Foto: PantherMedia / Scanpix
Meeled
24. juuni 2015, 16:41

Lugu ilmus esmakordselt 2010. aasta juunikuu Tervis Plussis.

Kui palju kurdab sinu sõber? (1)

Positiivsuse uurimine on järjest enam teadlaste huviorbiidis, sest positiivsus mõjutab kehalisi protsesse ja on õnnetunde üks osa.

Kui teie võimuses oleks anda oma sõbrale võimalus saada kas rikkaks või õnnelikuks, kumma šansi talle annaksite? Kui kingite talle võimaluse saada rikkaks, võib ta endale õnne osta. Olete hea inimene. Kui annate talle aga õnnelikuks saamise võimaluse, siis sellega koos ka võimaluse varakult surra, seda juhul, kui õnnelik satub nagu merekala jõkke vastuvoolu ujuma.

Muidugi on see kirjanduslik liialdus, aga omajagu tõtt on selles küll. Paljud inimesed tunnevad end praegu kaitsetuna tuleviku ees ja on pettunud olevikus. Kõik see on sundinud ellujäämiseks midagi ette võtma. Paraku headuse ja solidaarsusega alati kaugele ei jõua. Justkui kotkana taevalaotuses tiirutav ebakindlus pole võimaldanud usaldada lõpuni kedagi, aga usaldus on liim, mis ühiskonda koos hoiab, nähtamatu niit ühiskonnaliikmete vahel.

Näited elust

Kolmekümneaastane Sirle tahab olla optimistlik ja heatahtlik. Tema loomupärane olemus ongi näha asjades ennekõike positiivset. Kuid ka Sirle elus on probleeme. Näiteks on ta jäänud üksikuks, seljataga pole isegi mitte palju purunenud suhteid, vaid üks suur üksindus. See piinab ta hinge, kuid ta ei kurda, lootes, et kunagi kõik laheneb. Tema sõbrad näevad ainult Sirle naeratavat nägu, aga ise armastavad nad probleemitada ja taga siunata. Sirlele on hea rääkida, sest ta kuulab.

Sõprade meelest saab Sirle elus kõigega hakkama. Tal on auto, korter jne. Teda ümbritsevad inimesed ei pruugi tajudagi Sirle hingevalu ja argiseid probleeme. Kuid õnnetul kombel ei leia naine kuidagi oma probleemile lahendust ja üksindus laastab. Suur mure hakkab mõjutama tervist, samal ajal on ta teiste jaoks ikka naerusuine, sest usub, et positiivsus võidab ühel päeval niikuinii ja milleks koormata teisi tühise kurtmisega. Ja Sirle naeratab seni, kuni ühel päeval elavate kirjast lahkub. Tema kõrval olnud inimesed küsivad, mis teda siis hauda viis.

Negatiivne sünergia

Kipub olema nii, et üks heatahtlik positiivne inimene võib mõjuda kui must lammas valgete seas, sest inimesed eelistavad käsitleda elu pigem läbi negatiivse vaatevinkli. Lastakse muredel end pureda, kuna juba esivanematel oli raske. Pole siis ime, kui kurtvate inimeste keskel jälle üks vaikselt omaette mõtiskleja ootamatu terviserikke tõttu jala pealt kukub.

Kui näiteks toodud Sirlele omistada tavapärasem käitumine, siis kuuleks teda kõnelemas, kui koledad ja üksikud on tema õuduste õhtud, kui raske on naela seina lüüa ja auto klaasipuhastusvedeliku paaki täita. Sõpradega koh­tudes läheks tuliseks kurtmiseks ja kirumiseks – oi-oi, kui ebaõiglane võib olla elu. Koos kaeveldes tekib sünergia ja pisut vürtsi juurde ning sellest saab justkui liim inimeste vahel. Enesele teadvustamata ongi inimene asunud eksisteerima nii-öelda energiaruumis, mis välistab meelsuse muutumise positiivsemaks.

Uued tuuled psühholoogias

Kui kujutada ette skaalat, mille ühes otsas A on usaldus ja positiivsus ja teises otsas B on umbusklikkus ja negatiivsus, siis väike Eesti ühiskond seisab lähemal B-le. Ilmselt tahavad meist paljud, et oleksime lähemal A-le. Kuidas oleks võimalik vaimsust muuta?

Vaimsus põhineb väärtustel, mis omakorda rajanevad ühiskonna õpetustel. Kui meile õpetatakse, et muusiku laps sünnib musikaalsena ja võidusõitjas elavad esivanematest kihutajate geenid, siis värsked tuuled psühholoogias, bioloogias ja füüsikas võiksid päevapealt senised tõed minema pühkida. Uute uskumuste järgi saab inimene kõik, mida soovib. Kui ta soovib, et raha ei oleks, siis seda ei olegi. Kui keegi arvab, et oh, mis nüüd mina, et minust on paremaid, siis tuleb ka leppida, et on paremaid. Lihtne mõista.

Väide, et inimese käekäik on sõltuvuses geenidest, võib vajuda tasapisi unustuse hõlma. Üks osa teadlasi kõneleb sellest, et geene on võimalik inimesel endal muuta, s.t rakud, mille koostisosaks geenid, on vormitavad nagu märg liiv.

Dr Bruce Lipton, kes rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasena on suutnud ühendada teaduse ja vaimu, annab rakkude toimimisele uue vaatenurga. Kui pikka aega on inimest vaadeldud ennekõike kui bioloogilist massi, mateeriat, mida saab muuta kirurgia või rohtude abil, siis nüüd arvatakse, et meie olemus sõltub enam keskkonnast saadavatest signaalidest.

Rakud mõtlevad kaasa

Ei ole kerge olla elusolend, ohkab menuraamatu “Kõiksuse lühiajalugu” autor Bill Bryson. Triljonid keemilised reaktsioonid teevad meist mõtlevad ja otsustusvõimelised olendid, aga kui vähe me sellest ikkagi teame.

Kindlalt teame seda, et kõik saab alguse ühestainsast rakust. Esimene rakk pooldub kaheks, kahest saab neli ja nõnda edasi ja edasi. Neljakümne seitsme pooldumise järel on inimkehas miljon miljardit rakku ja inimolend on valmis, vahendab teadlaste levinud teooria järgi inimeseks saamist Bill Bryson. Ja rakk ise on tõeline ime. Seda on võrreldud keeruka keemiatööstuse ja kihava metropoliga. Rakud saavad kõigega hakkama.

Jaotavad energiat laiali, kõrvaldavad jäätmeid, tekitavad näljatunnet, kasvatavad juukseid, vaigutavad kõrvu ja kaitsevad haiguste eest.

Uusimad avastused rakubioloogias kinnitavad, et inimese keha rakkude tegevusele annab tõuke signaal keskkonnast. Ühesõnaga: nii, nagu me ümbritsevat reaalsust tajume, reageerib ka organism. Kui tajume, et olukord on sant, arvab nii ka rakkude kogumik. Kui olukord on sant, siis usub seda mitukümmend triljonit rakku. Dr Bruce Lipton on kindel, et kui muuta oma taju, võib muuta oma käitumist. Dr Lipton on teaduslikul pinnal jõudnud jälile, et mateeria võtab vormi vastavalt meie tõekspidamistele ja uskumustele.

Teadlase väidet võib toetada kas või lihtne eluline näide. Eks vanad inimesed ütlevad ka vahel, et täna on tervis parem ja tuju ka kohe hea. Mõelge, äkki on just vastupidi – miski on pakkunud rõõmu, hingelist toitu, mis tervisele positiivset mõju avaldab? Tuju mõjutab enesetunnet, aga tervist saame mõjutada paremuse suunas siis, kui me ei kahtle grammigi selles, et läheb paremaks. See on aga paras katsumus ja siin hakkab rolli mängima üldine sotsiaal-kultuuriline taust, kuhu kuulume. Põhjamaine inimene armastab muretseda ja raske taak seljas sunnib pigem skeptiliseks. Eks me ju pigem muretseme kui ostame uue külmkapi, raadio või säästupirni. Võib-olla peaksime enam aru saama nendest inimestest, kes ei muretse uusi asju, vaid hangivad need. Kõik algab iga inimese enda suhtumisest ja selle muutmine on meile kõigile jõukohane.