Keha

Diabeetiku suur hirm on kaotada jalg 

Dr. Veronika Palmiste-Kallion, 14. mai 2015 10:25
Haavandit või gangreeni jalal on lihtsam ära hoida korraliku pediküüri ning õigete jalanõudega, kui tüsistust hiljem kuid või aastaid ravida.Foto: PantherMedia / Scanpix
Kui inimene haigestub suhkruhaigusesse, kardab ta peamiselt kolme suuremat tüsistust: jääda pimedaks, vajada dialüüsi või kaotada gangreeni tõttu oma autonoomsus. Eestlased ei ole erandid, pigem on olukord isegi hullem – diabeeti on järjest rohkem ning haiguse tüsistustefaas jõuab kiiremini kohale kui mujal arenenud riikides.

Miks see nii on ja mida me saame ette võtta, et olukord paraneks? Sellele probleemile otsivad lahendust erinevad erialad, organisatsioonid koos riiklike kindlustussüsteemidega (Eestis haigekassa). Diabeedi ravi ning sellega seotud suur hulk abivahendeid on diabeetikule kättesaadavad – kahjuks on neist nii mõnigi võimalus patsiendile teadmata.

Samal teemal

Sloveenias Bledis toimunud kolmanda ürituse „Train the Foot Trainersˮ eesmärk on õpetada ning aidata korraldada diabeetikute ja jalakahjustustega tegelevate arstide-õdede tööd erinevates riikides, et luua spetsialiseerunud keskused, kuhu diabeetik saab oma jalaprobleemiga kiiresti pöörduda. Programm on olnud üliedukas Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ning Indias – pärast koolitust tekkis nimetatud piirkondadesse jalakliinikuid nagu seeni pärast vihma. Tegelikult on sõnum väga lihtne – patsient aitab end nii palju kui võimalik ja on nii informeeritud, et pöördub juba enne, kui jalg ära laguneb, jalakliinikusse nõu saama.

Kuna Eestis ei ole jalaprobleemidele keskendunud ambulatoorset polikliinikut, lõppevad selles osas sarnasused arengumaadega. Eestis on olemas vajadus spetsialiseerunud jalakliiniku järele, kuna diabeeti diagnoositakse üha rohkem ja tüsistused on selle haiguse juures paratamatud. Meil on olemas haigekassasüsteem, milles on juba olemas soodustused ravile ja abivahenditele, mida diabeetik vajab nii ennetavalt kui ka tüsistuste raviks. Edu võtmeks on erinevad asjast huvitatud spetsialistid, kes võiksid teha koostööd diabeetiku elukvaliteedi säilitamise nimel. On vaja teha rohkem teavitustööd, et tõsta patsientide teadlikkust – haavandit või gangreeni jalal on lihtsam ära hoida korraliku pediküüri ning õigete jalanõudega, kui tüsistust hiljem kuid või aastaid ravida.

Kuigi meil ei ole hetkel eraldi jalakliinikut diabeetiku jalaprobleemide raviks, ei tähenda see, et me ei tööta selle nimel, et jalga säilitada nii kaua kui võimalik. Ilma toetava süsteemita on iga patsiendi puhul tegu õnnemänguga, mis sõltub eelkõige spetsialisti poole pöördumise ajast – kas parimat käsitust pakkuv personal on olemas või mitte. Süsteemne probleemile lähenemine jalakliiniku näol tagaks ühtlasema tegelemise, mida vajaksime parema kvaliteedi saavutamiseks.