Celsiuse palavikuskaala (4)

Ligi 60 aastat tagasi sai Celsiuse skaalast rahvusvaheline temperatuurimõõdustik, mida kasutatakse ka kehatemperatuuri määramisel. Selle skaala alusel on inimene sooja­vereline püsisoojane, sest tema kehatemperatuur on üldjuhul kõrgem keskkonna temperatuurist ning kehasooja loomulik näit püsib üsnagi stabiilsena. Juba kraadine kõikumine annab tunnistust tervisehäirest.

Tark sisereguleerija
Nahal ja nahaalustel kudedel on tänu rasvkoele isoleeriv võime, mis aitab säilitada jahedas kehatuuma püsitemperatuuri. Verevarustus aga korraldab vastavalt vajadusele soojuse äraandmist võimalikult operatiivselt ümber: ülekuumenemise vältimiseks nahaalustes veresoontes verevarustus intensiivistub ning soojuskadu suureneb, naha higinäärmed hakkavad higi eritama ning seetõttu kiireneb soojuskadu veelgi. Naha kaudu tuntava külmatunde tekkides püüab organism lisasoojust toota, see saavutatakse hammaste plagisemise ja lihaste värinaga.
Kehatemperatuuri reguleerib peaajus asuv keskus, kuhu koondub teave kraadide kohta veres, siseelundites, nahal ja ka limaskestadel. Selle info põhjal toimub organismis soojuse transport ja ka jaotumine.
Eakamatel võib termoregulatsioon olla aeglasem ning seetõttu on nad külma suhtes tundlikumad ja peavad end kehasoojuse hoidmiseks soojemalt riietama. Ka ei suuda termoregulatsiooni mehhanism vanemal inimesel piisavalt palavikku tõsta ning seetõttu venib näiteks viirushaiguste kulg.
Väliskeskkonna tingimusi, mille puhul organism tunneb ennast mugavalt ega pea kehakraadide hoidmiseks suurt koormust taluma, nimetatakse komforttingimusteks ning neile vastavat välistemperatuuri neutraaltemperatuuriks. Koduseid toimetusi tehes oleks see ligi 20 kraadi, bürootöö korral 22 kraadi, veemõnusid nautides aga koguni 31–36 kraadi.
Organismi termoregulatsioonis esineb perioodilisi kõikumisi: hommikuti on kehatemperatuur kõige madalam ja pärastlõunal kõige kõrgem. Naistel on temperatuurikõikumiste rütm seotud menstruaaltsükliga. Tsükli teises faasis pärast ovulatsiooni tõuseb kehasoojus 0,3–0,6 kraadi.

Kust algab palavik?
Kehatemperatuur võib inimeseti erineda. Mõnel inimesel ongi igapäevane keha­soojus 37 kraadi ja isegi natuke üle selle. Kui inimene tunneb ennast hästi ning analüüsid terviseriket ei näita, tulekski seesugune veidi kõrgem näit oma tavatemperatuuriks lugeda.
Kraadiklaasinäit 37–38 kraadi tähendab kõrgenenud temperatuuri, mõõdukaks palavikuks peetakse temperatuuri alates 38,5 kraadist. Palavik ei ole kunagi omaette haigus, mida tuleks ravida, vaid organismi kaitsemehhanism, mis viitab aktiivsele tõrjeprotsessile: kogu jõud on koondatud kahjulike viiruste, bakterite, allergeenide jt mõjurite vastu. Kõige sagedamini tõuseb kehatemperatuur füüsilisel pingutusel kuuma ilmaga, viirusest põhjustatud külmetushaiguste, bakteriaalsete põletike ja allergiareaktsioonide korral ning lastel pärast vaktsineerimist.
Aktiivsel ja tervel lapsel võib pärast jooksmist ja rabelemist kehatemperatuur kerkida üle 37 kraadi. Ka liiga soojalt riietatud lapse kehatemperatuur on kõrgem. Temperatuur reguleerub mõne aja möödudes, kui laps liigub rahulikumalt või kui ülearune rõivaese on seljast võetud.
Imikul võib ülekuumenemise tagajärjel tõusta kehasoojus koguni 38 kraadini. Kergesti kuumeneb üle laps, kes on õhku halvasti läbi laskvas riietuses kinnises vankris päikese käes või liiga paksult rõivastesse pakitud. Kõige lihtsam viis ülekuumenemise kindlakstegemiseks on katsuda käega lapse nahka riiete all: kui see on kuum ja higine, tuleb riideid vähemaks võtta.

Kerge ja mõõdukas palavik
Kõrgenenud temperatuuriks peetakse kaenlaalust temperatuuri alates 37,4 kraadist, mõõdukas palavik algab 38,5 kraadist. Lapse puhul arvatakse mõõdukaks kehatemperatuuri tõusu kuni 39 kraadini.
Kuna palavik on loomulik reaktsioon, mis aitab organismil haigustekitajast vabaneda, ei tohiks kerge palaviku korral seda protsessi pidurdada. Vajalikul määral kõrgenenud temperatuur võib püsida mitu päeva. Selle tõttu ei tasu polikliinikusse kiirustada, ka lapse puhul mitte. Alles siis, kui palavik on püsinud kolm päeva, tuleks arstilt edasiseks juhtnööre küsida.
Kõrgenenud kehatemperatuuri korral on kasulik organismile rahu anda ja juua võimalikult palju leigeid jooke: ilma gaasita vett, jõhvika-, punasesõstra-, mustasõstra-, vaarikamorssi või pärnaõie- või vaarikateed. Söök võib osutuda organismile lisakoormuseks ning kui isu ei ole, pole tarvis vägisi süüa. Kehalist pingutamist peaks vältima.
Kerge palavikuga laps tuleb panna toas õhemalt riidesse, sest liiga soojad rõivad soodustavad palaviku tõusu. Imikul võiks ära võtta mähkmed. Laps võib toas mängida, aga rassimisega liiale minna ei tohi, sest kehaline ülekoormus tõstab vahel palavikku veelgi.
Ei ole kindlaid kehatemperatuuri väärtusi, mille puhul peab palavikku tingimata alandama või ei tohi seda teha. Palavikuravimit andes lähtutagu lapse üldisest seisundist ja enesetundest. Kui vaja, tuleks temperatuuri kuni 38–38,5 kraadini langetada kas palavikku alandava ravimi või keha ülehõõrumisega leige (mitte mingil juhul külma!) veega ning hoida niiskeid sokke jalas või niisket lappi otsmikul.

Kuidas ravida?
Ravimitest sobib paratsetamool, täiskasvanutele ka aspiriin – mõlemat võetakse 500 mg toimeainekoguses. Lapsele antakse paratsetamooli vastavalt kehakaalule 10–15 mg iga kehakaalu kilogrammi kohta. Pärast ravimi võtmist peaks palavik paari tunni jooksul langema kraadi-poolteise võrra. Ravimi mõju kestab kuni
6 tundi. Kui palavik tõuseb uuesti, võib ravimi võtmist korrata, kuid mitte üle 3–4 korra ööpäevas ning lapse puhul mitte mingil juhul ilma arstiga nõu pidamata kauem kui kolm päeva. Paratsetamooli andmise vahe peab olema vähemalt
4 tundi, ööpäevane kogus ei tohi ületada 60 milligrammi lapse kehakaalu kilogrammi kohta. Imikute, väikelaste, aga ka palavikuga oksendavate suuremate laste puhul on mugav kasutada pärakusse paigaldatavaid paratsetamooli sisaldavaid raviküünlaid. Rohkem kui 20 kg kaaluvale lapsele võib palaviku alandamiseks anda 200 mg ibuprofeeni.
Kui palavik püsib vaatamata langetamispüüdlustele juba kolmandat päeva, tuleb pöörduda arsti poole.

Kõrge palavik vajab allutamist
Kehatemperatuur kaenla alt mõõdetuna üle 39,5 kraadi on kõrge palavik, mille puhul ollakse voodis. Äkki kõrgele tõusev palavik käib sageli kaasas viiruste põhjustatud haigustega. Temperatuur alaneb paari-kolme päeva pärast, mõne viirushaigusega võtab see natuke kauem aega. Palavikusööst on oluline, et organism saaks valmistada antikehi haigustekitajate tõrjumiseks. Palaviku tõustes tekkiva vappekülma ajal tuleb ennast soojalt tekiga katta. Vappekülma möödudes hakkab tavaliselt palav ning tekk on mõistlik asendada õhema teki või linaga. Lapsel aitab see vältida liigset ülekuumenemist. Võimalikult palju tasub juua leigeid jooke. Kindlasti peab jälgima, kas laps käib päeva jooksul pissil – kui ei, on joodud vedeliku hulk liiga napp.
Palaviku suhtes tundlikuma organismiga lapsel võivad väga äkilise kehatemperatuuri tõusuga kaasneda krambid. Krampidega laps tuleb keerata külili, hingamise jaoks vabastada kaelus, avada värske õhu juurdevooluks aken ning jälgida, et laps ennast millegi vastu ei vigastaks. Tema liigutusi takistada ei tohi, samuti juua anda ega talle midagi suhu panna. Tavaliselt äkilisest palavikust tingitud krambihood edaspidi enam ei kordu.

Kiirabi tuleks kutsuda siis, kui laps
on loid ning tema kehatemperatuur on 40 kraadi või rohkem, ta oksendab, hingab raskelt, kähisevalt või kõõksuvalt, tema nahale on ilmunud verevalumid või tekivad krambid.
Täiskasvanu peaks pöörduma arsti poole juhul, kui külmetushaigusest tingitud kõrge palavik ei allu palavikuravile, kui palavik püsib kõrge kauem kui neli päeva või kui pärast viirushaiguse läbi­põdemist tõuseb palavik uuesti.
Allikad: perearstid SIRJE REINMETS ja REET RAAMAT