Väike, aga oluline kilpnääre

Kilpnäärmehaigused võivad vallanduda igas vanuses. Teadaolev kilpnäärmehaiguste põhjus on joodivaegus. Joodi leidub tavaliselt põhjavees. Eesti põhja­vesi sisaldab joodi üsna rahuldaval määral, erandiks on vaid Ida-Virumaa.

Kui inimene saab liiga vähe joodi, võib kilpnääre suureneda. Joodivajadus kasvab murdeeas ja raseduse ajal. Igapäevased joodiallikad on piimatooted, kanamunad, kala, rohelised taimed (spargel), merikapsas. Söögisoolast saadakse keskmiselt viiendik vajaminevast joodist.

Stress mõjutab kilpnääret

Kilpnääre on suurim sisesekretsiooninääre, mis asub kaelal hingetoru ja kõri ees ning külgedel. Nimetus tuleneb sellest, et ta paikneb kilpkõhre ees. Kilpnääre koosneb kahest sagarast ja neid ühendavast kitsusest, meenutades kujult liblikat.

Kilpnäärmel on väga rikas vere­varustus. Näiteks ületalitluse korral võib kilpnääret läbida enam kui liiter verd minutis.

Kilpnäärmehormoonid on türoksiin (T4) ja trijoodtüroniin (T3). Need reguleerivad organismi kasvu, arengut ja ainevahetust, samuti erutusprotsesse. Nende töö on reguleeritud väga täpselt.

Kilpnääre teeb tihedat koostööd ajuripatsiga (hüpofüüs), mis toodab kilpnäärme talitlust stimuleerivat hormooni TSH. See reguleerib kilpnäärmehormoonide T4 ja T3 tootmist ja vabanemist.

Kui kilpnääre eritab mingil põhjusel verre liiga palju hormooni, siis ajuripats pidurdab seda ja kilpnäärmehormoonide tootmine väheneb, ja vastupidi.

Kilpnääre on tihedas seoses ka närvisüsteemiga. Stress ja ülepinge võivad mõjutada kilpnäärme tööd kuni talitlushäirete tekkimiseni. Samas võib närvilisus omakorda olla üks kilpnäärmehaiguse sümptomeid.

Sageli hirmu tekitav ja kaevatav nn tükitunne kurgus või poomistunne pole üldiselt kilpnäärmehaigusega seotud. Tihti on põhjuseks pinged ja stress. Kahtluse korral pea nõu arstiga.

1. Kilpnäärme ületalitlus ehk hüpertüreoos

See on tingitud kilpnäärmehormoonide üleküllusest organismis. Kuna ainevahetus intensiivistub, kiirenevad ka kõik sellega seotud protsessid.

Haigusnähud. Närvilisus, ärevushäired (paanika- ja nutuhood), südamepekslemine, higistamine, soe ja niiske nahk, kuumatalumatus, käte värisemine, väsimus, nõrkus. Söögiisu on suurenenud, aga seedetegevus on kiire ja kaal langeb. Alguses on isegi hea olla, sest energiat on palju. Hiljem võivad tekkida südamepuudulikkuse nähud.

Põhjused. Sagedasim põhjus on Gravesi tõbi – autoimmuunne haigus, mis avaldub geneetilise eelsoodumusega inimestel viiruse, muu infektsiooni või psühhotrauma korral.

Kilpnäärme-, ajuripatsi-, munandi- või munasarjakasvajad, kilpnäärme­põletikud.

Liigne kilpnäärmehormoonide tarbimine (kilpnäärme alatalitluse ravi korral) ning liigne joodi tarbimine.

Kilpnäärmekoe sõlmelisus ehk struuma.

Diagnoosimine. Diagnoosimisel piisab kilpnäärmehormoonide määramisest vereseerumis. Ületalitluse korral on TSH tase langenud, kilpnäärme enda hormoonide T4 ja T3 kontsentratsioon aga kasvanud.

Ka joodi üledoseerimine võib põhjustada kilpnäärme ületalitluse nähte. Seoses Jaapani tuumajaama õnnetusega on apteegid joodipreparaatidest tühjaks ostetud.

Ravi. Kõige sagedasem on tablettravi türeostaatikumidega, mis blokeerivad keemiliselt kilpnäärmehormoonide sünteesi. Ravi kestab vähemalt pool kuni isegi mitu aastat. Haigus on visa taanduma ja võib ravis edu saavutamise järel tagasi tulla.

Radiojoodravi takistab kilpnäärmehormoonide vabanemist. Kapsliga suu kaudu manustatud radioaktiivne jood koguneb kilpnäärmesse ja kiiritus kõrvaldab ülemääraselt talitleva kilpnäärmekoe. Kiirguskoormus võrdub umbes kompuutertomograafia omaga.

Pärast ravi peab arvestama alatalitluse ehk vastupidise olukorra tekkimise võimalusega.

2. Kilpnäärme alatalitlus ehk hüpotüreoos

See on tingitud kilpnäärmehormoonide vähesusest või puudusest organismis. Ainevahetus aeglustub.

Haigusnähud. Nõrkus, loidus, väsimus, kõhukinnisus, kaalutõus, naha kuivus, juuste väljalangemine, käte, jalgade, näo tursed. Külmakartlikkus, südametöö aeglustumine.

Kuna paljud nendest sümptomitest on mittespetsiifilised, tuleks ikkagi pöörduda arsti poole!

Põhjused. Kilpnäärme kirurgiline eemaldamine või radiojood-kiiritusravi.

Ekstreemne joodivaegus (joodipuudus toidus ja vees).

Hüpotüreoos võib olla ka kaasasündinud. Füüsiliste ja vaimsete arenguhäirete vältimiseks on vajalik kohene ravi.

Harvem ajuripatsi puudulik talitlus, mille puhul ei toodeta kilpnääret stimuleerivat hormooni.

Kõige sagedasem on krooniline auto­immuunne ehk Hashimoto türeoidiit.

Diagnoosimine. Diagnoosi aitab kinnitada kilpnäärmehormoonide analüüs. Alatalitluse korral on TSH tase tõusnud ja kilpnäärme enda hormoonide T4 ja T3 kontsentratsioon vähenenud.

Ravi. Alatalitlus on ravimiseks stabiilsem haigus: kui hormooniasendus on n-ö parajaks timmitud, siis seda ei pea pidevalt muutma. Kord aastas tehakse analüüs ja vaadatakse, kas tabletihulk on piisav. Tabletivajadus võib muutuda sõltuvalt kõrvalhaigustest või muudest teguritest.

Autoimmuunne kilpnäärme­haigus

Kilpnäärme autoimmuunne protsess võib häiruda mitmel moel. Organismi immuunsüsteem töötab välja kilpnäärmevastaseid antikehi, mis hävitavad kilpnäärme tervet kude. Autoimmuunne protsess kilpnäärmes võib viia nii hüper- kui ka hüpotüreoosini. See on pikaajaline protsess ja esialgu ei pruugi inimesel mingeid kaebusi esineda.

Diagnoosida saab haigust verest leitavate antikehade abil. Kui kilpnäärme töö on normis, siis inimene ravi ei vaja. Ravi on tarvis siis, kui kroonilise põletiku tagajärjel on tekkinud kilpnäärme üle- või alatalitlus.