Meningiit: haigus, mis ei luba oodata

Tuuli pere vanim laps käis siis just esimest sügist kooliteed, käes oli külm ja niiske aastaaeg. Pere noorim, neljakuune Karl Johannes, oli kergelt tõbine ja tema organism ema arvates tõenäoliselt nõrgenenud. Perearsti juures tehti talle vajalikud vaktsineerimised.

Nädala pärast muutus Karl Johannes loiuks ega võtnud rinda ning ema kutsus hommikul perearsti, kes esialgu kahtlustas kõhuviirust.

Kella üheks oli laps juba apaatne ega tõstnud pead. Ema Tuuli viis ta ise haiglasse. Seal diagnoositi poisil bakteriaalne meningiit. Pisike Karl Johannes oli kuu aega koomas.

Hiljem tulid epileptilised krambid ja muud tüsistused. “Vaktsiine ma ei süüdista,” selgitab ema, kelle mõlemad tütred on vaktsineeritud.

Nüüd on poiss kaheksa-aastane, roomab kevadel hea meelega murul ringi ja püüab asju suhu panna, eriti pungakesi. Ema on käinud paljude taastusravispetsialistide ja isegi nõidade juures. Ajukahjustusega haigele ei ole aga paraku keegi andnud paranemislootust.

Mis juhtus?

Ema Tuuli peab Karl Johannese järele pidevalt valvama, teda tassima, ratastoolis sõidutama ja söötma. Karli on toidetud sondiga, kuid lapsel on nüüd hea isu nii magusa kui ka soolase toidu järele. Kaitserefleksid töötavad, basseinikeses tõstab end püsti ja tahab veest välja. Lemmikmänguasjad peavad olema suured, pehmed ja värvilised, eriti meeldivad talle täispuhutavad kummiloomad.

Lapse sotsialiseerumise kohta ütlevad meedikud, et seda pole paraku toimunud. Ema Tuulile aga tundub, et poeg kuulab ja saab jutustki aru, heameelega viibib ta oma õdede seltsis ning läheb sellesse tuppa, kus rohkem rahvast koos.

“Ta on heatahtlik, ta küll ei räägi, aga on pigem selline lõbus sell,” kirjeldab ema. “Poiss jälgib ja kuulab, kuid ei väljenda end. Toimetab pigem omi tegemisi, kõristab ja paneb asju suhu.”

Selle loo teine peategelane on bakter. Meningiiti tekitavad peamiselt bakterid Haemophilus influenzae B (Hib), Strepto-coccus pneumoniae (pneumokokk) ja Neisseria meningitidis. Arvatavalt põhjustas kogu probleemi üks neist haigustekitajaist.

Kuidas bakter tegutseb?

Pneumokokile meeldib elada inimese ninaneelus ja levida piisknakkuse teel – köhimisel, aevastamisel, isegi rääkimisel. Mõned pneumokokid on väga ohtlikud. Kui organism on nõrk ja kurnatud, võib halb pneumokokk pääseda verre, kopsudesse või ajju. Kui see juhtub, tuleb kiiresti tegutseda.

Täiskasvanutel toob nakkus kaasa kopsupõletiku või veremürgituse, lastel kopsu- ja keskkõrva-põletiku, harvem ajukelmepõletiku ehk meningiidi. Pneumokokk on lastel üks peamisi keskkõrvapõletike põhjustajaid. Enne viiendat eluaastat on nakatumise risk suur ja uuesti suureneb see pärast neljakümnendaid-viiekümnendaid eluaastaid.

Kuidas ära tunda?

Tartu Ülikooli kliinikumi lastekliiniku vanemarst-õppejõud Eda Tamm tõdeb, et mädane ajukelmepõletik on üks raskemaid haigusi, millega laste nakkushaigustega tegelev arst võib haiglas kokku puutuda. Seetõttu on väga tähtis jälgida lapse tervislikku seisundit, raske haiguse sümptomid kohe ära tunda ja kutsuda kiiresti abi.

Ajukelmepõletiku tunnusteks on kõrge palavik, peavalu, kuklakangestus, teadvusehäire, oksendamine, iiveldus ja loidus. Sageli ei talu haiged lapsed tuge-vaid helisid, neil esineb valguskartust ja puutehellust, mistõttu laps ei taha, et teda puudutatakse. Ajukelmepõletikule võib eelneda ülemiste hingamisteede viirusnakkus.

Meningiidi algus kulgeb kahesuguselt: haige tervis võib järsult halveneda paari tunniga, kuid põletik võib alata ka ülemiste hingamisteede nakkusnähtudega (nagu tavaline gripp). Viimasel juhul kujunevad meningiidile iseloomulikud tunnused välja alles päevadega.

Meningiidi diagnoosimiseks tehakse lapsel seljaajuvedeliku punktsioon, milleks viiakse nõel seljaajukanalisse ja eemaldatakse väike kogus seljaajuvedelikku. Sellest määratakse rakkude hulk, mis näitab põletiku olemasolu, ja tehakse mikroobikülv. Mikroobi kindlakstegemine on oluline õige antibiootikumravi määramiseks.

Kuidas ennetada?

Varases lapseeas on loomulikud kaitsemehhanismid veel välja arenemata ja lapsed nakkushaigustele vastuvõtlikud. Nakatumise vältimiseks on peamine järgida tavalisi hügieeninõudeid: pesta käsi, vältida haigetega ühiste esemete (lusikad, joogitassid) kasutamist, pesta tihti ühises kasutuses olevaid mängu-asju. Haige laps tuleb kindlasti lasteaiast koju jätta ja lubada sinna tagasi alles täiesti tervena.

Üheks tõhusamaks meetodiks nakkushaiguste vältimisel on osutunud vaktsineerimine. Vaktsineerimisel võib mõnikord esineda kõrvaltoimeid, kuid immunoloogide sõnul on saadav kasu märkimisväärselt suurem kui kõrvaltoimete risk. Vaktsineerimine aitab vähendada haiguspuhanguid ja hoida kontrolli all ravikulusid.

Suuremad riskigrupid

l lapsed, kes põevad sageli hingamissüsteemi haigusi;
l alla viieaastased lapsed, kellel on viimase kolme kuu jooksul esinenud keskkõrvapõletikku;
l alla kaheaastased lapsed, kes viimase kolme kuu jooksul on saanud vähemalt üks kord antibiootikumravi;
l enneaegsed ja väikese sünnikaaluga vastsündinud;
l krooniliste haiguste põdejad.