemusena lõpetas mõlemad koolid korraga.

Praeguseks on Uku oma kutsumuse leidnud ning arvuteid parandama teda paluda ei tasu. „Ma kohe üldse ei talu arvutite parandamist!” teatab ta emotsionaalselt. „Minu jaoks on see kõige hullem töö, sest arvutitel viib alati üks viga teiseni ja algpõhjuseni jõudmine on väga raske,” leiab Uku. Tehnikat ta samas ei põlga – nagu enamikul praegusest põlvkonnast, jookseb ka tema elu ja suhtlus kokku nutitelefoni. „Sõbrad ütlevad, et ma olen kogu aeg online,” naerab ta, väljendades selles osas vastakaid tundeid. „See, et kogu info on telefonis, tekitab meis sellise võltsi kohaloleku illusiooni,” arutleb ta. „Ma näen, et mulle on keegi kirjutanud, aga samas ei vasta ma sellele kohe, sest olukord ei luba ja telefonis on ebamugav trükkida ka,” tõdeb Uku. „Keegi ei kaotaks midagi, kui ta loeks oma e-kirju arvutist paar tundi pärast nende postkasti ilmumist. Seda enam, et ühe käega meili kirjutades avastan end tihti juba teise käega mingit muud infot otsimast, kuigi on selge, et kaht asja korraga tehes ei saa töö valmis kiiremini, vaid kannatab tehtu kvaliteet.“

 

Fakte Uku Suviste kohta

•        Sündinud 1982. aastal.

•        Õppis Tallinna 21. keskkoolis, mille lõpetas 2000. aastal kahe kiituskirjaga – muusikas ja kehalises kasvatuses.

•        Laulis kooliajal Tallinna poistekooris ja oma kooli poistekooris, mida juhendas Lydia Rahula.

•        Oli kooliajal aktiivne sportlane – põhi­kooli ajal mängis tennist, keskkooli ajal tegeles kergejõustikuga.

•        2001. aastal astus Tallinna IT Kolledžisse õppima arvutiadministraatori erialale. Selle kooli lõpetas 4 aastat hiljem.

•        2002. aastal astus Georg Otsa nimelisse muusikakooli pop-jazz laulu õppima.

•        2006. aastal astus Berklee Muusika­kolledžisse, kus õppis laulu ja muusikaproduktsiooni. Selles koolis täiendas end poolteist aastat.