Keha

Lugu ilmus esmakordselt 2012. aasta maikuu Tervis Plussis.

Vaid üks sigaret veel - kas tõesti? (1)

Elis Aunaste, 27. mai 2015, 13:15
 PantherMedia / Scanpix
"Tead, ma pole juba kolm nädalat suitsetanud!" kilkab Kaili, kui ta sügisel ülikoolilinnast läbi põigates minuga pitsat sööma istub. "Mmm..." ümisen kiretult vastu ja mõtlen endamisi: kaua ta seekord vastu peab?

Mitte et ma poleks huvitatud oma hea sõbra kurnavast võitlusest sigaretisõltuvusega, vastupidi. Lihtsalt see võitlus tundub olevat kui sajapealine lohe, kelle iga maharaiutud pea asemele kasvab kiiresti uus tulist tossu pahviv peanupp.

Samal teemal

Kaili (35) on 14aastase staažiga pahvija. Alguse sai kõik kodusel Saaremaal leitud suvisest tööst kämpingus. “Sain endale uue sõpruskonna. Seltskonda kuulumise soov oli ilmselt see, mis pani mind suitsu tegema,” mäletab Kaili hästi neid emotsionaalseid ja sotsiaalseid ajendeid, mis sigarettideni viisid.

Manitsussõnad, et sigaretipahvimine pole ilus ega sobilik, Kailile kohale ei jõudnud, sigaretipaki õõvastavatest infonuppudest rääkimata. Pigem oli mõte otsesest mõjust tervisele see, mis aeg-ajalt kummitama tuli. Aastatega kasvas päevas tõmmatud sigarettide hulk poole pakini. Pidudel ja seltskonnas käies teinekord rohkemgi. “Tõmbasin ikka neid lahjemaid!”

Viimane suits

Möödus seitse aastat, enne kui Kaili 2005. aastal oma esimese ametliku “mahajätmise”-otsuseni jõudis.

“Kõik läks kuidagi väga kergelt,” meenutab Kaili esimest õnnelikku lahkuminekut ühe salakavala aga-ga. “Ma ei teadvustanud, et ka üksainus uuesti tõmmatud sigaret võib osutuda määravaks, et taas suitse-tajaks saada.”

“Peasüüdlaseks” osutus armas sugulane, kes naasis välisreisilt.

“Olime harjunud koos suitsu tegema. Tema kojutuleku tähistamiseks panimegi kohe lennujaamas suitsud ette.”

Kaili teatas küll, et on juba kolm kuud suitsuvaba, kuid kinnitas kiiresti endale, et on juba piisavalt tugev, et üks väike sigaret või kaks üle elada. Tegelikult kujunesid need üks-kaks sigaretti taas igapäevaseks sõltuvuseks.

“Ma ei kritiseerinud end selle ebaõnnestumise pärast väga. Lohutasin, et no kui ei tulnud sel korral välja, järelikult polnud õige aeg. Teadsin, et kunagi üritan kindlasti uuesti.”

Uus katse jõudis kätte viis aastat hiljem. “Seekord oli see ekspromt-mõte: jätaks lihtsalt maha.” Sigarettidega tutvust tehes oli motivaatoriks seltskond, kellega koos pahvida. Olud olid aga kardinaalselt muutunud. “Ühel hetkel avastasin, et olen sõpruskonnas ainus, kes suitsetab. Mul hakkas kohutavalt piinlik.”

Suitsupaki lõppedes kiirelt vastu võetud otsus polnud piisavalt kaalutletud.

“Oleksin pidanud mõtlema sellele, et suitsetamisest alles jääv aeg tuleb ära sisustada. Mina tegin seda liigselt söömisega.”

Kibe tõde oli, et paari kuuga tekkis 13 lisakilo. “Ma olin suur. Kuigi sõbrad ütlesid, et pole hullu, mõtlesin kahe kuu pärast, et mis on ebatervislikum, kas see, et teen suitsu või olen ülekaaluline?” Ja Kaili lõpetas liiga magusaks kiskunud pausi uue paki sigarettidega.

Kallis sigaret

“Mul ikka kulus neid pakke, nädalas 3–4. Kuus teeb see korraliku summa,” tunnistab Kaili, kes arvestust nikotiinisõltuvuse kulukuse kohta tegelikult ei pidanud.

Nikotiin saab tõeliselt kalliks ikka teistel alustel, seostudes olukordadega, mis oma olemuselt kuidagi suitsetamisega ei haaku.

“On maihommik Saaremaal. Olen kõhu ema tehtud pannkookidest just täis söönud, liigagi täis. Võtan kohvitassi, panen suitsu ette ja astun paljajalu murule, et vaadata päikest. Jah, neid hetki kardan ma kõige rohkem,” mõtleb Kaili eesolevale suvele, täis kodust saare päikest.

Millegipärast on värskeõhujutt suitsetajate hulgas sagedane. Palju värskust ikka üks krooniline suitsetaja oma köha-hoogude ja rögaga võideldes tunneb?

“Vahel kuulen, kuidas suitsumehed köhivad. Mulle seostus see alati mingite vanade pässidega poe taga,” naerab Kaili.

Mõte, et temagi võiks köhima hakata, ei tundunud reaalne. Kui köhahood aga käes, näiteks kipuvad ootamatult vestlust alustades peale tulema, siis harjub sellise reaktsiooniga pikapeale lihtsalt ära...

Sobib ka auguga sigaret

Lootus leida see “õige” hetk suitsetamisest loobumiseks tiksus Kaili peas edasi ja uus tuhin tuligi eelmisel suvel.

“Sain hakkama umbes nädal-kaks,” meenutab ta hetke, mil kiuslik mõte suitsupaki ostmisest taas end pähe istutas. Värskelt ostetud sigaretipakk kotis, sõitis Kaili ühel varasuvisel õhtupoolikul mulle külla. Vedelesime õhtupäikest nautides verandal, kui ma Kaili järjekordset lugu ebaõnnestunud üritusest kuulsin.

Kroonilise mittesuitsetajana tekkis ahastus: miks jälle sama jutt? Maruvihasena toppisin nu-pogodi-hunti järele tehes kümmekond läitmata sigaretti korraga suhu, käkerdades need autentsuse mõttes veidi kaardu, ja lõõpisin Kaili nõrkust. Otsustasin suitsupakki mitte tagastada.

“Mine siis poodi, kui nii suur nälg on,” teatasin, lootes, et enne poodi jõudmist mõistus taas koju tuleb. Kaili aga krabas kaasa ühe diivanile pudenenud kõveraks muljutud sigareti ja istus autosse. “Ma ei läinud poodi. Sõitsin minema ja jõudes mere äärde, pidasin auto kinni ning tõmbasin seda ainsat sigaretti, mis sa mulle jätnud olid. Sellel oli auk sees ja väga halb oli tõmmata.”

Salaja suitsuvabaks eluks valmistudes

Jälle möödus terve suvi vanaviisi, suitsetades. Kuid mitte ainult. Mõte mahajätmisest oli kuklas väga tugevaks muutunud. Kaili sattus juhuslikult lugema internetiprogrammi iCoach, uuris nõuandeid ja endiste suitsetajate edulugusid. Nõuanne, mis meelde jäi, rõhutas, et viimast kuupäeva peaks veidi ette planeerima. Samuti soovitati seal mõnikord suitsupakk koju “unustada” või tavapärase asemel paar sigaretti päevas vähem tõmmata.

“Harjutasin end mõttega, et tahan nüüd üsna pea suitsetamist maha jätta. Hakkasin teadlikult suitsukogust vähendama. Viimast kuupäeva ma paika ei pannud, aga ühel hetkel sai suitsupakk tühjaks ja siis otsustasin, et täna ongi see päev.”

Lisaks taasavastas Kaili regulaarse aeroobse treeningu, et võimalikku söögiga liialdamist tasakaalustada ja üleüldse senisest aktiivsem olla.

“Kaaluteemat olen sel korral rahulikumalt võtnud ja lisakilosid polegi nii palju tulnud.”

Kuupäev, mil viimane suitsupakk tühjaks sai, oli 23. september. Suur osa elulistest toimingutest on tulnud ümber programmeerida. Hetked kontoris, kui kahe töö vahel tahaks suitsu abil mõtte nullida. Või harjumus pärast söömist suitsu teha...

“Libastumisi” on olnud ka. Pool aastat hiljem, oma sünnipäeval, sai taas tõmmatud kaks sigaretti, ent Kaili on veendunud, et sel korral vana harjumus temast enam võitu ei saa.

“Kindlasti tuleb hetki, kui peol olles ühe suitsu teen, aga uuesti suitsetama ma ei hakka. Kusagilt tuleb see kindel veendumus, et enam mitte kunagi ei hakka ma igapäevaseks suitsetajaks.”

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
sirje.maasikamae@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee