Appi, mesilane! Miks paljud nii väikseid tiivulisi kardavad? (3)

Karupoeg Puhhi raamatus on kirjas tark ütlemine, et “mesilinnukesi ei või iial teada”, aga mul polnud mingit põhjust arvata, et meie omavaheline läbisaamine võiks mingeid probleeme kaasa tuua. Eriti mulle. Mesilased ju surevad, kui on oma nõela kellegi ihusse susanud.

Sellepärast oli mul lapsepõlves pigem kahju neist, mitte endast, kui jälle aias paljajalu ringi joostes mõnele peale astusin. Valus oli muidugi ka ja nõelata saanud koht sügeles pärast mitu päeva. Aga rohkem ei juhtunud kunagi midagi.

Suuremana õppisin mesilastest eemale hoidma, teadsin, et nende lennuteele ei maksa passima jääda, ja taandusin tarudest ohutusse kaugusse. Vahel har­va mõni ikka pani sutsaka ära, aga isa lohutas, et see on tervisele ainult kasuks.

Kunagi tuli meile üks mees, kellele arst oli soovitanud mesilasenõelu, et aitab radi­kuliidi vastu. Aga see mees ei saanudki nõelata, sest ta vist ei julgenud tarudele nii lähedale minna, et mesilased oleksid tahtnud talle oma piikidega sõja kuulutada.

Aga siis see juhtus

Möödunud sügisel toimetasin parasjagu midagi aias, kui üks mesilinnuke lendas mulle juustesse, jäi sinna kinni ja tema sumin muutus üsna ähvardavaks. Jooksin toa poole, et ehk saan ema abiga sellest ähvardajast lahti. Aga juukseid rapsides tegin asja hullemaks ja tuppa jõudes polnud enam teha muud kui paluda emal vaadata, kas ta mu vasaku kõrva juures nõela näeb ja saab selle välja tõmmata. Jah, olin nõelata saanud.

Valu polnud märkimisväärne. Jõudsin veel mõelda, et ega möödunud nädalal ka midagi hullu olnud – siis olin vennal meevõtmise juures abis ja sain neli nõela. Kaks tükki pähe. Öösel oli natuke paha magada, sest nõelata saanud kohad andsid tunda, aga paari päeva pärast oli asi unustatud.

Seekord aga tajusin, kuidas pea hakkas ringi käima ja kõrvus kumises. Tahtsin midagi rääkida, aga jutt kostis mulle endale nagu läbi seina. Ja jalad, ka need hakkasid justkui üles ütlema. Püüdsin võimalikult kiiresti köögist tuppa jõuda, enne kui jalad sõnakuulmise täielikult lõpetavad. Hüüdsin emale, et mul hakkab vist pilt eest ära kaduma, toogu mulle palun klaas vett.

Diivanil röötsatamisest ei mäleta ma eriti palju. Püüdsin vett lonksata ja küsisin, ega ma ära ei sure. Ema tahtis kiirabi kutsuda, aga ma ei lubanud. Hirm oli küll, aga võib-olla sellepärast, et olin just hiljuti lugenud, kuidas mesilaseallergia võib põhjustada anafülaktilise šoki, ja kartsin nüüd, et minulgi võib tekkida hingamist takistav kõriturse. Nii palju suutsin oma hämar­olekule vaatamata aru saada, et esimest korda on mesilinnukesed minu elu ohtu seadnud.

Kui kaua ma seal söögitoa diivanil ema ja isa pilkude all lebasin, ei oska tagantjärele keegi öelda, ema väidab, et mingil ajal hakanud mu silmad “kokku jooksma”. Päriselt ma teadvust siiski ei kaotanud. Kui suutsin ennast uuesti liigutada, sain aru, et diivan on märg. Tõepoolest, oma keha polnud ma tükk aega tundnud.

Siis algasid külmavärinad ja läksin üle keha kupla. Nägin välja, nagu oleksin nõgesepõõsas püherdanud.

Allergoloogi juures

Nende tundide jooksul, mil külmavärinates ja kuplas kehaga voodis lebasin, otsustasin, et nüüd tuleb minna allergoloogi juurde. Korraga oli mu peas palju küsimusi, millele varasemate aastate jooksul polnud vaja mõelda.

Miks selline reaktsioon tekib, kui kunagi varem pole mesilase või ka herilase nõelamine kuidagi rängalt mõjunud? Mis saab edasi – kas pean valmis olema, et iga järgmine kokkupuude mesilastega on samasugune või veelgi hullem? Ja mida pean ette võtma, et mitte kogeda niisugust täieliku abituse seisundit?

Läksin Tartu Ülikooli kliinikumi lastehaigla allergiakeskuse allergoloogi Kaja Julge jutule.

Miks tekib inimesel, kes ka varem on korduvalt nõelata saanud, korraga varasemast täiesti teistsugune reaktsioon mesilasmürgile?

Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Me ei tea ette, kellel ja miks see reaktsioon järsku tekib. Reaktsioon iseenesest võib olla nii toksiline kui ka allergiline. Toksiline reaktsioon tähendab, et reaktsiooni põhjustas otseselt mürk, mis nõelamisega kehasse sattus, ja selle reaktsiooni tugevus sõltub mürgi kogusest ehk on paljuski seotud torgete arvuga. Toksilise reaktsiooni korral pole varasemad nõelamised olulised. Aga mesilase- ja herilaseallergia tekib siis, kui inimene on ka varem juba nõelata saanud. Reaktsiooni tekkeks piisab sageli vaid ühest torkest, kuid selle raskust mõjutab peale ülitundlikkuse astme ka see, kui palju mürki kehasse satub.

Mesilaseallergia võib tekkida igas eas ja tulla nagu välk selgest taevast. Seega avalduda ka nendel, kellel varem ei ole mingeid allergia­vaevusi olnud. Üldiselt on täheldatud, et väikesed lapsed mesilaseallergiaga hädas ei ole. See kipub tekkima just alates neljakümnendast eluaastast. Teie kirjeldatud sümptomid osutavad küll sellele, et tegu oli tugeva allergilise reaktsiooni ehk anafülaksiaga.

Millised sümptomid viitavad sellele, et olukord on ohtlik?

Paikne sügelus ja kerge paistetus ei ole ohtlikud. Paaripäevast turset, sügelust ja punetust nõelamiskohal peetakse normaalseks reaktsiooniks. Aga kublad üle keha viitavad tõsisemale olukorrale. Tõsised sümptomid on pearinglus, segane olek, tasakaaluhäired, iiveldus, oksendamine, teadvuskadu, kõhulahtisus ja -valu, hirmutunne, tahtmatu urineerimine, hääle kähedus, kõri- või keeleturse, hingamisraskused. Eluohtlikuks teevad anafülaktilise reaktsiooni hapnikupuudus ja vererõhu oluline langus.

Kui inimene saab hästi palju nõelu, siis võivad sellised sümptomid olla ka toksilise reaktsiooni korral, aga enamasti viitab see siiski allergilisele reaktsioonile.

Mida teha, kui oled nõelata saanud?

Kui inimene teab, et on allergiline, siis ei tohiks ta üksinda loodusesse minna. Need, kellel on tugev allergia, peaksid kaasas kandma automaatsüstalt adrenaliini ehk epinefriiniga (EpiPen), seda jõuab ikka süstida, enne kui paha hakkab. Adrenaliini kirjutab välja arst, aga inimene saab haigekassalt taotleda 90% soodustust, sest see süst on väga kallis. Oluline on alati jälgida, et ravim ei oleks aegunud.

Kes usub, et tal adrenaliinisüsti vaja ei lähe, peaks kindlasti kaasas kandma allergiatablette (Zyrtec, Claritine, Kestine), mida saab osta apteegi käsimüügist, ja hormoontablette (prednisoloon), mida võib välja kirjutada ka perearst.

Kui on tõsised sümptomid, tuleb kutsuda kiirabi, sest anafülaktilisel reaktsioonil võib olla mitu etappi ja olukord võib minna hullemaks. Tuleb lamada, soovitatavalt käed-jalad peast kõrgemal.

Mida teha n-ö normaalse reaktsiooni korral? Võtke nõel kiiresti välja ja pange torkekohale võimalusel midagi külma. Sügelemise vastu aitavad putukahammustusi leevendavad geelid ja hormoonsalvid.

Kui kord on juba olnud anafülaktiline reaktsioon, kas siis järgmine kord nõelata saades tekib see uuesti ja tugevamalt?

Võib tekkida uuesti ja ka ägedamal kujul, aga alati ei pruugi. Tõenäosus, et anafülaktiline reaktsioon kordub, on 50–70%. Mesinikega tehtud uuringud näitavad, et nendel, kes on saanud mõnikümmend nõela aastas, on reaktsiooni tekke võimalus suurem kui nendel, kes saavad mitusada nõela aastas, sest viimastel tekib tolerants, aga ega nemadki ole 100% kaitstud.

Ja kui väga pikka aega pole nõelata saadud, siis kaovad antikehad ära ja allergiarisk väheneb. Kuid isegi pärast kümneaastast nõelamisvaba perioodi võib anafülaktilise reaktsiooni risk olla umbes 20%.

Kui on allergia mesilaste suhtes, kas siis on allergia ka herilaste suhtes?

Kui inimesel on mesilaseallergia, siis tal enamasti ei ole herilaseallergiat. Aga mesilaseallergia puhul on oht, et ollakse allergiline metsmesilase ehk kimalase suhtes, ja herilaseallergia puhul vaablase ehk vapsiku suhtes.

Kui palju loeb koht, kuhu nõelati – kas pähe on ohtlikum nõela saada kui jalga?

On teada, et peapiirkond on ohtlikum ja varbasse nõela saada ohutum. Aga võib ka nii olla, et mesilane nõelab varbasse ja pea on paistes ning kõris turse. Unearteri piirkonnast jõuab mürk küll lühimat ja kiiremat teed mööda vereringesse ning võib anda kõige tormilisema reaktsiooni.

Kuidas saab kontrollida, kas oled mesilaste vastu allergiline või mitte?

Võimalik on lasta allergoloogil teha allergiatest. Seda ei ole mõtet ette võtta kohe pärast nõelamist, sest antikehad tekivad alles mõne nädala jooksul, kuid mõne kuu pärast saab juba kindlasti hinnata, kas on mesilase- või herilaseallergia. Sageli inimene ei oskagi ise öelda, kumb teda nõelas.

Kohe pärast nõelamist, s.t paari tunni jooksul saab määrata trüptaasi sisaldust veres – selle aine suurenenud sisaldus kinnitab anafülaksia olemasolu ja viitab selle kordumise riskile.