Foto: PEETER LANGOVITS
Keha
5. juuli 2015, 10:50

Lugu ilmus esmakordselt 2012. aasta juunikuu Tervis Plussis.

Pead oskama ujuda! Kuid mis siis, kui vesi ei kanna? (4)

Elementaarne ujumisoskus peaks kuuluma inimkeha raudvara hulka. Kuid pelgalt mõte vette minna paneb nii mõnegi keha hirmust võdisema.

Statistika järgi juhtub aasta-aastalt aina rohkem õnnetusi veekogudes, mis peaks meelde tuletama, kui vajalik on veega sõbralikult läbi saada. Lisaks uljaspäistele, kes oma võimeid ilmselgelt üle hindavad, on ka inimesi, kes tõepoolest vett pelgavad ja kaldast kaugemale ei liigu või eelistavad sulistada üksnes madalas vees, kuna varvastega põhja tundmine annab kindlust juurde.

Annika Kaldas oli umbes viieaastane, kui tädi tahtis teda ujuma õpetada, viis tüdruku süles päris sügavale merre ja lihtsalt viskas vette. “Ma klammerdusin ta külge ja tekkis meeletu paanika,” meenutab Annika. Ujumisest ei tulnud mõistagi midagi välja.

Teismelisena tšillisid tüdrukud sõbranna sünnipäeval olles niisama õhkmadratsiga tiigil. Siis aga lükati Annika kõrkjatesse, kus madrats läks uppi. “Seal oli palju vetikaid ja muda ja kõike muud. See oli jubedaim hetk mu elus,” tunnistab naine juhtunule tagasi vaadates.

Praegu on ta 33aastane, kuid ujuda ei oska. Ta ei käi kunagi üheski veekogus, kus ta ei näe, mis selle põhjas on, ega tea, kui sügav see on. “Oma lapsi ei “õpeta” ma selliste meetoditega kunagi ujuma!”

Varakult veega sinasõbraks

Lastel on kergem uusi oskusi omandada. “Lapsed, kes beebina ujumisega alustanud, vett üldjuhul ei karda,” ütleb spordiklubi MyFitness personaal- ja ujumistreener Elke Kaar. “Mida hiljem laps veega tutvust teeb, seda suuremad on hirmud vee ees ning seda rohkem nõuab õpetamine aega ja vaeva. Kõigist varakult ujumisega alustanutest ei kasva tippujujaid või pidevaid harrastajaid, kuid lapseeas vees õnnestumise kogemine jätab positiivse jälje lapse psüühikasse kogu eluks.”

On juhtunud, et ema-isa ise ujuda ei oska, küll aga üritavad seda oma lastele õpetada. See pole päris õige, kuna nii võib laps omandada vale ujumistehnika, mida on hiljem raske ümber harjutada.

Psüühika seab piirid

Kui tunned, et vesi pole päris sinu rida ja sügav veekogu ei näe kohe üldse kutsuv välja, tasub jääda madalasse vette. Veepelgur võiks pigem harjutada basseinis, kus ta näeb alati põhja. Samuti saab paljudes ujulates võtta instruktori, kes ABCst alustades näitab ette nii vettehingamise kui ka õiged ujumisasendid. Mitmel pool spordiklubides korraldatakse ka täiskasvanute ujumiskursuseid. Kui põhiteadmised juba käes, tuleb rõhk suunata praktikale. Tagasilööke annavad tavaliselt vee kopsutõmbamine, kasinate oskuste korral liiga sügavasse vette ronimine ja kontrolli kaotamine oma keha ja tehnika üle.

On ka inimesi, kes – nii uskumatu, kui see ka tundub – pole üldse veega peale vannis või duši all käimise kokku puutunud. On tõestatud, et kõik on kinni peas – paljud on lapsepõlves läbi elanud või pealt näinud mõnd veega seotud juhtumit, mis kartuse pikaks ajaks külge jätab. Parim viis sellest vabaneda on tasapisi iseennast arendada ja oma mõtteid suunata. Vett pole vaja karta ega oma ujumisoskust häbeneda, olenemata vanusest on kõigil piisava tahtega inimestel võimalik ujuma õppida.

Kuidas saaks täiskasvanu vees viibimise endale lihtsamaks muuta? Elke Kaari sõnul ei erine täiskasvanute ujuma õpetamine suuresti laste ujuma õpeta-misest. “Kasutatakse mänge, võistlusmomente ja õnnestumise kogemust. Hästi aitab grupitreening, kus nähakse teiste edusamme ja ollakse ka ise julgemad. Võimalusel kasutatakse abivahendeid ja videotehnikat, et hiljem koos analüüsida tehtud edusamme ja vigu.”

Vees treenides tugevaks

Ujumine arendab ideaalselt nii vastupidavust kui ka lihaseid. Jälgides rannas või ujulates toimuvat, harjutavad aga paljud üksnes vee peal püsimist, ujumiseks vajalikud oskuslikud ja koordineeritud liigutused aga puuduvad.

Tutvus veega võiks alata tasa ja targu ning miks mitte lõbusal viisil, mõnd veespordiala proovides. Lohesurfi- ja purjelauainstruktor Indrek Ahun julgustab kõiki surfi proovima. “Leidub küll huvilisi, kes ujuda ei oska. Algkoolitusel ei minda kaugele merele, seega pole vähene ujumisoskus probleem.” Asi muutub tõsiseks aga siis, kui juba surfata osatakse ja tahetakse sõita kaldast kaugele.

Head ujumisoskust läheb tarvis, kui varustus juhtub purunema ja tuleb kaldale ujuda. “Kui basseinis ujud üht kilomeetrit umbes 30 minutiga, siis merel võib sama distantsi läbimiseks koos surfivarustusega kuluda tund ja 30 minutit,” toob Indrek Ahun näite.