Lapsed

Mäng – kelle töö see siis on? (1)

Anna-Liisa Mets, 17. mai 2015 13:01
Foto: PantherMedia / Scanpix
Kes meist poleks kuulnud: mäng on väikese inimese töö! Paraku jääb tihti mulje, et üha rohkem kipub mäng – lisaks kõigile muudele lapsevanemakohustustele – olema ema-isa ülesanne.

Perefoorumites ja -blogides kohtab üha sagedamini arutelusid, kus nõutud lapsevanemad tunnistavad, et kuigi oma lapsepõlves mängiti ikka pigem omaette või koos teiste lastega, tundub nüüd, ise lapsevanemana, et kui sa enamikku oma vabast ajast lapsega mängimisele ja seeläbi tema arendamisele ei pühenda, oled vanemana läbi kukkunud.

Pereinstituudi kasvatusnõustaja Siiri-Liis Kraav ütleb siiski, et päris kindlasti on lapsele vaja iseseisva mängu ja tegutsemise oskust ja vilumust.

"Lasteaednikud on sageli hädas lastega, kes ei oska mängida ja ootavad, et kogu nende aja sisustaksid täiskasvanud," teab nõustaja. "Koolieeliku või väikelapse elukorraldus ei anna aga sageli võimalustki iseseisva mängimisoskuse välja kujunemiseks: nende päevakava on liiga tihe."

Kõik see tuleb ikka sellest, et vanemad, kes väga tahavad lapsi arendada, planeerivad ära kogu põngerja päeva, loomulikku arenemisvõimalust lapsele ei jäägi.

Innukas sekkumine ei tee head

Väikelapse mängus on suur osa uudishimulikul maailma tundmaõppimisel. Vanema põhiline ülesanne on luua emotsionaalselt turvaline keskkond, mis julgustaks last ja tekitaks temas tahet maailma avastada. Kui lapsevanem juhirolli kogu aeg enda kätte haarab ning lapse tegutsemist lakkamatult suunab ja juhib, on väga tõenäoline, et lapsel kaob nii julgus maailma tundma õppida kui ka igasugune huvi iseseisvalt mängu algatada.

"Koolieelses eas on arenemas lapse initsiatiiv, tal on vajadus tunda ja tajuda, et tema ettepanekuid võetakse tõsiselt ja tema juhtimisele järgnetakse," selgitab Siiri-Liis Kraav. "Sellise võimaluse annab just vaba mängu kogemus koos eakaaslastega. Liiga kontrollitud, piiratud ja pärsitud tegevused vähendavad initsiatiivi arenemise võimalust." Seega: vanemad peaksid oskama õigel hetkel kõrvale astuda ja ohjad lapse kätte anda.

Kasvatusnõustaja tunnistab, et tema klientide hulka satub vanemaid, kes on stressis, sest nende lapsed ei suuda ega soovi pideva vanema juhitud mängu tulemusel hetkegi iseseisvalt tegutseda. "Vanemast on saanud lapse meelelahutaja," tõdeb ta. "Seda rolli jagab niigi koormatud vanem arvuti või televiisoriga. Paraku: mida innukamalt vanem lapse aega sisustab, seda vähem vajadust ja võimalust on lapsel arendada oma mänguoskusi ja harjumust iseseisvaks tegutsemiseks."

Haugu, kui laps palub!

Nõustaja rõhutab, et üks mängu põhitunnuseid on selle nauditavus, rõõm vabalt valitud meelepärasest tegevusest. Kui vanem aga haigutust maha surudes ja teise käega telefoni näppides kohustuslikus korras sihitult autot mööda vaipa ringi ­sõidutab, siis on ta ennast pannud teenindaja rolli ja sellisest mängust pole ka lapsel suuremat rõõmu.

Küll aga on nõustaja sõnul oluline leida aeg-ajalt perega ühiseid mänge ja tegevusi, mis kõigile ühtviisi lusti pakuvad: läbi selle tunneb laps end teiste seas võrdväärse partnerina.

Äärmiselt oluline on ka minna vahetevahel kaasa lapse algatatud mänguga, kas või tema soovil koera kombel põrandal paterdada ja haukuda. "Lapse algatustega kaasaminemise läbi areneb lapses teadmine oma initsiatiivikusest ja juhivõimetest," põhjendab Siiri-Liis ja lisab, et vajaduse korral tuleb last ka abistada, et tal ei tekiks saamatusetunnet. "Näiteks on oluline abikäsi ulatada, kui laps jääb hätta plastiliinist loomakesi voolides, onni katust kinnitades või muus taolises olukorras. Kui laps sellistel puhkudel täitsa üksi jääb, tekib temas tunne, et ta ei saagi millegagi hakkama – ja varsti ta enam ei üritagi.

Lapsel peabki igav hakkama

Asjatundjad soovitavad väikelapse päevakavva planeerida nii toas kui ka õues mitu poole tunni kuni tunni pikkust vaba mängu aega. Selle aja jooksul laseb vanem lapsel omapäi tegutseda, hoolitsedes ise ainult selle eest, et võsukest ümbritseks turvaline keskkond.

"Ei pea kartma, et pika sisustamata aja jooksul hakkab lapsel igav," ütleb nõustaja. "Pigem mõjub igavus just ergutavalt ja soosib loovust, lühema aja jooksul ei jõua laps keerukamatesse ja arendavamatesse mängudesse sisse elada."

Segamatu mäng on lapse igakülgseks arenguks äärmiselt oluline.

Mis on mäng?

Tähtis on ka see, et läbi mängu mõtestab laps maailma, lahendab enda jaoks segaseid või ka hirmutavaid olukordi – püüab maailmast saadud infot endale mõistetavaks teha. Mäng on lapsele selleks sobivaim ja käepäraseim vahend.