Õige jalats aitab joosta (5)

Nii nagu iga inimene on erinev, on ka tema jalad erinevad. Vahel isegi nii erinevad, et tuleks osta kaks paari jalanõusid: ühele jalale sobib ühtmoodi, teisele teistmoodi jalats.

Õigete jalatsite leidmiseks tuleb kõigepealt kindlaks teha, milline on jalalaba ehitus, võlvid, pronatsioon ehk jala omadus leevendada põrutust kokkupuutel maapinnaga, milline on inimese füüsilistest omadustest tulenev jooksusamm, vähetähtis pole ka kehakaal.

Erineva pronatsiooniga jalg vajab erinevat toestust, erineva kaaluga jooksja erinevat põrutusleevendust. Tihti ei piisa ka heast jalanõust, vaid tuleb lisada jalga suunavaid ja toestavaid abimaterjale. Kui oma anatoomiline eripära tähelepanuta jätta, võib end treeningutel tõsiselt vigastada.

Lampjalaga maratonile

Seda, millise jalanõuga joosta, et vigastusi ei tekiks, ning missugune on jalgade ja füüsise biomehaaniline eripära, tuleks testida spetsialisti juures. Jooksuekspert OÜ spetsialist Tarmo Torim palub mul esmalt astuda läbipaistvast klaasist kuubikule, mille sees on peegel: “Kõigepealt vaatame, milline on sinu jalavõlv.”

Ta selgitab, et jalavõlv on nagu amortisaator, mis aitab leevendada põrutusi ja täiendada äratõuget. Mida madalam ja pehmem võlv, seda nõrgem on tõuge, aga parem põrutusleevendus. Mida kõrgem ja jäigem on jalavõlv, seda teravam tõuge, ent selle võrra kõvemini saavad jalad kokkupuutel maaga ka põrutada.

Järgmiseks saadetakse mind jooksulindile. Lindiga paralleelselt on seatud väike kaamera, mis filmib minu jooksusammu ehk täpsemalt seda, kuidas käitub pöid maandumisest äratõukeni. Saan teada, et mul on kõrge ja jäik jalavõlv nagu ideaalsel sprinteril, normaalne või alapronatsioon ning mingit spetsiaalset tuge minu jalal vaja pole.

Tarmo Torim selgitab, et pronatsioon jaotatakse tüüpiliselt kolmeks: alapronatsioon, mis eeldab eriti põrutuskindlaid jalatseid, normaalne pronatsioon ja ülepronatsioon, seda tavaliselt madala jalavõlvi korral. Lisaks nende tüüpide variatsioonid, kuna kõigi inimeste jalad on isesugused.

Spetsialist kummutab levinud tõeks­pidamise, et lampjalgsuse ehk lamenenud jalavõlvi korral joosta ei saa: “Esineb väga erinevaid biomehaanilisi kõrvalekaldeid. Tuleb leida jalanõu, mis neid eripärasid arvestab. Ortopeedid suudavad teha selleks ka väga erinevaid sisetaldu.”

Tarmo Torim räägib mehest, kellel jäi pärast autoavariid üks jalg teisest 2,5 cm lühemaks, kuid kes sellest hoolimata jookseb enda rõõmuks maastikumaratone, saades abi õigetest jalatsitest ning ortopeedi valmistatud korrigeerivatest lisataldadest. Õige jalanõuga jooksevad edukalt maratone ka lampjalgsusega sportlased. On ka näiteid, kus vale jalatsivaliku ning liiga hilise ortopeedilise abi tõttu on paljulubavalt alanud sportlaskarjäär varakult lõppenud, seda on mõistetud küll alles tagantjärele.

Jooksujalats vali joostes

Nüüd ulatab Tarmo mulle jalatsipaare – kõik pehmendusega, et leevendada alapronatsiooni tõttu tekkivat põrutust. Proovin neid kordamööda jalga ja jooksuekspert saadab mind iga paariga taas jooksulindile: niisama põrandal kõndides ei tule jooksujalanõu omadused välja, neid peab testima ikka joostes.

Lindil selgubki, et ühed jalatsid on pöiast pisut kitsad, teised aga kannast laiad, üks paar on teistest jälle veidi jäigem. Seepeale annab Tarmo mulle võistlusjalatsid. Minu üllatuseks on need veel jäigemad, üldse mitte mõnusate pehmete susside moodi nagu need, mida enne proovisin. Mees selgitab, et võistlusjalatsid peavad olema väga kerged ning võimaldama head tunnetust, seetõttu ei ole neis üleliia pehmendusi, mis leevendaksid põrutust ja tekitaksid mugavustunnet. Profisportlaste jalad on aga nii treenitud, et kannatavad põrutusi paremini kui harrastussportlaste või algajate jalad. Algajate jalatsid on tavaliselt pehmendustega kaitstud. Ning mida kõrgem jalavõlv, seda pehmemat, paksema tallaga, kuid seeläbi ka veidi raskemat jalatsit soovitatakse.

Tarmo Torim lisab veel, et enne jalanõu ostmist tuleks läbi mõelda ka see, kus treenima hakatakse. Kui joostakse jooksulindil, staadionil või asfaldil, tuleks valida pehme põrutuskindel jalats, kui aga ebaühtlasel maastikul, siis jäigem maastikujalats. Maastikujalats aitab vältida maapinna pehmusest ja ootamatutest ebatasasustest tulenevaid vigastusi: kui korraga vetruvad nii maapind kui ka jalanõu, võib jala kergemini välja väänata. Vigastusi ravida on aga tunduvalt keerulisem kui neid ära hoida.

Nõuandeid jooksujalatsi valikuks:

* Jooksujalatsid tuleb osta päeva teises pooles, tavaliselt on jalg siis natuke suurem kui hommikul.

* Proovi jalanõusid selliste spordisokkidega, mida kannad ka hiljem treeningul.

* Jalatsite sobitamisel arvesta nii jalgade pikkust, pöiavõlvi kui ka laiust. Proovi jalanõusid mõlemasse jalga – tihti on üks jalg teisest veidi erinev. Jalats peab vastama suuremale jalale.

* Pikima varba otsast peaks jalatsi ninani jääma veel sõrme laiuse võrra ruumi, umbes 1–1,5 cm. Arvesta, et suur varvas ei pruugi alati olla kõige pikem varvas.

* Seistes pead saama kõiki varbaid vabalt liigutada. Jalats ei tohi pigistada ega loksuda.

* Kui oled aktiivsem jooksja, peab sul jalanõusid olema rohkem, nii võistluseks kui ka treeninguteks. Nii saavad ka jalatsid aega taastumiseks.

* Ära kunagi osta esimest paari, isegi kui see on mugav. Proovi kõiki potentsiaal­seid jalatseid, et saaksid parema ülevaate. Veendu, et paelad on korrektselt kinnitatud.

* Jooksujalatsit ei tohiks testida vaibal. Vaip käitub lisapehmendusena ega võimalda õiget tunnetust.

* Imiteeri jalanõusid testides samu tegevusi, mida hiljem harrastad. Hüppa, pööra või jookse, nii saad teada, kuidas jalats reageerib.

* Jooksujalatsid peavad kohe mugavad tunduma, neil ei ole sissekäimise aega.