Kuidas katsetada eluliselt oluliste olukordade muutmist?

Psühhodraama võimaldab enda loodud situatsioonis ise mängida, teistega rolle vahetada ja ka vaatajana tegevust kõrvalt jälgida. Kuigi psühhiaater Jacob Levy Moreno loodud meetod kasutab elu ja inimestevaheliste suhete kirjeldamiseks draamamõisteid ja -vorme, ei nõuta ei lavastajalt ega osalejatelt teatrialast ettevalmistust.

• Mis on psühhodraama?

Psühhodraama on tegevuslik grupitöömeetod. Töö käigus istutakse ringis ja räägitakse, aga ka liigutakse, tegutsetakse ning proovitakse erinevaid olukordi ja rolle.

• Gestaltteraapiat teatakse rahvasuus kui “tühjade toolidega rääkimist” ja psühhoanalüüsiga seostub terapeudi diivanikesel istumine. Kas ka psühhodraamaga on seotud mõni värvikas kujund või linnalegend?

Järgnevat võib pidada psühhodraama kui teraapia sünnilooks. 1922. aastal lõi Moreno Viinis spontaansuse teatri. Seal etendati päevakajalisi sündmusi, inimeste lugusid jms. Teatritrupi primadonnaks oli kaunis näitleja Barbara, kes sai ilusate kaunitaride ja printsesside rolle.

Näitlejanna abiellus George'i, noore luuletaja ja näitekirjanikuga. Varsti tuli mees Moreno juurde ja kurtis, et laval on naine küll inglitaoline, kodus aga brutaalne, kannatamatu, riiakas ja isegi füüsiliselt agressiivne. Moreno otsustas anda Barbarale teistsuguseid rolle.

Sealtmaalt mängis diiva laval nõidu, kurjategijaid ja teisi negatiivseid kangelasi. Mõne aja pärast rääkis George, et kodus on toimunud muutus: Barbara on lõbusam, tasakaalukam ja meeldivam kaaslane. Sellest said alguse Moreno ideed inimeste sisemiste rollide tasakaalustamise vajadusest ja psüühilisest tervisest.

• Nii et psühhodraamas tehakse teatrit?

Meetod on seotud draama, teatrialaste mõistete ja tehnikatega. Psühhodraama kasutab grupitöötegevusi ja ka klassikalisest teatrist tulenevaid tehnikaid. Grupitöö ühe osana võime teha näiteks lavastuse, kus jagame rollid: publik, peategelane, abitegelased, lavastaja. Lavastaja ehk psühhodraama terapeut rakendab eri tehnikaid, millest tuntuim on rollivahetus.

Psühhodraama tegeleb eeskätt reaalsete grupisuhetega – inimeste kohtumisega. Alles siis, kui grupisuhted on head, saab tööle asuda oma sisemiste psühholoogiliste küsimustega. Muide, väga paljud hilisema tekkega psühhoteraapiameetodid on laenanud tehnikaid psühhodraamast. Nii on ka töö tühja tooliga või pereteraapias kasutatav skulptuuritehnika pärit psühhodraamast.

• Kuidas mõjutab psühhodraamagrupis osalemine enesearengut?

Mulle on psühhodraama parim enesearenduslik teraapiameetod, kuna see on huvitav, tegevuslik ning integreerib mõtlemise, tunded ja tegutsemise. Tavaliselt on psühhodraama teraapiagrupid pika-ajalised, tegutsedes vahel isegi mitu aastat. Pikema protsessi tulemusena on võimalik kogeda asju, milleni me lühikursustel ei jõua. Juba püsiv, väike, turvaline ja suletud grupp ise on omaette väärtus, mis annab olulise tarkuse ja kogemuse kogu eluks.

• Millal on psühhodraama efektiivne?

Psühhodraama on eelkõige suhete teraapia. Siia alla kuuluvad suhted meile tähtsate inimestega, kellega päriselus ei ole ehk võimalik kõike kohe selgeks saada. Kaasatud on ka meie sisemised suhted, rollisuhted jms. Kasutame psühho-draamat nii enesearenduseks, pikemaks teraapiaks kui ka tööks minevikutraumadega. Psühhodraamas on hea ja turvaline otsida ja katsetada uusi käitumismustreid, tuvastada eri tehnikate abil oma “kinnijooksmise” kohti, õppida koostööd teiste inimestega, arendada suhtlemis-oskust, tegeleda eksistentsiaalsete küsimuste ja ka elu põhiväärtustega. 

Vaata ka www.morenokeskus.ee