Keha

Lugu ilmus esmakordselt 2010. aasta juunikuu Tervis Plussis.

Arnold Everaus: Kogu elu suurim õnn on, kui jõuad enne viimast Vaikust niidiotsad sõlmida. (8)

Kati Murutar, 26. juuni 2015, 17:10
Arnold Everaus tegutses ilmalike matusetalituste korraldajana. Pilt on tehtud aastal 1999.Foto: AIN PROTSIN
Luuüdi siirdamise korüfee prof Hele Everausi isa Arnold Everaus on keelevähi tõttu mitu korda teisel pool piiri käinud. Ja tagasi tulnud. Selleks, et rääkida oma kogemustest ja julgustada: kulunud keha kaotamine on väga loomulik ja üldse mitte õudne elamus.

Entusiastliku trükikojaheerosena, rahvateatri näitlejana ja ilmaliku matjana on Arnold Everaus kogu elu meeletult palju rääkinud ja kirjutanud, teinud ja toimetanud. Eluõhtul otsustas keelevähk 80aastase vanahärra vaikselt mõtisklema ja kokkuvõtteid tegema sundida. “Eks ma seal Hans Heidemanni nimelises trükikojas ole üksjagu mürgises keskkonnas töötanud,” meenutab Arnold. “Napsitamised on minust aastakümnete kaugusele jäänud. Aga mine tea, millised ained ja asjaolud just ühe või teise vähi kasvama panevad. Õnneks on mul olnud pea aasta aega sasipuntraid sõlmida, nende käest andeks paluda, kelle ees süüdlane olen olnud – ja ka iseendaga rahu teha.” Arnold Everaus on pakkunud Eesti arstidele oma üsna tavatu vähijuhtumiga õppimise ja katsetamise võimalusi. “Olen mitmeid kuid ajapikendust saanud,” kiidab ta arste. “Järgmiste analoogsete juhtumite korral söandavad arstid juba julgemalt proovida. Minuga ju õnnestus!”

Samal teemal

Arnold Everaus on oma vähisiirete tõttu mitu korda teisel pool piiri ära käinud ja tagasi tulnud, nii et võib maisel rännakul olijaid oma kogemustega julgustada: kulunud keha kaotamine on väga loomulik ja üldse mitte õudne elamus. Kuuldavasti on võrreldes varasemate ajastutega siin- ja sealpoolse vahe palju hapramaks muutunud – seega ei kao piiri ületanud enam nii jäägitult siinpoolsete eludest. Seega pole ka pärast päris hilja öelda asju, mis ütlemata jääda ei või.

Ajapikendus

Tänavu jõulude eel täitub 60 aastat sellest, kui Arnold ja Maimu abiellusid. Mullu suvel insuldi järel Maimu lahkus. Nende tütar Hele on Baltimaade legendaarsemaid onkolooge-hematolooge, kelle päästetud on sajad elud. Samamoodi on papa Everausi elu nüüd omakorda pikendatud mitmete traditsiooniliste, aga ka uuenduslike meetoditega.

“Isal eemaldati kasvaja tõttu suur osa keelest. Mõnda aega pärast lõikust – kui isa oli haiglast kodus olles jõudnud mitmeid hullumeelselt suuri töid teha – tekkisid metastaasid. Veresoonte nekroos pani kaelaarterid tugevasti lekkima, nii et verekaotus oli päris mehine. Esmalt parandati läbilaskvat nekrootilist soont, ent kudede kärbumine kulges mööda suurt soont edasi, lappida polnud enam midagi. Andsime isaga nõusoleku, et arstid katsetavad veritseva unearteri sulgemist – peaaju verevarustus muutus sellega ettearvatavalt nirumaks, ent täiesti reaalne olnud insult või muud tüsistused jäid olemata. Isa sai mitu kuud ajapikendust,” kõneleb endas nii tütart kui ka arsti ühendav Hele leebelt. “Mina sain kah ajapikendust. Kui möödunud suvel ema suri, siis ma tundsin, et nüüd alles saan täiskasvanuks. Ema sülest maha sattumine oli väga valus. Isa lahkumiseks olen juba pisut rohkem ette valmistatud. Olen tütrena rõõmus, et isa sai tänu ajapikendusele siin ilmas mitmed olulised asjad ära teha.”

Hele Everaus usub, et lapsed peavad võimaldama oma vanematel kodus surra. “Just lahkuva isa kõrval valvamine on õpetanud mind palvetades töötama. Iga loeng ja lõikus, iga koosolek ja kohtumine on nagu palve,” jagab ta oma kogemust. “Ma pole mitte kunagi varem osanud oma töid tehes olla nii siin-ja-praegu-seisundis. Isa pika päevatee öösse kadumine on õpetanud igale pisiasjale ja väikesele sooritusele jäägitult kesken­duma.”

60 aastat abielu

Arnold tunnistab, et just kauane kooselu Maimuga on viimasel aastal olnud kõige tõsisemat niidisõlmimist vajav elutahk. Nooruses naiste- ja napsimehena Tartu peal tuntud kaunis mees ei suutnud trükikoja kollektiivi andeka taidleja ja silmapaistvalt karismaatilise suurkujuna sugugi alati ära öelda, kui neiud ja naised tema järele suisa järjekorra moodustasid. Oma trükitöösturi-elust ning Eesti trükitööstusest ja sellega külgnevast on Arnold kirjutanud kolmeköitelise suurteose “Vaenuköis”.

Oma süütunde kauase kaasa ees pehmitas mees aga naise esimese insuldi järel ööd ja päevad temaga koos istudes ja rääkides. “Maimu neelas mu kergemeelsuse alla. Maimu ehitas maja. Maimu talus ära ka ammused napsiperioodid. Maimu kasvatas tütart ja haris aeda. Insult tegi tema mälu ja tajuga selliseid asju, et ta mäletas seda selgemalt asju ja inimesi, mida kaugemast noorusest need pärinesid. Ta pidas Egertit minuks – Hele poeg on 23aastane juuratudeng –, sest oli oma ajarändel ilmselt ise parasjagu selles eas,” mõtiskleb Arnold, oma ajastu üks mehelikumaid persoone. “Ajas siia-sinna rändamine võimaldas meil siiski oma elud selgeks rääkida, mitmeid asju selgitada ja andeks paluda. Ühel viimasel ööl ütles Maimu nii vaikse ja hella häälega mu nime, et ma sain aru – kõik on andeks antud. See oli jumalik ja laulev hääl, millega ta mind kutsus.”

Kehatu maailma kogemused

Hele ja Arnold meenutavad, et Maimu viimastel hetkedel sähvatas nende kodus seletamatu hele valgus. Papa Everaus kiirustas naise juurde – ja jõudis täpselt viimsel hingetõmbel tema käest kinni hoidma. Isa ja tütre mälestustes on ka mitu varasemat korda, mil lähedane lahkuja valguse ja heliga oma Värava läbimisest teada annab.

“Varasematel aegadel olin tohutult jutukas,” meenutab Arnold Everaus. “Olin seltskonna hing ja võtsin igal pool igal teemal sõna. Haigus võttis lobisemise võimaluse. Vaikides asusin altarit looma. Tahusin oma Maimule põllukivist hauakivi. Suure põllukivi sisse peiteldasin öökullid. Sõbratarid väidavad, et nende hingelindude silmad meenutavad minu naise pilku,” arutleb Arnold. “Enne kui hauakivi päris valmis sai, oli mul päris hull verejooks. Niipea kui koju sain, hakkasin jälle taguma – Maimu linnud oli vaja valmis saada.

Pärast hingelindude valmimist ei raatsinud kah kohe lahkuda – tütrepoeg Egert leidis armastatu. Nad asusid meie Supilinna kinnisvara sisse seadma ja välja ehitama. Tahtsin ära näha, kuidas ja mis seal saama hakkab. Kohe järjekordse haiglasoleku järel veetsin Egertiga pool päeva Supilinnas.

Seega õigustas see end täiesti, et otsustasime Helega: anname mu keha arstide teenistusse – laseme proovida, kas on võimalik ühe poole unearterit sulgeda ja patsiendi elu pikendada. On võimalik! Maa­ilmas on üldse palju rohkem võita kui kaotada – enamik riske õigustab end.”

Kodus ei saa “valesti” surra

Lahkuva isa kõrval oma artikleid kirjutades ja teadust tehes on Hele avastanud ühe lummava seaduspära: “Arstid on juba ammugi tunnistanud peenmateriaalse, kehatu maailma – mõtete ja tunnete mõju kehale ja tervisele. Nüüd olen avastanud, et kalli ja lähedase keha hääbumine õpetab uusi tähtsusjärjekordi. Kui seni lendasin üha ringi, pidasin tähtsatel konverentsidel kõnesid, õpetasin nimekates kõrgkoolides kõikjal maailmas, siis nüüd tundub mulle senisest palju olulisem isamaine meditsiin, meie väikesed kodused kliinikud, armas rahvuslik teadus. Siin olen asendamatu.

Lahkuva isa lähedus on õpetanud ka seda, kui asendamatu on põlvkondade kooselu. Me oleme harjunud, et lapse sünniks valmistutakse – varutakse asju, oodatakse, loodetakse. Vanem põlvkond viiakse aga kodust ära. Me ei õpi vanadelt. Ei ima nende seest elukogemust ja teadmisi, kuni selleks aega on. Kõike me juba enda meelest teame. Kuna vanim generatsioon lülitatakse loomulikust elust välja, pole kodudes surmakogemust ega -keskkonda. Mida ei tunne, seda kardame. Me ei oska suremiseks valmistuda ega seda tundi oodata.

Oma võimsa, suurt missiooni täitva tütre majas valuvaigistite abil mahedalt minev isa Everaus õpetab ja kinnitab: “Leidke elu jooksul võimalus asjadest õigel ajal rääkida. Olge üksteise vastu head – et poleks elu lõpul vaja niiti kerida. Hoidke silme ees unistusi, mille poole liikuda. Et aga uuel ajal on siin- ja sealpoolsuse piir nii habras, siis on mul ilmselt võimalik tulla sõnumit tooma, kuidas sealpool asjad on. Kindlasti.”

Arnold Everaus lahkus 29. aprillil 2010.

8 KOMMENTAARI

m
maalt 27. juuni 2015, 18:39
tõepoolest, selliseid lugusid loekski! Tark inimene arutleb ja sellest lugemine teeb hea tunde.
i
Imelik 27. juuni 2015, 12:32
Kui päevad läbi kedagi kodus ei ole,alles õhtuks koju jõutakse.Kes on tööl,kes koolis.Haigeid vanu vanemaid ei ole õige ka koolilaste hooldada terveks...
(loe edasi)
Loe kõiki (8)