Keha

Hooldusravikliiniku direktor Eve Karmo: „Me kõik vajame kord abi ja toetust!ˮ 

Kadri Penjam, 29. juuni 2015, 14:10
Foto: PantherMedia / Scanpix
Algus ja lõpp, sünd ja surm. Kui sünnist kui elu algusest räägitakse küllaltki palju, siis elu lõpp on midagi, millest rääkida ei taheta. Hoolimata sellest, et kellegi hääbumine – olgu see siis vaimne või füüsiline – toob kaasa murekoorma lähedastele, puudutab see eelkõige patsienti ennast.

Ida-Tallinna Keskhaigla hooldusravikliiniku direktori Eve Karmo sõnul on patsiendi hooldusravikliinikusse jõudmisel vaja nõustada eelkõige tema lähedasi. Anda neile teadmisi, kuidas abivajajat aidata, ning selgitada, millist abi on võimalik statsionaarse õendusabi osakondades pakkuda. On paratamatu, et patsienti ei ole sageli võimalik päris endiseks muuta – meie kliiniku töötajate ülesanne on pakkuda õendusabi ning muid patsiendi olukorda kergendavaid teenuseid.

Samal teemal

Väärikas lõpp igaühele

Lisaks igapäevasele õendustegevusele on siinses kliinikus patsiente, kelle puhul saab primaarseks pakkuda neile väärikust ka elu viimastel päevadel. Vahel on raske mõista, et inimene ise ei ole muutunud, vaid haigus on ta teistsuguseks teinud. Hoolimata sellest, millise positsiooniga on inimene elu jooksul olnud, on talle tähtis see, et väetiks jäädes suhtutaks temasse lugupidavalt ja hoolivalt.

„Töötajate jaoks teeks elu kindlasti lihtsamaks see, kui teaksime juba enne patsiendi saabumist tema kohta võimalikult palju. Teaksime arvestada tema eripäradega ning saaksime pakkuda nõustamist ka lähedastele. Meie patsientide vanus kõigub 20−106 eluaasta vahel, kindlasti peab patsientidega suhtlemisel arvestama tema vanuse, haiguse ja võimetega. Sama kehtib ka lähedaste emotsioonide mõistmisel ja nõustamisel.

Töö muudab keerulisemaks ka see, et tihtipeale suunatakse patsient meile tema tegelikku seisundisse ja taastumisvõimalustesse süvenemata. Ja omaksed tahavad vaid seda, et „ta on kogu aeg nii tragi olnud, pange ta uuesti käima"!

Meie kliinikus tegutseb juba kuuendat aastat hospiits, mis kahjuks üsna vähe erineb statsionaarse õendusabi teenusest kliiniku teistes osakondades. Sest hospiitsi voodipäeva hinda ei ole siiani veel haigekassa nõus olnud kehtestama ja õendusabiteenuse hinnast ei ole võimalik kõiki hospiitsi patsientidele vajalikke spetsialiste palgata. Tänu ITK mõistvale suhtumisele on meil siiski tööl hingehoidja, samuti saavad haiged valu- ja muud vajalikku ravi, arst on vajadusel alati kättesaadav nii patsiendile kui tema lähedastele – teisiti ei saakski.ˮ Kliiniku direktori sõnul on eluõhtu viimastel päevadel oluline tegelikult vähene – hea sõna, käe hoidmine, rahustamine. Seda ka (loe „eritiˮ) omaste poolt. Siis saab inimene rahus minna. „Tihti on nii, et lähedase kannatuste kõrvalt vaatamine ilma, et saaks kuidagi aidata, on valusam kui elu lõpp ise. Surma saabudes saabub sageli ka lähedastele nukker rahu, lahkumine on asjade loomulik ja paratamatu kulg.ˮ

Muutused aastate jooksul

„Võin öelda, et aastate jooksul on hooldusravi sisus ja vormis toimunud suured ja paljuski positiivsed muutused. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on toimunud areng eelkõige tehnoloogia valdkonnas. Samuti on nüüd kättesaadav kõik see, millest varem unistada ei osatud – lamatisevastased madratsid, plaastrid, erinevad mähkmed, mugavad voodid, parafiinivõrgud, sidemed jmt,ˮ selgitab Karmo, lisades, et samas on suuresti tahaplaanile jäänud töökorralduslik pool. Ääretult oluline on kliiniku töötajate järjepidev koolitamine, säästlike töövõtete harjutamine ning loomulikult motiveerimine ja tunnustamine.

„Pakume koolitusi ka omastehooldajatele. Võin öelda, et üha enam omastehooldajaid tuleb koolitustele sooviga õppida ning pakkuda lähedasele hooldust kodus. Ka on krooniliselt haigetele patsientidele suureks abiks koduõendus."„Olen arvamusel, et eaka patsiendi puhul on oluline pakkuda talle turvatunnet – uued kohad ja näod muudavad ta tihti rahutuks ja õnnetuks. Ei ole õige, et õendusabi vajavat inimest „loksutatakseˮ ühest õendusabiosakonnast teise pelgalt sellepärast, et haigekassa ette antud ravijuhtude arv oleks kontrolli all."

 

Artikkel ilmus esmakordselt Ida-Tallinna Keskhaigla siselehes "ITK sõnumid" nr 8 (juuni, 2015)