Foto: PantherMedia / Scanpix
Keha
19. mai 2015, 10:05

Jalamured – mida teha?

Elite erakliiniku füsioterapeut Anne Lepasepp kirjeldas väikelastel kõige sagedamini esinevaid jalaprobleeme ja seda, mida tuleks nende korral teha.

LAMPJALGSUS e pöiavõlvide lamenemine. Pöiavõlvid kujunevad välja lapse kasvades, enne kolmandat-neljandat eluaastat ei peaks lampjalgsuse pärast muretsema. Imikut ei maksa seisma panna enne, kui ta on suuteline ise püsti tõusma. Esimesed jalanõud peaksid olema toetavad ja kui vähegi võimalik, siis mitte taaskasutusest – need võivad olla juba vormist väljas.

Väikelapse jalatsid võiksid olla toetava sisevõlviga, kuni 1cm jalalabast pikemad, kinnise kannaga, pealt nööritavad või takjapaelaga suletavad, ninaosa peaks olema laiem (suvejalanõudel lahtine), et varbad oleksid vabad, pöiavõlv ja hüppeliiges aga tihedalt ümbritsetud. Kontsa kõrgus võib kuni kolmeaastastel olla 0,3–0,5 cm, eelkooliealistel 1cm.

Laps peaks võimalikult palju liikuma paljajalu: suvel liivarannas või koduaias, muul ajal toas (kasulik jalaalune on kare vaip, mitte sile põrand). Veidi massaaži ja võimlemist tuleb alati kasuks.

O-JALAD – seistes on lapsel pahkluud koos, põlved lahus. Muretsemiseks ei ole põhjust, kui põlvedevaheline kaugus on kuni 5 cm. Enamasti muutuvad jalad sirgeks teise eluaasta lõpuks. Kui O-jalgsus teeb muret, võiks lapse panna nt mängimise ajal W-istesse: laps istub põlvituses nii, et pöiad on puusade kõrval, mitte istmiku all.

X-JALAD – seistes on põlved koos, pahkluude vahele jääb vahe. Füsioloogiline X-jalgsus taandub neljandaks eluaastaks. Taandumise toetamiseks võiks last innustada istuma rätsepaistes.

KAASASÜNDINUD KOMPPÖID – pöid on iseloomulikult pöördes, takistab püstitõusmist ja kõndimist. Diagnoositav enamasti juba enne sündi ja varajase ravi korral korrigeeritav.