Jana Ots (psühhoterapeut): Inimpsüühika kaitseb end ärevuse eest mitut sorti ego-kaitsemehhanismidega. Kuigi ärevuse võivad käivitada mitmed tegurid välismaailmas, asetsevad ärevuse tegelikud põhjused siiski meie alateadvuses tungiimpulssidena.
Sigmund Freudi teooria järgi läbivad põhitungid (seksuaalne ja agressiivne) inimpsüühika arengus teatava muutuste sarja vastavalt ilmnemisele, rahulduse liigile ja objektile. Selle järgi on inimpsüühika arengufaasid saanud ka oma nimetused: oraalne, anaalne, falliline, latentne ja genitaalne aste. Ehk normaalne täiskasvanu rahuldab tungipingeid normaalse seksuaalelu kaudu, olles orgasmivõimeline.
Paraku on alateadvuses peidus rohkem tunge, kui meie teadvus vastu võtta suudab, ja ego ülesandeks ongi leida lahendusi, et tungid saaksid rahuldatud sellisel moel, et superego ehk meie sisemine politseinik ja välismaailm oleksid rahul. Või siis surutakse tungid alateadvusse, et nad ei segaks meie igapäevaelu. Selleks otstarbeks ongi egol kasutada kaitsemehhanismid.
Üks neist on regressioon ehk taandumine, mille puhul võetakse kasutusele varasemale arengustaadiumile omased rahulduse saamise viisid. Näiteks kui perre sünnib uus laps, hakkab vanem õde või vend uuesti püksi pissima (anaalne faas) või pöialt imema (oraalne faas). Samasse kategooriasse kuulub ka küünte närimine.
Kuidas küünte närimisest lahti saada? Tahtejõuga või mõtlemist muutes võib jõuda käitumise muutumiseni, kuid seni, kuni probleem on lahendamata, leiab psüühika tõenäoliselt muu regressioonivormi. Tagasiminek oraalsesse faasi on näiteks ka suitsetamine, liigjoomine (alkohol) või liigsöömine. Lõpliku lahenduse probleemile annab eneseanalüüs ehk eneseteraapia, kuid see on pikk protsess.
ikka PAREM KUI KÜÜNTE NÄRIMINE