Tants tigedate mandlite ümber

Minu lugu algab sellest, kui olin väike poisike ja käisin neljandas klassis. Kuumal juulikuul jäin angiini, mis on laste seas üsna levinud haigus ning esialgu suuremat muret ei tekitanud. Kuigi palavik tõusis 40 kraadini ja mandlid paistetasid üles, lahenes probleem pärast väikest antibiootikumikuuri.

Mäletan alanud piinade algust väga selgelt. Pärast esimest angiini hakkas olema üsna pidevalt kerge kurguvalu ja selle järel tekkisid mädakorgid mandlitel. Olin mitu korda angiinis umbes kaks nädalat korraga ja iga väikese külmetuse peale paistetasid mandlid suureks ja tegid valu.

Kriips laulmisele ja spordile

Varem tegelesin kirglikult koorilaulmisega, kuid siis muutus kooris käimine üha harvemaks ja harvemaks, kuna hääl läks tihti ära. Ja nii kuni hetkeni, mil laulmine jäi vaid ilusaks mälestuseks. Varem olin ainult talvel haige, kuid nüüd ei lugenud enam ka aastaaeg, vaid tekkis krooniline kurgumandlite põletik.

Mandlid paistetasid üles, tekkisid mandlikorgid ja mäda. Mida aeg edasi, seda hullemini mandlid paistetasid, lõpuks oli tavaliselt üks pool rohkem paistes kui teine. Kurguvalule lisaks paistetasid üles lümfisõlmed kaelal, söögiisu polnud ning tekkis suur väsimus.

Kui olin jõudnud seitsmendasse klassi, ilmnesid probleemid ka südamega: valu rinnus ja pidev nõrkustunne kehas. Käisin korduvalt pere- ja südamearsti juures, mulle tehti koormusteste ja südamefilme, kahtlustati nii südamerütmihäireid kui ka südamelihasepõletikku.

Kaheksandas klassis puudusin koolist lausa nädalate kaupa, oli oht jääda klassi kordama. Isegi klassijuhataja käis mind kodus vaatamas ja oli mures, et nii palju puudusin. Õnneks said siiski kõik hinded välja pandud ja klass lõpetatud.

Kvartslamp ja antibiootikumid

Olin olnud seni väga aktiivne ja sportlik – suusatasin palju ja käisin kergejõustikutrennis, kuid seitsmendast klassist kuni gümnaasiumi lõpuni vabastati mind kehalise kasvatuse tundidest.

Vahelduva eduga olin angiinis pea seitse aastat. Raviti mind antibiootikumidega, imemistablettidega, küll määrisin mandleid joodiga ning sõin sisse valuvaigisteid.

Kurgu raviks kasutati siis veel kvartslampi, millel on väga tugev UV-kiirgus. Praegu ei peeta seda heaks ravimeetodiks, kuna võib soodustada vähki. Tõsi, esimesed korrad aitas see päris hästi ning haiged mandlid allusid ravile, kuid lõpuks ei olnud kasu sellestki.

Samuti kuristasin kurku lillaveega ja ema soovitusel ka soolaveega. Nii sai mädastest plekkidest mandlitel üsna kiiresti lahti, aga maitse oli niivõrd hull, et ajas iiveldama.

Kuna hädad aina süvenesid ja ükski ravi ei aidanud, otsustati mind saata mandlilõikusele. Ootasin oma järjekorda Tartu nina-kõrva-kurgukliinikus pea aasta.

Kuigi lootsin, et pärast mandlioperatsiooni taastun ja see pikk kannatuste rada lõpeb, olid lootused tühised. Mandlilõikus tehti üldanesteesiaga ja juba operatsiooni ajal oli veritsus tavapärasest suurem.

Põletik mandlites oli sügavamale läinud ning arstid pidid kogu põletikulise ala ära võtma. Vasakul pool oli põletik sügavamal ja siis tuli teha veel kaks õmblust, et veri kinni jääks. Sama päeva õhtuks tekkis palavik ja veritsus ei tahtnud lakata.

Olin tilgutite all, aga see aitas ainult hetkeks. Iga tunniga täitusid neerukausid üha rohkem verega ning mingil hetkel hakkasin oksendama. Suured vereklombid tulid välja ning hetkeks läks olukord paremaks. Sain valvearstilt valuvaigistava süsti ja paar tundi oli normaal-ne olla, kuid siis algas jälle aktiivsem veritsusperiood ja ma ei suutnud ka voodist püsti tõusta.

Mul oli palatis üks 12aastane vene poiss, kellele tehti samal päeval pärast mind operatsioon. Mäletan, et ta magas tunnikese ja siis tuli haiglasse tema ema, kott igasuguseid toiduaineid täis: saia, vorsti. Vaatasin seda pilti, endal veri suus. Süüa ei tohtinud ega tahtnudki. Järgmisel päeval sai poiss haiglast välja, mina aga ikka oksendasin verd.

Mandlilõikus tõi aneemia

Kui hommikul kella kuue ajal saabus koristaja, ilastasin mina ikka veel neerukaussidesse verd, endal pool nägu kuivanud verega kaetud. Paar tundi hiljem tuli arst mind vaatama ja mind kärutati vaatlusruumi. Pärast kurgu puhastamist jäi veritsus kinni ning lõunal võisin juba natuke jogurtit süüa. Enne seda sain tilguti kaudu glükoosi ja naatriumkloriidi lahust, et ikka eluvaim sisse jääks.

Kokku olin haiglas kolm päeva, aga taastumine võttis aega veel paar kuud. Kaalust kaotasin mitu kilo, nägu oli kahvatu, silmad aukus ja väsimus nii suur, et tahtsin ainult magada. Elasin kolmandal korrusel ja treppidest üles kõndimine väsitas ära. Juba väikese koormusega hakkas süda pekslema ja pea käis ringi.

Tekkis aneemia, millest taastumine kestis pool aastat. Peale rauatablettide võtmise üritasin süüa võimalikult rauarikast toitu – maasikaid, maksa, muna, tailiha, müslit, peeti, hematogeeni. Olin võimaluse piires füüsiliselt aktiivne, piirdusin esialgu väikeste jalutuskäikudega, aga mida aeg edasi, seda tugevamaks sain.

Kogu mu haiguse juures oli kõige raskem see, et jäin niivõrd kergesti aina uuesti haigeks. Isegi kui väljas oli 30 kraadi sooja, oli minul 40kraadine palavik ja kurk paistes. Vähemalt sain süüa palju jäätist, mis mu kurguvalu leevendas!

Spordist eemalejäämist ei võtnud ma traagiliselt. Ehk oli ka selline iga, kus kõiki asju nii raskelt üle ei elanud. Nüüd tegelen jällegi laulmisega, millest nii pikalt eemal olin. Imelik on mõelda, et harjusin oma haigusega elama. Lõpetasin kooli ja kõigile keeldudele vaatamata õppisin elu nautima.