Küsimus, mis nõuab vastust: mis mul viga on?

Minu vastuvõtule haigla valvetoas pöördus 34aastane naine, kellel oli viimase viie kuu jooksul tekkinud väsimus, jõuetus, peavalu, palavik kuni 37,5 kraadi, isutus ja väike kaalulangus, silmade ees virvendas. Talle oli tehtud väga palju analüüse ja uuringuid – praktiliselt kõike, mis meditsiinis praegu kasutusel on. Kõik oli korras. Ma ei osanud talle midagi öelda ega teda kuidagi aidata. Püüdsin lihtsalt lohutada...

Palju on inimesi, kes tunnevad end haigena, kuid kellel pole diagnoositud ühtegi kindlat haigust ega määratud mingisugust konkreetset ravi. Selline olukord mõjub frustreerivalt, eriti noortele inimestele. Teadmatus näib sel juhul hullem kui mõni halb diagnoos – haiguse korral oleks vähemalt miski, millega võidelda.

Haigustunnused jaotatakse laias laastus kaheks: üld- ja spetsiifilised sümptomid. Spetsiifilised sümptomid viitavad mõne konkreetse elundi või elundisüsteemi häiretele: näiteks valulikkus urineerimisel näitab enamasti põiehädasid. Üldsümptomid võivad aga esineda igasuguse haigestumise korral. Need on palavik, väsimus, jõuetus, isutus, iiveldus, kaalulangus, peavalu, higistamine, käte-jalgade külmetamine jms.

Üldsümptomeid on esinenud kõigil meist. Neid peetakse üldiselt loomulikuks, kui need kestavad lühikest aega – arsti mõistes kuni paar nädalat. Kui halb enesetunne püsib kauem, tuleks kindlasti lasta teha täpsustavaid analüüse ja uuringuid.

Samas on selline patsient arstile keeruline: üldsümptomid ei ütle arstile eriti midagi – arst mõistab, et patsient tunneb end halvasti, kuid kuna nähud ühelegi elundisüsteemile ei viita, on haigust raske diagnoosida.

Väga sageli on kõik uuringud ja analüüsid korras, ühtegi selget diagnoosi panna ei saa ja seetõttu on parimal juhul võimalik määrata vaid sümptomeid leevendava, kuid mitte haiguse põhjustele suunatud ravi.

Olen sageli kohanud noori inimesi, kelle igapäevaelu on halva enesetunde tõttu rängalt häiritud – samas on neile tehtud kõik ülipõhjalikud vereanalüüsid, kogu keha on kompuutertomograafia või MRTga läbi uuritud, sooled on kogu pikkuses endoskopeeritud jne. Arstid laiutavad käsi – ja mina sealhulgas.

Miks arstid ei suuda diagnoosi panna?

Probleem on selles, et arstile on lihtsam haigusi välistada kui diagnoosida. Väga paljud, eriti psüühikahäireid puudutavad diagnoosid pannaksegi teiste haiguste välistamise teel. Inimorganism on väga keeruline ja võib öelda, et suurem osa organismi funktsionaalsetest protsessidest on meile endiselt saladus.

Kui keskajal mõtles arst parimal juhul haigustest organite tasandil (maksa- või neeruhaigus), siis tänapäeval mõtleb arst lausa molekulide (nt kolesterool, glükoos), isegi aatomite (nt naatrium, kaalium, kaltsium) tasandil.

Inimkehas on väga palju erinevaid molekule ja aatomeid. Selleks, et meie keha õigesti toimiks, on vaja kõikide nende molekulide ja aatomite täiuslikku harmooniat: õige ioon peab olema õigel ajal õiges kohas ja veel lisaks õiges koguses. Kui see ioon on õiges koguses õigel ajal õiges kohas, aga puudub mõni muu ioon või molekul või on seda liiga vähe või liiga palju, võib juba häiruda mõne raku, elundi või lausa kogu organismi funktsioon.

On arusaadav, et üks arst ei suuda iialgi tundma õppida organismi kõiki süsteeme – kümne ülikooliaastaga omandame teadmised üksnes kõige olulisematest süsteemidest, milleni teadus jõudnud on. Mida enam inimkeha uurime, seda enam mõistame, kui vähe me sellest teame.

Seetõttu ongi arstil alati lihtsam kinnitada või välistada konkreetset haigust. Selleks hinnatakse patsiendi sümptomeid ning vaadatakse, kas uuringutes ja analüüsides on kõrvalekaldeid.

Sageli tulevad inimesed arsti juurde ja paluvad teha “kõik analüüsid”, veendumaks, et tervis on korras. Paraku ei ole see võimalik. Nagu mainitud, saame analüüsidega välistada teatud haiguste olemasolu, kuid mitte kunagi ei saa arst vereanalüüsi põhjal kinnitada, et inimesel pole ühtegi varjatud haigust.

Enamasti tehakse vereanalüüs sageli esinevate haiguste või riskifaktorite suhtes (kui neid on võimalik vereanalüüsi abil diagnoosida), samuti saab uurida organite üldist funktsiooni. Lisaks ei tohi unustada, et haigus võib tekkida pärast vereanalüüside andmist – näiteks püüdis patsient arsti oote-ruumist kinni mõne viiruse.

Kui inimesel on pikka aega olnud enesetunne nii halb, et see häirib igapäevaelu, võib sümptomeid hakata juurde tekkima ning osasid neist võib põhjustada ka mure ja ärevus, nt hingeldushooge, südamepekslemist jms. Sageli aitab selliste vaevuste vastu rahusti.

Kui arst on välistanud füüsilise haiguse ja soovitab sul konsulteerida ka psühholoogi või psühhiaatriga, siis ära solvu. Juba pikaajaline haigus iseenesest võib tekitada sinus vajaduse psühholoogilist abi otsida.

Teiseks – kui arst on sulle öelnud, et haigus on “peas kinni”, siis on just psühhiaater see, kes oskab seda väidet kinnitada või ümber lükata.

Oluline on partnerlus arsti ja patsiendi vahel!

Tuleb meeles pidada, et arst on väga huvitatud sellest, et patsiendil oleks konkreetne diagnoos. Arstieetika tähendab seda, et oma töös lähtub arst alati konkreetse patsiendi huvidest. Arsti jaoks on oluline leida vaevuste põhjus ja inimest aidata – see on ju arsti töö eesmärk. Seepärast tuleb arstiga vesteldes alati olla aus, täita täpselt kõiki arsti antud juhiseid ja ravi arstile ütlemata mitte pooleli jätta.

Kuidas ennast aidata?

Perearst Karmen Joller jagab soovitusi, mida teha ja kuidas edasi elada, kui enesetunne on halb, ent mingit haigust pole leitud.

• Esita arstile küsimusi, püüa ise aru saada, mis sinuga toimub.

• Palu koopiaid haigusloo dokumentidest, et neid vajadusel mõnele teisele arstile näidata. Kui sa pole oma probleemile ühe arsti juures lahendust leidnud, ei tasu siiski kohe teise tohtri juurde minna – sinu arstil võib olla veel mõtteid, samas kui teine arst peab hakkama sinu probleemi algusest peale süvenema.

• Ära jäta sulle määratud ravi pooleli, ilma et arsti sellest teavitaksid. Teaduses on üks hea ütlemine: ka negatiivne tulemus on tulemus. Arstile annab väga palju infot fakt, et teatud tüüpi ravimist ei olnud sul abi. Eelduseks on aga see, et oled seda ravimit võtnud vastavalt ettekirjutustele.

• Püüa leida oma sümptomite vallandajad.

• Vaata üle ravimite infolehed. Kas on võimalikke koostoimeid? Kõrvaltoimeid?

• Hinda väga kriitilise pilguga oma elustiili.

• Küsi teist arvamust, s.t konsulteeri teise sama eriala arstiga.

Miks võib diagnoosimine raske olla?

• Sümptomid on ebamäärased: lihtsad sümptomid võivad olla ka raske haiguse tunnused (näiteks väsimus võib olla tingitud igapäevasest pingest või olla hoopis vähi tunnuseks).

• Haigusi võib olla korraga rohkem kui üks.

• Põhjuseks võivad olla tarvitatavate ravimite koostoimed: koostoimete kohta saad teavet ravimi infolehelt või arstilt.

• Haigus ei ole veel avaldunud: on palju haigusi, mis annavadki kõigepealt tunda üldsümptomiga, haigusele spetsiifilised nähud avalduvad hiljem.

• Haigus võib olla haruldane või ei vasta patsiendi eale – paljud haigused on tänapäeval läinud "nooremaks" – näiteks südameinfarkt.

• Sa ei ole oma arstiga olnud aus, nt varjad andmeid oma elustiili kohta (tubaka, alkoholi, muude ainete kuritarvitamine, seksuaalkäitumise iseärasused). Kui aus olla, on arstil ükskõik, kuidas sa oma elu elad. Arstile on oluline saada tõest infot – sellega aitad kõige rohkem iseennast.

• Haigust ei ole veel avastatud – mitmed meile praegu tuntud haigused
(nt autism) ei olnud veel mõnikümmend aastat tagasi olemas, s.t keegi ei olnud neile vastavaid sümptomeid haiguseks nimetanud.

• On diagnoose, mis on väga uued (haigus on äsja avastatud). Võib juhtuda, et sinu raviarst ei ole uuest diagnoosist veel teadlik.

Allikas: perearst Karmen Joller