Foto: PantherMedia / Scanpix
Keha
28. mai 2015, 17:19

Lugu ilmus esmakordselt 2012. aasta maikuu Tervis Plussis.

Puhkan, ja proovin uuesti (1)

Kuni 2005. aasta septembrini elas Aivo (48) täisverelist elu. Ta teenis perele leiba, ehitas maja, kasvatas nelja last ja keerutas rahvatantsus jalga Virust Šveitsi ja Prantsusmaani välja. Siis aga juhtus ränk õnnetus, mis nihutas seatud sihid käeulatusest välja.

Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse neljanda korruse tuppa, kus Aivo oma lugu räägib, imbub ukseprao vahelt mehe saatusekaaslaste toimetulekujulgust – ratastoolide sahinat, tarmukaid vestluskatkeid ja suunda teadvaid samme. Kui Aivo juttu eksib liialt pikki mõttepause või ta unustatud sõnade järele kobab, lõpetab tema alustatud laused logopeed Kadri Mölder.

“Enne õnnetust töötasin ehitusel, käisin ka Soomes ja Rootsis uksi-aknaid paigaldamas,” sõnab Aivo. Ta oli toona mees parimais aastais, kolme poja ja 2,5aastase pisitütre isa, kes tahtis perele pakkuda lahedat äraelamist ning oma kätega ehitatud kodu.

Halb enne?

Oomenitesse uskujate hulka Aivo ennast ei lugenud, ometi juhtus õnnetuse eel-õhtul midagi sedavõrd müstilist, mis on pannud meest meelt muutma. “Juba reedel süda kripeldas, polnud mingit tahtmist järgmine päev tööle minna, oleksin laupäeva pigem perega veetnud ja maja juures nokitsenud.”

Öösel said Aivo ja tema abikaasa Lea vaevalt paar tundi magada, kui tuppa ilmus terve kari hiiri, kes hakkasid ringiratast jooksma. “Proovisin neid ära ajada, tagusin neid, aga ei midagi,” meenutab Aivo. “Lõpuks kadusid nad nagu maa alla, aga ilmusid tunni aja pärast tagasi. Arvasin, et see on halb enne. Hommikul palus naine, et ma ei läheks tööle.”

Mehe kohusetunne ja soov brigaadikaaslasi mitte alt vedada jäid aga võitjaks ning ta läks pealinna objektile klaaspõrandat paigaldama.

Aivo poleks tohtinud töötada kaitsekiivrita, aga see on tagantjärele tarkus. Oma osa õnnetuses mängis ka kiirustamine ja väsimus. Aivo kukkus klaastahvleid paika sobitades nelja meetri kõrguselt alla betoonpõrandale, tagajärjeks koljuluumurd koos ajusisese verejooksuga.

Tugev keha ja võitlusvaim

“Ega ma sellest suurt midagi mäleta, töökaaslane Priit ütles, et ma olevat pärast kukkumist tahtnud püsti tõusta.”

Raskelt vigastatud mees viidi Mustamäe haiglasse, kus talle tehti operatsioon. Abikaasa Lea sõnutsi ei andnud arstid esialgu mingit lootust. Arvati, et trauma on liiga raske ja võib järgneda ajusurm. Aivo ei saanud süüa ega kõnelda ning ta oli masinhingamisel.

“Aru sain küll kõigest,” sõnab ta. “Kui keegi midagi küsis, noogutasin või väärutasin pead. Arst arvas, et mind päästis see, et ma pole suitsetaja ega viinavõtja. Organism oli tugev.” Veel tugevam aga oli Aivo võitlejanatuur.

Kaks kuud viibis mees Mustamäe haiglas. Perekonnale oli see raskete katsumuste aeg. Abikaasale anti teada, et mida rohkem Aivo lähedaste kohalolekut kogeda saab, seda suurem on võimalus traumast elusana välja tulla. Paar-kolm korda nädalas sõitsid naine ja lapsed Raplamaalt Kabalast Tallinna, et viibida pereisa haigevoodi juures. Koju jäid ootama kütmata maja ja kõikjale ulatuv mure.

Nädalavahetustel ööbiti pealinnas sugulaste juures ning oldi päeviti haigele toeks ja seltsiks. Aivo leiab, et ta pere oli neil ränkadel aegadel imeline, tänu väljendamiseks napib sõnu ja tunnetele ei oska anda keelelist kuju.

Abiks pere elurõõm

Mees tundis, kuidas ta päev-päevalt haiglas olles hääbub, ent koju saades voolas elu Aivosse tagasi. Ta teadvustas endale, et tuleb kohaneda uue iseendaga, kel on parema kehapoole halvatus, kõneraskused ning koljuluust tükk puudu, nii et osa ajust on kaetud üksnes naha ja juustega. Harjuda aitas suuresti ka pere elurõõmus ja asjalik suhtumine – Aivo pandi ratastooli, sõidutati pliidi juurde ja anti kulp kätte, et valvaku ja liigutagu rooga, kuni teised muid majapidamistöid teevad.

Suurte vendade Joonase, Roberti ja Rasmuse pisisõsarast Eliisest sai issi koduõpetaja, kellega koos rääkima ja maailma avastama õppides edenes mees nii kõneliselt kui ka kehaliselt. Järgmine samm oli Haapsalu rehabilitatsioonikeskus, kus Aivo sai suures mahus kõne-, tegevus- ja füsioteraapiat, vanne ja massaaže ning psühholoogilist nõustamist.

Proovib kas või 1000 korda

“Taastumine on võtnud väga palju aega,” tunnistab Aivo.

Esimese kahe aasta jooksul ei toimunud mingisuguseid muutusi paremuse poole. Mitmed Haapsalus käigud ja kodutöö iseendaga aga viisid niikaugele, et Aivo jättis ajapikku ratastooli, hakkas liikuma harkkepi abil ja sõitma rattaga. Jalatuge (ortoosi) peab ta kogu aeg kandma, samuti võtma ravimeid lihaspingete vähendamiseks.

Aivo lööklauseks kujunes: “Puhkan, ja proovin uuesti! 10, 100, 1000 korda!” Mees käis postkastist ajalehti toomas, valmistas koolist koju jõudvatele lastele süüa, pügas viljapuid ja sai hakkama auto piduriklotside vahetamisega. Raikküla koolis pidas ta ligi aasta töömeheametit, kuni tuli koht tervemale ja tragimale loovutada.

Kõige õigem samm

2010. aasta 1. septembril oli Aivo peres kaks värsket kooliastujat, sest pesamuna Eliise läks esimesse klassi ja tema isa alustas Astangul taastumiskursusel, mis on mõeldud ajutrauma või insuldi läbi elanud inimestele. Astangule ei tulnud Aivo kerge südamega, tõdeb logopeed Kadri Mölder.

Mees oli mures, et majapidamistööd jäävad talus ripakile. Nüüdseks on ta kindel, et tegi õige otsuse. Igapäevastes rühmatöödes on ta õppinud arvestama oma tervisega. Ta on keskendunud äratundmisele, millise tööga ta hakkama saaks, lisaks individuaalne rehabilitatsioon.

“Kaks korda nädalas tegeleb minuga logopeed, osalen füsio- ja tegevusteraapias,” jutustab Aivo. “Käin tervisekapslis ja bassein on mulle väga kasulik. Olen õppinud vabamalt suhtlema, sest algul ma ennast väga ei avanud. Juurde on tulnud jõudu, parem pool on muutunud tugevamaks.”

Põhiline mõte siin seinte vahel on: missugune samm on edasiseks kõige õigem ja mõistlikum? Aivo räägib, et ta on Astangul saanud võimaluse proovida uusi asju, avastanud joonistamise, viltimise, küpsetamise ja eelkõige puutöö võlud, leidnud endas üles julguse anda märku oma muredest, rõõmudest ja eelistustest.

“Et Aivo on 22 aastat tegelnud rahvatantsuga, tekkis tal siingi vastupandamatu soov tantsida,” teatab Kadri Mölder naerusuiselt. Aivo rääkis sellest arenguvestlusel ja tema algatusel sai tuule tiibadesse loovtantsuring, kus mees nüüd usinasti kaasa lööb ja teisigi osalema ahvatleb. Et pere rahakotti ja autosõidule kuluvat aega säästa, õppis Aivo ise kodus käima, sõites Raplasse ja tagasi rongiga.

Uus maailm, uus võimalus

Aivo ütleb: “Olen kohanenud uue elu ja teadmisega, et on asju, mida ma enam kunagi teha ei või. Päris endiseks ei saa ma vist enam iialgi.”

Ometi ei mata see uskumatult vapper mees (nii iseloomustab oma abikaasat Lea) maha eesmärke kunagi jooksma hakata ja endale töökoht leida, et suuta perele kindel sissetulek tagada. Isegi kui asjade käik ei peaks kulgema nii, nagu Aivo soovib, on talle tähtis tööd teha kas või kodus.

Sel põhjusel otsustas ta jääda veel üheks aastaks Astangule, et teha läbi puidutöökursus.

Et tal on sel alal tulevikku, annavad tunnistust kaunilt dekoreeritud kuumaalused, pannilabidad, karbid ja võinoad. Tema meistrikätt juhivad silmamõõt ja kunstimeel koos usu ja tahtejõuga. Need omadused asendavad Aivol lugemis- ja kirjutamisoskust, mis ajutrauma tagajärjel kadusid ja mida pole enam võimalik taastada. Hea nägemismälu võimaldab tal sõnu ära tunda tervikpildina, ja seda polegi nii vähe, see on lihtsalt tema uus maailm, tema uus võimalus.

“Võtsin lambad!” teatab Aivo jutu lõpetuseks. “Millegagi peab ju talus tegelema ja raha teenima.” Mehe elujulge naeratus tõestab, et tema ja ta armsa pere tulevik on lootusrikas.

Põhjalik ja loominguline

Armand Danilson, puidutöö õpetaja

Aivol olid õppima tulles küllaltki suured teadmised puidutööst. Puidutöö kursuse jooksul on Aivo eesmärk olnud omandada uusi töövõtteid ja ta on palju saavutanud. Ta suudab töötada nii elektriliste kui käsitööriistadega. Vasaku käe kasutamine paraneb iga päevaga. Aivo on tööd tehes väga põhjalik ja keskendunud.

Eriti hästi sobivad talle loomingulisust vajavad tegevused, kus saab valida endale sobiva töötempo. Aivo oskab valmistada väga ilusaid esemeid – kuumaaluseid, pannilabidaid, karpe. Neid suudab ta edaspidi ka kodus valmistada, vaja on ainult kohti, kus neid müüa saaks.