SÕBER JALGRATAS: Haapsalus liikudes ei sõida Ene kunagi bussiga, vaid eelistab jalgratast või jalgsi käia.Foto: Teet Malsroos
Keha
20. mai 2015, 07:00

40 AASTAT KAALUPROBLEEME: "Geenide vastu ei aita ükski dieet!" (130)

"Olin Tartus 21aastane üliõpilane, kui doktor Irina Kalits, tollane struumadispanseri peaarst, ütles mulle muu hulgas – kuigi ma olin siis veel üsna sire –, vaata, laps, sina oled sellest heast tõust, mis ei lase millelgi kaotsi minna," meenutab Haapsalus elav vabakutseline ajakirjanik Ene Pajula oma esimesi samme katsumuses kaaluprobleemidega.

"Ma isegi ei tea, mille põhjal ta seda ütles. Vaatas lihtsalt mulle silma ja nii ütleski. Sisuliselt tähendas see: sa pead elu lõpuni oma kaalu jälgima," ütleb Ene Pajula, kes on ligikaudu 40 aastat pidanud võitlust oma kehakaaluga. Katsetanud eri dieete ja iga kord kaotajaks jäänud. Võtnud alla 10–20 kilo ja pärast 30 juurde.

Umbes poolteist aastat tagasi sai Ene geenitesti teha. "Saatsin põsest võetud limaskesta Tartusse ja kolme nädala pärast tuli vastus, mis kinnitas mulle nooruses doktor Kalitsa öeldut. Kõike, mis selles uuringute vastuses kirja oli pandud, ma ei mäletagi. Küll aga seda, et mul tekib täis kõhutunne väga aeglaselt. Ehk teisisõnu, kõht ei saagi täis. Nüüd ma siis vähemalt tean, miks ma eluaeg olen näljatunde käes kannatanud. Ühe nõksu andis see test mulle siiski: kui suudan pool tundi näljatunnet kannatada, läheb see iseenesest üle. Vahel on see täiesti piinav – olen justkui korralikult söönud, aga näljatunne võtab ikkagi silme eest mustaks."

Kõhnusehullus viis mahladieedini

Ene sõnul tuli geenitestist välja veel üks huvitav tõsiasi. "Ka füüsiline tegevus mõjub minule palju aeglasemalt, kui mõnele teisele, et peaaegu ei mõjugi või pean pingutama topelt, võrreldes teise inimesega. Lihtsalt organism on sedavõrd alalhoidlik."

Ene, kes on oma kaaluga maadelnud peaaegu terve elu ja on selle ajaga katsejänesena proovinud ära umbes kümmekond dieeti, ütleb kogunenud kogemustele toetudes, et kokkuvõttes pole ükski dieet andnud loodetud tulemust ja kõik need korrad on lõppenud tagasilöökidega. Ehk siis ühe või teise dieedi ajal vaevaga maha saadud kilod on dieedi lõppedes mühinal tagasi tulnud.

"Näiteks ajas mul närvi mustaks Kristjan Port, kui ta ühes telesaates teatas, et unustage see geenitest parem ära, et ärge seda tehkegi, sest siis saate te hea vabanduse paks olla. Et siis te ei hakka üldse proovima oma kaalu langetada. Mina ei taha selle arvamusega kuidagi nõustuda," põrutab Ene. "Tuleb lihtsalt endale selgeks teha, mida sa saad ja mida ei saa muuta. Ja samas ei tohi nälgida. Naiste-arstid on ju hädas noorte neidudega, kes ennast näljutavad ja kellel tekivad menstruatsiooniprobleemid. Kui aga lõpuks ühel päeval aru pähe tuleb, pole enam midagi teha – oledki viljatu."

Siinkohal meenutab Ene ka ühte dieeti. "Olin veel üsna noor ja põdenud oma kõhnusehullustust juba päris pikka aega, kui võtsin ette ühe mahladieedi. Kaks nädalat elasin ainult mahlast. Ma isegi ei mäleta, et see oleks olnud väga hull ja kuskil kümme kilo kaduski. Aga pärast seda hakkasin kohutavalt juurde võtma. Arvan, et 30 kilo tuli juurde, kuigi sõin täiesti tavalist toitu."

Siinkohal ütleb Ene, et pole kunagi olnud ablas. "Seda võin ma puhtsüdamlikult öelda. Samas tean ma ühte prouat, kes on hästi tugeva iseloomuga ja oli väga kaua Atkinsi dieedi peal, mis välistab igasugused süsivesikud. See proua oli tõesti imepeenike, aga ta ei olnud veel 60 aastat vanagi, kui oli täiesti invaliidistunud. Nüüd on tal mõlemad puusad asendatud ja liigub vaid kepiga."

Ene sõnul on temagi proovinud Atkinsi dieeti, aga piirdunud õnneks selle dieedi puhul väga lühikese ajaga. Samas rõhutab Ene, et ta pole mingi nõuandja. "Ma ei ütle kellelegi, et tee nii või tee naa. Ma toetun vaid oma kogemustele."

Masendusse pole sattunud

Tänaseks on ta loobunud igasugustest dieetidest. Küll püüab ta näiteks lõunaks lihatüki kõrvale süüa ohtralt juur- ja köögivilju. "Nii tekib täiskõhu tunne küllalt kiiresti. Selles mõttes olen ma saanud kaalu pidama," on Ene viimaks iseendaga rahu teinud.

"Minu meelest ongi kõige tähtsam meeles pidada, et kui sulle on geneetiliselt ette nähtud olla natuke paksem, ei peaks sa hakkama kaalu meeleheitlikult alla kiskuma. See võib lõppeda katastroofiga. Sa lihtsalt pead katsuma hoida seda kaalu, mis sulle on antud. Ja mida mina olen enda jaoks teadvustanud – söö teadlikult," ütleb ta.

"Üks asi, mida tõesti püüan vältida, on kartul. Tundub, et kartul ei sobi mulle hästi. Samas ma ei salga, et kartul mulle väga maitseb. See tähendab, et kui pere külla tuleb, teen ma alati kartuliputru ja söön seda ka ise. Aga seda juhtub kord kuus. Ka külas käies ma ei pirtsuta. Pealegi teen ma vaimset tööd ja aju vajab ka suhkrut."

Mis puutub hilisesse söömisse, siis kell üksteist õhtul Ene külmkapi kallale ei lähe, aga ta ei pea kinni ka reeglist, et pärast kuut enam midagi suhu ei pane. Ene viimane söögikord jääbki kella kaheksa kanti.

"Muide veel üks asi. Seda ütles mulle ülikooli päevil üks arstitudeng. Et tegelikult ei tohigi minna magama näljasena, sest siis hakkab magu iseennast seedima. Selles ütlemises võib ka iva sees olla," leiab Ene.

Tema sõnul pole eluaegsed kaaluprobleemid viinud teda kunagi musta masendusse. "Aga ma olen ka väga optimistliku loomuga. Oleks täiesti mõttetu sellepärast masendusse langeda, olen parem rõõmus, roosa ja õnnelik."

Pärast dieetidega lõpparve tegemist on Ene saanud tagasi ka tervise. "Just samal ajal, kui ma tegin geenitesti, korraldas perearst mulle tohutu suure uuringu. Siis selguski, et kõik on nii hästi, et paremini ei saagi olla. Süda ja siseorganid olid kõik väga korras. Kolesterool igati normis, vererõhuga pole mingeid probleeme. Arst ütles, et ära enam mingeid inimkatseid tee, sest kõik on väga hästi. Sellest ma järeldan, et kui mulle on antud sellised geenid, et olen natuke paksem, siis nii peab olema ja igasugused dieedid teevad pigem kahju."

Kuna Ene perearst on mees, siis pidas ta talle ka väikese loengu. "Ütles, et naised peavadki olema natuke ümaramad, sest naissuguhormoon östrogeen on ikkagi see, mis hoolitseb naise rasvakihi eest. Naine peab elus püsima ja oma järeltulijad suureks kasvatama. Kui nüüd ajalukku vaadata, siis eesti naine ongi olnud laiade puusade ja jämedate jalgadega. Talutüdruk pidi panema jalga seitse paari villaseid sukki, et pruuditurul ahvatlusväärne välja näha," vaatab Ene Pajula lõpetuseks minevikku.

Püüab palju liikuda

Kuigi Ene geenid mõjutavad ka tema füüsilist tegevust, siis ometi pole optimistlik meel lubanud tal selleski vallas alla anda ja käega lüüa. "Näiteks sõidan ma väga palju rattaga," ütleb naine, kes ka meie kohtumisele jalgrattaga tuli.

"Ma käin päris palju jala. Ma ei tee küll kepikõndi, mis hakkaks minu kaalus inimesel liigestele. Kõnnin niisama. Näiteks Haapsalus ei sõida ma kunagi bussiga, kõik käigud teen jalgsi. Seda püüan teha ka Tallinnas. Kalamajast, kus elab mu õde, lähen Draamateatrisse või telesse ikka jala, olen alati läinud," ütleb kümme aastat Eesti Televisioonis töötanud Ene. "Kord nädalas käin ujumas."