Puhas toit ja lapse tervis

Minu esimese poja esimene eluaasta oli üsna vaeva­rikas. Kõhuhädas vaevlevale lapsele tehtud allergiatest näitas, et Oskar ei tohtinud süüa piimatooteid, kartulit, porgandit, tomatit, paprikat, pähkleid, muna jpm. Aga mitte ainult. Samamoodi reageeris ta ka värsketes viljades leiduvale keemiale.

Üksüheselt ja hetkega. Kõik välismaised toored puu- ja köögiviljad, ka kooritult, põhjustasid punased põsed ja kõhulahtisuse, sealhulgas ka paksukoorelised arbuus ja melon. Ainult banaan oli Oskari vastu sõbralik.

Mingil põhjusel ei andnud ka külmutatud ja kuumtöödeldud viljad indikaatorlapse organismis endast märku ning neid me toiduks kasutasimegi, kõrvuti kohalike ja maheviljadega. See aitas. Allergianähud taandusid tasapisi.

Peagi sündis teine poeg. Torsten ei talunud vaid piimatooteid, ent kasvas sellest talumatusest õige kiiresti välja. Muret tegi siiski see, et lapsed olid pidevalt haiged, eriti Oskar. Sügisest kevadeni olid mõlemad tatised ja köhisid.

Oma esimesel sõimekevadel sai Oskar kolm antibiootikumikuuri ning naabripoisiga, kes käis samas sõimerühmas, kohtusid nad vaid kolmel päeval poole aasta jooksul.

Tuulerõugeid põdesid vennad samuti väga raskelt. Oskaril lõppesid need koguni haiglas lõikusega, sest üks vill oli mädanema läinud. Põletikunäitajad olid normaalsest seitse korda suuremad. Oskar oli omadega nii läbi, et ei jaksanud end küljelt tagasi seljale keerata. Midagi tuli ette võtta.

Värvilisi komme ei osta

Lülitasin päevapealt kahjulikud E-ained laste toidust välja. Õnneks pole see enam kuigi keeruline – toiduainetootjad on aru saanud, et E-ainetest vabanemine on konkurentsieelis, ning E-vabade toodete valik suureneb iga päevaga. Siiski näiteks külas ja sünnipäevadel söövad nad salati kõrvale ikka samu E-viinereid mida teisedki lapsed. Ja kui keegi toredat värvilist kommi pakub, siis ma ei võta seda lastel käest. Lihtsalt ise me neid ei osta.

Suvi ja päike kosutasid poisse kenasti. Torsten alustas oma esimest ja Oskar kolmandat lasteaia-aastat kenasti pruuni ja tervena. Kohe septembris jäid poisid palavikku. Ei teagi, kumb selle oma lasteaiast tõi ja teisele andis. Palavik kestis kolm päeva. See oli ka kõik. Terve sügise, talve ja kevade on poisid olnud terved. Ka Torsten, hoolimata sellest, et see on tema esimene aasta lasteasutuses. Kaks korda on poistel olnud kerge nohu, mis möödus nelja päevaga, ja ka üks kõhuviirus käis perest üle. Alles aprilli lõpus sai Oskar esimese palaviku, mis võib vabalt olla rõõmsalt kummikus loksunud kevadveest.

Päris ilma keemiata ei saa.

Ma ei oska imelist muutust laste tervises muuga seletada kui puhta toiduga. Samas pole mul mingit alust seda kinnitada. Tean ainult intervjuudest geeniteadlaste ja arstidega, mida olen ajakirja jaoks teinud, et uue aja tarbimisharjumused ja keskkond on seotud olulise terviseriskiga. Et allergia olevat lihtsalt üks sümptom, tegelikult võivad organismis küpseda hoopis raskemad terviseprobleemid. Otsest seost olevat aga keeruline teaduslikult tõestada.

Olen siiski täiesti kindel, et keemial on meie elus oma vajalik koht. Minu lapsed on mõlemad arstide soovituste kohaselt vaktsineeritud ning usun, et kõik korrad, mil nad on saanud antibiootikume, on olnud hädavajalikud. Loodusravi ei ole sugugi alati piisav ning õige ravi puudumine võib saada saatuslikuks. Eriti tuleks seda meeles pidada laste puhul, sest nad ei saa oma elu eest ise vastutada.

Paljud lastearstid ja allergoloogid, kellega ühendust võtsin, ei julgenud puhta toidu ja tervise seost avalikult kommenteerida põhjusel, et seda pole piisavalt käsitletud ei meil ega mujal maailmas. Selle teema kohta polevat teaduslikke uuringuid ega artikleid. Öeldi vaid, et hea oleks tõesti E-aineid üleliia mitte tarbida, aga oli ka neid, kes pidasid puhta toidu teemat liiga ülespuhutuks. Nii et oma pere eest otsustab ja vastutab iga lapsevanem ise.