Foto: TEET MALSROOS
Treenimine
27. juuni 2015, 12:36

Lugu ilmus esmakordselt 2010. aasta juunikuu Tervis Plussis.

Külaskäik veemaailma (1)

Rattasõit proovitud, ujumas käidud, rühmatreeningud ka tehtud, jõusaalsamuti umbseks jäänud – milliseid kehalisi väljakutseid siis veel vastu võtta?Näiteks vallutada veealune maailm!

Kuigi sukeldumine tundub olevat vaid hulljulgetele, sobib see tegelikult ka inimestele, kes tahavad silmailu, põnevust ja kaloripõletust, kuid ei soovi end hingetuks rassida. Sukeldumiskeskuse Oxygène Tallinn juhataja ja instruktorite koolitaja Kert Meidra kinnitab, et sukeldumine kulutab päris palju energiat. “See tuleb sellest, et keha võitleb vee all

20 korda kiirema soojuskao vastu. Aga üldiselt on sukeldumine väga rahulik ja aeglane tegevus ning spordiks seda nimetada ei saaks.”
Meidra soovitab esmalt sukeldumist basseinis või meres lihtsalt proovida. Mask ette, hingamistoru hambusse ning veealust maailma uurima. Alustuseks on hea ka snorgeldamine – kõhuli veepinnal hõljumine ja maskiga taimede-loomade jälgimine.

Aga kui ei julge?

Olgu – vee peal sulistamine ja kalade jälgimine on tõesti vahva, aga pikalt sügavas vees hulpimine vaid paari suruõhuballooniga ajab ka tugevamate hirmurakud kihevile. Instruktor lohutab: “Hirm sukeldumise ees on inimese enda aju genereeritud väär suhtumine ja sellest saab kindlasti üle professionaalsete instruktorite abiga.”

Meidra julgustab kõiki pöörduma instruktorite poole, kes personaalselt iga õppuri hirmude ja oskustega tegelevad. “Tavaliselt tulevad hirmud teadmatusest ja kogenematusest,” lisab ta.

Sukeldumiskeskuse juhataja sõnul kardetakse kõige rohkem, et vesi läheb ninna, mask tuleb eest ära või õhku ei jätku. Meidra tõdeb, et maski eest ära “puhuda” ei saa ka parima kopsumahu juures, kui see on õigesti kinnitatud. “Vee all ei varitse otseselt ühtegi ohtu,” kinnitab ta. Enamik hädaolukordi on Meidra hinnangul sukelduja enda põhjustatud.

“Loomulikult on ka suur hulk ohtlikke ja mürgiseid vee-elukaid, aga ka nende tekitatud vigastused on üldjuhul seotud sukelduja enda ettevaatamatuse või lubamatu käitumisega.”

Vastava koolituse läbinud sukeldujad käivad vanu laevavrakke uudistamas, kus võib leiduda ka ohtlikke miine. “Terve mõistusega inimene ei lähe miini näppima ei maa peal ega ka vee all,” ütleb Meidra.

Ehk siis kaine meel ja vastavalt võimetele tegutsemine hoiavad hullema ära nii maismaal kui ka vees. Algajad ei tohiks minna sügavamale, kui koolitus lubab, ega ka vrakkidesse kolama.

Vaim valmis, ja edasi?

Enne kursustega liitumist tuleks vajadusel käia arsti juures või end äärmiselt kriitiliselt hinnata ja täita meditsiinilise kinnituse vorm (selle saab internetist või instruktorilt). Kuigi teatud füüsiliste puuetega on võimalik kursused läbida, siis näiteks kopsuhaiguste, langetõve, sagedaste teadvuskaotuste, diabeedi teatud vormide ja südamehaiguste korral tuleks kindlasti arstiga konsulteerida.

Kui otsus kindel, läbitakse baaskoolitus Open Water Diver, mida pakuvad mitmed Eesti sukeldumiskeskused ja -klubid. Meidra soovitab koolitusi läbida aktiivses staatuses PADI sukeldumiskeskustes. “PADI tähendab Professional Association of Diving Instructors ja on maailmas kõige laialdasem sukeldumiskoolituse organisatsioon.”

Sukeldumiskursused koosnevad tavaliselt kolmest osast: teooria, basseinipraktika, avaveepraktika.

Teooriatundides õpetatakse selgeks sukeldumisega (või erisukeldumisega) seotud põhitõed, nende seosed ja olulisus. Basseinipraktika jooksul omandatakse motoorseid harjutusi, mis aitavad sukeldujal edaspidi iseseisvalt vee all hakkama saada.

Avaveepraktikal tehakse basseinis õpitud harjutusi meres või muus looduslikus veekogus.

“Kõikidel kursuse osadel on oma sooritusnõudmised ja kui need kõik on täidetud, saab inimene sertifikaadi,” selgitab instruktor. Teooriaosas on nõudmiseks, et testidel ja eksamitel oleks vähemalt 75 protsenti õigeid vastuseid. Basseinis tuleb harjutused läbida kerge vaevaga ja korrektselt ning pärast seda ka avavees.

Basseinipraktikal näitab instruktor ette ja selgitab konkreetseid harjutusi, mida õpilased järele tegema peavad. Üks harjutus on näiteks maski osaliselt veega täitmine ja siis vee väljapuhumine. “Äärmiselt hea oskus, kui mask läheb uduseks või lihtsalt on ebasobiv ja lekib,” selgitab Meidra. Teine vajalik harjutus on hingamine paarilise lisahingamisotsast – simuleeritakse hädaolukorda, kus ühel sukeldujal on õhk lõppemas ja ta tarvitab teise alternatiivset hingamisotsa, et sukeldumine ohutult lõpetada. Õhk võib lõppeda tegelikult vaid juhul, kui sukelduja ise eirab õhutagavara jälgimise nõuet ega vaata aeg-ajalt manomeetrit.

Treenitakse nii kaua, kuni kõik harjutused on selged ja instruktorilt positiivse hinnangu saanud. Seda kartma ei pea, et uustulnuk tundmatus kohas sügavasse vette visatakse. Algajad sukelduvad üldiselt kolme-nelja meetri sügavusele ning alles avaveekursustel tuleb ise hakkama saada. “Instruktor on ka siis alati kõrval ja hindab õpilase sooritust. Loomulikult aitab ta tagada turvalisust ja sukeldumise ladusat kulgemist, kasutades vajadusel nõutud tasemega abilisi ehk divemastereid,” selgitab instruktor.
Pärast koolituse edukat läbimist võib õppur juba ise varustust laenata ja käia koos paarilisega sukeldumas.

Mis seal all küll toimub?

Koolitused läbitud, varustus seljas – meri ootab. Plärtsti kaob mustas ülikonnas olend vee alla. Seal tuleb reguleerida ujuvust, hingata rahulikult ja sügavalt, liigutada jalgu, et edasi liikuda, kuid ka ümbritseva nautimist ei tasu unustada. Kert Meidra toonitab ka keskkonnasõbralikkust ja ettevaatlikkust. “Tuleb olla tähelepanelik ning pidada kinni reeglitest ja etteantud piiridest, samuti jälgida paarilist, et ikka koos püsitaks.”

Vee all viibimise aeg on otseselt seotud õhutagavara, selle kulutamise ja dekompressioonipiiridega (aeg, mis inimene tohib veeta vee all, kuni tema organism on küllastunud lahustunud lämmastikust). “See on küll tõsi, et algajad kulutavad rohkem õhku kui kogenud sukeldujad. Ka sügavamal sukeldudes kulub õhku rohkem ja see lühendab vee all veedetavat aega,” selgitab instruktor.

Oluline tegur on ka lämmastiku kogunemine inimese organismi, mille ette­antud piire tuleb jälgida. Sügavamal koguneb lämmastik kiiremini kui madalas vees. “Kogemuste kasvades asi kindlasti paraneb, sest hingamine on rahulikum, ujuvus parem, liigutused läbimõeldumad ning lestatehnika osavam. Aga kogemuste lisandudes kehas mingeid muutusi ka otseselt ei toimu – lõpuseid ei kasva, uimesid ei teki,” naljatleb Meidra.

Rõhk mõjutab kõiki sukeldujaid, olenemata kogemustest, ühtmoodi. Mida suurem on sügavus, seda suurem on rõhk. Meidra toob näiteks, et iga kümne meetri veesügavuse kohta lisandub maa peal olevale ühele atmosfäärile veel üks (20 m sügavusel on rõhk 3 atm, 30 m sügavusel 4 atm jne). “Kuna inimese organism koosneb peamiselt vedelikest, siis sukeldujat ennast rõhk otseselt ei mõjuta, küll aga inimese kehas olevaid õhuruume, nagu kopsud, keskkõrv jne.” Enamik Eesti sukeldujaid käib Meidra hinnangul kuni 40 meetri sügavusel.

Milles peitub veeilma võlu?

“Vee all saab ennast tunda nagu täiesti teises maailmas. Mitte üks asi pole inimese jaoks tavaline: nägemine, kuulmine, liikumine...” märgib instruktor. “Veealune eluolu annab võimaluse jätta kõik oma argipäevamured kaldale ja lõõgastuda, lasta meelel puhata. Loomulikult on seal erinevate objektide näol, nagu näiteks laevavrakid, ka väga palju põnevat, mida oma silmaga uurida.” Vabasukeldumisel on lubatud ka allveepüssiga kala püüda. “Nii imelik kui see ka pole, on veealust maailma vähem uuritud kui kosmoseavarusi,” tõdeb Meidra.

Igaühele leidub midagi – mõnele meeldivad vrakid, teisele suured kalad, värvilised korallid või hoopis koopad. “Vee all näeb uskumatut ilu!” Samuti on vee all võimalik püstitada rekordeid – kas püüda mõttepagasisse eriskummalisi taimi või kalu, uurida võimalikult palju erinevaid vrakke või lihtsalt püüda pääseda võimalikult sügavale või erisugustesse kohtadesse.

Sukeldumise liigid

Hobisukeldumine – kasutatakse põhiliselt SCUBA- ehk avatud süsteemiga varustust (väljahingatav õhk läheb vette, mitte uuesti ringlusesse). Sobib kõigile hea tervisega, aga ka teatud füüsiliste puuetega inimestele. Kõige laiemalt levinud, harrastatakse lõõgastumiseks ja nautimiseks.

SCUBA ehk Self Contained Underwater Breathing Apparatus on hädavajalik vee all hingamiseks, see koosneb suruõhuballoonist (või paarist), regulaatorist ja ujuvuskontrolli vahendist ehk BCD-vestist.

Tehniline sukeldumine – kasutatakse mõnevõrra keerulisemat varustust (nagu rebreather – hingamissüsteem, kus läbihingatud õhk suunatakse tagasi ringlusesse, filtreeritakse ja rikastatakse uuesti hapnikuga, mulle vette ei lähe) või täiendatud-modifitseeritud SCUBA-varustust. Sobiv väga tugeva närvi ja tervisega inimestele, kuna on ohtlik ja tehakse kindlatel eesmärkidel (sügavate vrakkide, koobaste uurimine jm) või n-ö adrenaliinivajaduse rahuldamiseks. Täiendatud varustuse puhul pole sukeldumisvest päris tavaline, vaid mugandatud kahe ballooni seljas vedamiseks, külge riputatakse ka lisaballoone ja palju muud.

Kommertssukeldumine – allveetööde teostamine: laevakerede ülevaatus ja puhastamine, keevitamine, ehitamine jne.

Vabasukeldumine – ilma suruõhuballoonideta, ühe hingetõmbega vee alla sukeldumine ja üles tulemine, see on nii võistlussport kui ka viis veealuse elu nautimiseks (filmimine, fotograafia jne).

Allikas: sukeldumiskeskuse Oxygène Tallinn juhataja ja instruktorite koolitaja Kert Meidra