Meeled

Lugu ilmus esmakordselt 2012. aasta maikuu Tervis Plussis.

Ärevus ja iha - mida teha, kui kartus on liiga suur? (4)

Meelis Sütt, psühhoanalüütiline psühhoterapeut ja paariterapeut, 2. juuni 2015, 17:10
Foto: PantherMedia / Scanpix
Paljude seksielu häirivate murede taga peidab ennast ärevus. Pidevad hirmu ja ärevuse olukorrad võivad kujuneda tõekspidamisteks, millest elus ja suhetes lähtutakse. Minevikku muuta pole võimalik, küll aga valitseda oma tundeid ja elu.

Seksuaalsus viitab inimlikele vajadustele kogeda füüsilist ja psüühilist mõnu ning rahuldust. Kui seksuaalsed kihud toovad kaasa ebameeldivaid tundeid, on nende hulgas tavaliselt ärevus või depressiivne tundeelamus. Ärevuse korral lisandub ebameeldivatele tunnetele kujuteldav ohuvõimalus. Depressiivse tundeelamuse korral süvendab ebameeldivaid tundeid kujuteldav või päriselt toimunud õnnetus.

Samal teemal

Seksuaalprobleemidega seostub tavaliselt ebaõnnestunud seksuaalne sooritus. Enamik konsultatsioonile pöördunud seksuaalprobleemidega mehi räägib, et erektsioon on nõrk, ebapüsiv või ei toimu seda hoopiski. Mõnikord öeldakse, et orgasmi ja seemnepurset on keeruline kontrollida. Naised on rääkinud, et seks on valulik.

Nii mehed kui ka naised on kurtnud, et iha pole või kaob see tekkides kiiresti. Tihti on ilmnenud, et seksuaalsetes olukordades või isegi seksuaalsele tegevusele mõeldes avaldub märgatav ja seksuaalsust pärssiv ärevus.

Mõnel on see väga intensiivne, lausa füüsiliselt väljakannatamatu. Iga inimese ärevuse sügavam isikupärane sisu ja põhjused ei ole kunagi kohe ilmsed, vaid võivad selguda lähemal uurimisel pikaajalises regulaarses psühhoteraapias või psühhoanalüüsis.

Psühhogeneetilised seksuaalsed probleemid on tavaliselt sümboolse tähendusega. See tähendab, et psüühikale üle jõu käivad rahuldust vajavad impulsid ja alateadlikud fantaasiad, mida pole võimalik oma elu ja identiteedi osaks integreerida, muundatakse alateadlikult kehaliseks (seksuaalseks) vaevuseks.

Ärevus annab märku hirmutava alateadliku materjali teadvustumisest. Ärevus on signaal, mis käivitab psüühilised kaitsemehhanismid, mille tagajärjeks võib olla seksuaalhäire.

Seetõttu saab ärevust pidada sõnumitoojaks, millel on olulisi teadaandeid. Teadaannete võimalik sisu ehk alateadvusse tõrjutud hirmud annavadki ainest ärevust tekitavateks kujutlusteks, mis pärsivad seksuaalset erutust ja tegevust.

Kuidas saab mingisugune kujutlus pöörata meeldivad tunded ebameeldivateks, nii et see takistab isegi instinktiivset seksuaalkäitumist? Enamasti on need kujutlused tõeliselt äreva sisuga: mind jäetakse maha, ma kaotan olulise inimese armastuse, ma olen olemuslikult halb või ebatäielik.

Nende kujutluste algupärad on tavaliselt tekkinud varases lapsepõlves, kui oht kaotada lähedane hooldaja või tema armastus võis olla reaalne või sellega ähvardati piisavalt veenvalt. Pidevad hirmu ja ärevuse olukorrad kinnistavad arusaamu suhete haprusest ja enda väärtusetusest ning need arusaamad võivad kujuneda tõekspidamisteks, millest elus ja suhetes lähtutakse.

Või hoopis: “Kuigi ma soovin, ei saa ma end vabalt tunda ega lasta seksuaalsetel tunnetel end kanda, sest kohe, kui kontrolli vähendan, võib juhtuda midagi halba.”

Mõnikord on seksuaalsete ja ärevate tunnete koosesinemise taustaks ka tegelikult toimunud füüsiline või psüühiline väärkohtlemine.

Prantsuse psühhoanalüütik Joyce McDougall on arvanud, et inimese seksuaalsus on loomupäraselt traumaatiline, sest armastuse ja rahulduse otsinguil kohtame mitmeid konflikte. Need kerkivad esile sisemaailma algeliste instinktiivsete tungide ja välismaailma piiravate jõudude kokkupõrkel. Seda juba alates esimesest meelelisest suhtest imikueas.

Aeglaselt omandatud, endast erineva “teise” märkamine sünnib frustratsioonist, raevust ja primitiivsest depressioonist, mida beebi tunneb esmase armastuse ja iha objekti (enamasti ema või keegi teine esmane hooldaja) vastu. McDougall lisab, et õnn seisneb enese ja teise vahelise erinevuse kaotamises. Arusaadavatel põhjustel on see aga paraku võimatu.

Kõik imikueas ja võib-olla juba looteeas piisava emotsionaalse laenguga kogetu on alateadvuses meiega kaasas. Varastest lapsepõlvekogemustest pärinev alateadlik materjal ilmneb meie teadvuses mitmekihiliste aimdustena. Need tunded avalduvad meie fantaasiates, soovides, igatsustundes, käitumises ja suhtes olemise viisides.

Kuidas oleks tunda end vabalt?

Väidetavalt hakkab inimlaps tundma häbi umbes viienda ja üheksanda elukuu vahel. Kas suudate end ette kujutada täiskasvanuna psüühilises seisukorras, mis on vaba häbist ja moraalinormidest? Kuidas oleks tunda end vabalt alasti, nautida iga pähetulevat ettevõtmist ning uudistada ja kogeda kõike käeulatuses olevat?

Häbitunne annab märku oma soovide rahuldamise läbikukkumisest. Ärevus teatab, et kui oled läbi kukkunud, võid kellestki või millestki olulisest ilma jääda või vähemalt saada mingil viisil kannatada.

Kui läbikukkumise ja kaotusega seotud tunded, nagu ärevus, kurbus, viha, lein, süütunne, häbi ja kahetsus, on meile tuttavad ja elu jooksul omaks võetud, suudame tavaliselt oma käitumist täiskasvanuna nii reguleerida, et saavutame seksuaalsed naudingud viisil, mis ei sea ohtlikku ega ebamugavasse olukorda ennast ega teisi.

Täiskasvanueas on ilmselt kõige intensiivsemad mõnu ja rahulduse elamused võimalikud sellistes seksuaalsuhetes, milles saab oma ihasid ja fantaasiaid aistinguliselt teostada.

Inimesed on erinevad ning seetõttu ei määra ärevust ja selle ulatust mitte stiimuli eripära ja tugevus, vaid pigem konkreetse inimese isiksuseomadused ja elukogemus. Oma minevikku muuta ei saa. Küll aga saab tegelda minevikupärandiga, mis tänu alateadvusele on pidevalt kaasas ja kohal.

On võimalik saavutada adekvaatne arusaam oma ärevusest ja sellega seotud seksuaalsetest probleemidest, saavutamaks oma tunnete ja elu üle pigem valitseja kui ohvri positsioon.

;