Agnes AalisteFoto: Aivar Kullamaa
Uudised
20. mai 2015, 11:37

Agnes Aaliste: esimest korda elus sirutasin käe puuvilja järele

Ring FMi hommikusaate juhi Agnes Aaliste toitumine on pea peale pööratud! Miks, selgitab ta oma järjekordses kolumnis.

Mu viimase kahe nädala toitumine on olnud totaalselt juhuslik ja korrapäratu, nii et mingit loogilist, õpetlikku juttu ei saaks tulla ka parima tahtmise juures. Ühel päeval söön ära kolm kohukest. Järgmisel päeval katsun süsteemis püsida ja ostan poest kana ning toorsalatit. Kolmandal päeval pole isu nagu üldse, paar küpsist ja paar klaasi veini muude tegemiste kõrvale. Siis näiteks laupäeva õhtul sõidame sõpradega linnast välja, kellegi maamajja. Jalutame metsade vahel, teeme suure potitäie ahjuhautist ja küpsetame koogi, sööme, mängime kaarte, joome konjakit, loeme raamatuid, sööme uuesti kell kaks öösel. Jumalik idüll.

Võtsin vahepeal nädal aega antibiootikume. See oli raske, sest esimene kõrvaltoime oli iiveldus. Selle vältimiseks pidin kolm korda päevas enne tableti võtmist korralikult sööma. Tüütu, väga tüütu. Eriti siis, kui isu väga pole. Ja isu väga polnud, sest kogu aeg iiveldas kergelt. Vist esimest korda elus sirutasin käe puuviljade järele. Pole suurem asi puuviljasõber. Need näevad ilusad ja ahvatlevad välja, aga mulle eriti ei maitse. Isu nende järele pole ka kunagi tundnud. Mis isu see on? Ma eristan soolase toidu isu ja magusaisu, aga puuviljaisu on mulle tundmatu. Sest − lepime kokku − õun ei ole magustoit. Õun on šokolaadi aseaine. Igatahes sõin ma selle antibiootikumikuuri ajal puuvilju, sest see tundus veidi iiveldava sisemuse suhtes kõige mõistlikum.

Hiljuti rääkis üks terapeut, et depressioonist hoiduda on tunduvalt lihtsam kui seda pärast ravida. Seal on mingi piir, kus on väga mõnus olla, nii et on natuke kurb ja natuke dramaatiline, aga elu jooksul tuleb see ära tunda. Tuleb ära tunda see piir, kus ei tohi lasta endal enam kurba muusikat kuulata, vaid selle asemel tuleks näiteks aknad ära pesta, või kurbade luuletuste kirjutamise/lugemise asemel hoopis jooksma minna. Ma tahan öelda, et ma arvan, et söömise ja isudega on sama. Tahaks hullult külmkappi avada ja juustusaia teha või tahaks Prisma koogileti ees peatuda, aga selle asemel tuleb vägisi teha asendustegevusi. Ma ei ütle, et see on meetod on jätkusuutlik või mulle hästi sümpaatne. Ma lihtsalt ütlen, et vahepeal mõtlesin sellele ja see tundub loogiline. End võõrutada sedasi. End petta.