Olen olnud ärevusega hädas nii kaua, kui üldse mäletan. Mind küll hoiti ja armastati lapsena, kuid ilmselgelt oli ka mu emal ärevushäire. Nii et ma ei teagi, kas see seisund on lihtsalt väga vara omandatud või suisa päritud.
Füüsiliselt avaldub ärevus kõige raskemal kujul selles, et tunnen, nagu kukuksin kohe kokku. Olen istunud koos oma väikese lapsega bussis ja mõelnud, et kohe minestan ja mis siis lapsest saab. Ärevusest võivad tulla ka keskendumisraskused, mis teinekord viivad selleni, et eksin linnas ära.
Seisan näiteks Estonia teatri ees ega mäleta ühtäkki, kuidas Vabaduse väljakule saab.
Sellises seisundis ei talu ma vahel teiste puudutusi. Isegi oma lapse puudutust mitte. Ärevana ei suuda ma flirtida ega sõlmida suhteid võõraste inimestega, kes on mulle sümpaatsed (ebasümpaatsetega näiteks probleemi pole). Põhjuseks on ilmselt see, et ma kardan, et ma ei ole parasjagu nii hea, kui need kenad inimesed sooviksid.
Neile, kes on ärevushäirega inimesega püsisuhtes, soovitaksin selleks, et suhted püsiksid ja kõik võimalikult vähe haiget saaksid, kolme asja.
1. Ärge pahandage kaaslase ägedate reaktsioonide peale. Need ei ole enamasti tingitud sellest, mida teie teete, vaid tema enda ärevusest.
2. Püüdke partnerile luua nii turvaline keskkond, kui saate, kuid ärge ehmuge, kui see talle ikka veel piisavalt turvaline ei tundu. Ta ei pruugi olukorda adekvaatselt hinnata.
3. Mõelge, ega teil endal samuti ärevusega probleeme pole, sest tihti on nii, et sarnane tõmbab sarnast ja ühe hädaga kimpus olijail on ühised kogemused, mille põhjalt on kergem teist mõista. Sel juhul keskenduge kõigepealt enda ärevushäire ravimisele, sest ainult ise terve olles suudate partnerit toetada.
Kommentaarid