Pildil TÜ kliinikumi nahahaiguste kliiniku õde Eda Toomeos patsiendil küüneseene kahjustusi eemaldamas. Foto: SILLE ANNUK
Keha
8. juuli 2015, 13:31

Lugu ilmus esmakordselt 2012. aasta juunikuu Tervis Plussis.

Kasvavad sinu kehal: seened siin, seened seal (3)

Sul seened juba kasvavad seljas, mine pesema! Eks paljud on sellist ema kamandamist kuulnud. Inimese nahal võivad seened täiesti olla, aga nende tekitatud haigustest palja pesemisega siiski jagu ei saa.

Nahaarst Pille Konno ütleb, et seenhaigus võib välja lüüa kus iganes: küüntel, jalgadel, suguelunditel, suus. Üks levinumaid naha seenhaigusi ja nahahaigusi üldse on jalgade ja küünte seenhaigus. Seda põhjustavad teatud liiki seened, dermatofüüdid, mis kahjustavad nahka ja küüsi, aga ka juukseid – need seened kasvavad just sarvestunud struktuurides ja nende pinnal.

Dermatofüütide esile kutsutud seenhaigust põeb arenenud riikides 15–30% inimestest, Eestis arvatakse tõvega hädas olijaid olevat aga veelgi rohkem. Kuna kergemaid haigusvorme on võimalik välja ravida ilma arsti poole pöördumata, polegi täpselt teada jala seenhaiguse all kannatajate koguarv, tõdeb dr Konno.

Armastab sooja ja niiskust

Dermatofüütide eosed armastavad niiskust ja sooja, need võivad pikka aega säilida jalanõudes, duširuumide vaipades, vannimattides. Inimene nakatub nahaseenhaigusesse enamasti üldkasutatavates pesemisruumides, kus on soe ja niiske ning käib koos palju inimesi (basseinid, saunad), harvem kodus.

Nakatumist soodustavad halb hügieen, higistamine, organismi kaitsevõime vähenemine (vananemine, HIV-nakkus), väikesed nahatraumad, suhkurtõve põdemine, jalgade verevarustuse häired ja rohke antibiootikumide tarvitamine.

Nakatumist on siiski üsna lihtne vältida, kui kasutada kummisandaale, kuivatada pärast pesemist hoolikalt jalgu ja eriti varbavahesid, kanda puhtaid jalanõusid ja sokke. Kasutada ei tohiks teiste inimeste jalanõusid ega käterätte! Samuti pole hea hoida pikka aega jalgu umbsetes jalanõudes.

Üks küüs, teine küüs

Nakatumisest sümptomite avaldumiseni kuluv aeg võib olla väga erinev ja haigusel on palju avaldumisvorme. Üks tüüpilisem tunnus on pidev ketendus kolmanda ja neljada ning neljanda ja viienda varba vahel, sest need varbad on tavaliselt tihedamalt kokku surutud. Varvaste vahel võib märgata punetust ja lõhesid.

Teinekord tekivad aga äkki (tavaliselt kevadel või suvel kuumade ja niiskete ilmadega) taldadele, enamasti pöia alla, sügelevad, häguse või mädase sisuga villikesed, mis asuvad nahal rühmiti. Väiksemad villikesed võivad moodustada suuremaid ja puruneda, jättes järele erosiooni ja ketenduse.

Kõige sagedamini hakkab nahk paksenema ja tekib ketendus taldadel, mida vahel peetakse ekslikult ealiseks muutuseks. Sageli kahjustuvad ka küüned. Alguses võib nakatuda ainult üks küüs, hiljem riburada pidi ka teised. Küüneplaat hakkab vabast servast paksenema, muutub hallikaskollaseks ja rabedaks. Ajapikku kahjustus levib, kuni moondub kogu küüneplaat.

Mõnikord muutub organism dermatofüütide suhtes ülitundlikuks. See avaldub seenallergiididena, sõrmedele tekkivate villikestena. Nahalööve võib esineda ka säärtel või kehal.

Abi apteegist ja arsti juurest

Jalaseene ravimist saab alustada apteegi käsimüügis leiduvate vahenditega, mida määritakse varvaste vahele ja taldade alla. Kahjustunud varbaküüne paksenenud plaadi võib tugeva viiliga õhemaks lihvida. Kui see protseduur endal ei õnnestu, leiab abi ravipediküürikabinetist, kus küüs aparaadiga maha lihvitakse.

Küünte seenhaiguse diagnoosimiseks ja raviks on mõistlik pöörduda nahaarsti või perearsti poole.

“Diagnoosi kinnitamiseks võetakse nahalt ja küüntelt proov haigustekitajate mikroskoopiliseks uuringuks. Haigustekitajat on vajalik kindlasti otsida ebatüüpilistel juhtudel. Mõningatel juhtudel on vaja seenhaigust eristada psoriaasist või ekseemist. Selleks tehakse lisauuringuid,” selgitab Pille Konno.

Haigust ravitakse antimükootiliste ravimitega. “Kergematel juhtudel saab abi lokaalselt nahale kantavatest vedelikest või kreemidest. Raskematel juhtudel kasutatakse antimükootilisi tablette, küüneravi kestab kolm kuud ja kauemgi,” teab dr Konno.

Teist masti seened

Pärmseent nimetusega Candida albicans võib terve inimene endaga kaasas kanda – nahal, suus, seede-traktis ja välissuguelunditel. Muidu on ta ohutu, kuuludes inimese normaalse mikrofloora hulka, käest ära läheb asi aga siis, kui seen liigselt vohama hakkab, tekitades seisundi, mida nimetatakse kandidoosiks.

Tavaliselt juhtub see siis, kui organismi vastupanuvõime väheneb ja tekivad seente vohamiseks soodsad tingimused. Tundlikuks muudavad organismi näiteks pikaajaline hormoon-, antibiootikum- ja keemiaravi, suhkurtõve põdemine, aga ka rasedus ja immuunpuudulikkus.

Pärmseene vohamine võib haarata nahka, küüsi, suud, söögitoru, soolestikku ja väliseid suguelundeid. Seedetraktis on see seente ja bakterite tasakaalu häirumise tagajärg, mida põhjustavad antibiootikumravi, soole-parasiidid, krooniline kõhukinnisus või -lahtisus, alkoholiga liialdamine.

Haiguse avaldumist sõrmedel soodustab töötamine niiskuses ja kodukeemia rohke kasutamine ning pärmseentõbi võib sõrmedele levida ka floristidel ja teistel, kes mullaga kokku puutuvad.

Candida albicansi vohamist suus soodustavad halvasti sobivad hamba- proteesid, suitsetamine ja vähene süljeeritus, haiguse väljalöömist suguelunditel aga rohke seksipartnerite arv ja kemikaalide üleliigne kasutamine intiimhügieenis.

Immuunpuudulikkusega inimestel võib kandidoos levida kogu organismis ja haarata korraga mitut elutähtsat organit. Ilma õigeaegse ravita võib olukord muutuda eluohtlikuks.

Milline ta välja näeb?

Kuidas kindlaks teha, et pärmseen on rünnakule asunud? Näiteks haudunud nahavoltidesse (kubemes ja kaenlaalustes, kõhunahavoltides, rindade all) tekib tugevalt punetav, sageli leemendav pindmine nahakahjustus. Ka selle ümber võib esineda palju samasuguseid väiksemaid koldeid. Nahk sügeleb seal kas kogu aeg või aeg-ajalt. Selline oht varitseb näiteks ülekaalulisi.

Kätel tekib leemendav ja sügelev nahakahjustus tavaliselt kolmanda ja neljanda sõrme vahele. Küüntel ilmneb küünevalli juures turse ja punetus ning vallile vajutades võib erituda veidi kreemitaolist eritist. Küünele tekivad kollakad alad. Suud haaravale kandidoosile on iseloomulik paha maitse suus, valge katuga kaetud keel, limaskestade kipitus, punetus ja põletustunne. Suunurkadesse võivad tekkida haavandid.

Söögitorus võib pärmseen vohada sümptomiteta, sageli on samal ajal nakatunud ka suu ja neel. Tupeseenele on iseloomulik sügelemine, limaskestade turse ja punetus ning limaskestadele kleepunud teraline valgevoolus. Meestel on sümptomid sarnased. Sageli oskab arst panna diagnoosi juba peale vaadates. Ebaselgetel juhtudel võetakse kahjustatud piirkonnast proov, mida uuritakse laboris.

Ravis on väga oluline hoida kahjustunud nahk võimalikult puhas ja kuiv.

Nahale määritakse seenevastaseid lahuseid või kreeme, vajadusel võetakse lisaks ka tablette. Tupe ja päraku seeninfektsioonide korral kasutatakse küünlaid.

Muidu tervetel patsientidel, kellel tekib pärmseente ülekasv suus, nahal või tupes, mööduvad vaevused tavaliselt mõnepäevase seenevastase raviga, jätmata mingit püsivat kahjustust. Haiguse kordumise vältimiseks on tähtis kindlaks teha seente vohamist soodustavad tegurid.