Meeled

Lugu ilmus esmakordselt 2013. aasta juunikuu Tervis Plussis.

KUIDAS SAAVUTADA? Ma tahan olla täiuslik! (1)

Katrin Kurik, 7. juuli 2015 17:17
Foto: PantherMedia / Scanpix
Kui toksida Google'isse sõna "täiuslik", annab see nobedasti üle miljoni vaste. Saame teada, milline peaks olema täiuslik koduperenaine või tüdruksõber, täiuslik keha ja meik või hoopis täiuslik puhkus, teelaud ja visiitkaart. Lühidalt – pole asja, mille juures täiust taga ei aetaks.

Parimast elust unistada pole ju paha, kuid teinekord võib täiusetaotlusest saada ebaterve vaimuseisund, mis muudab elu hoopis halvemaks, mitte paremaks.

Samal teemal

Perfektsionisti pihtimus

Graafilise disainerina töötav Tiina (28) peab ennast perfektsionistiks. “Eelkõige väljendub see töös. Võin viimistleda detaile lõpmatuseni, pidevalt erinevaid variante proovides, tulemusega lõplikult rahul olemata. Kuna mu töö on küllaltki loominguline, on selleks ka palju võimalusi. Tehase liinitöölisena poleks võimalik lõputult katsetada ja mängida. Leian ka juba valmis töö juures alati midagi, mille kallal nokitseda ja mida parandada. Olen enda ja oma töö vastu ülikriitiline.”

Tiina meelest tuleb selline suhtumine mõnes olukorras kasuks, teises kahjuks. “Kindlasti on hea, kui on silma detailide peale. Märkan vigu, mida teised tähelegi ei pane, ning nii on töötulemus kokkuvõttes kvaliteetsem.”

Keeruliseks muutub siis, kui tööl on kindel tähtaeg. Kuna tavaliselt ei pea Tiina oma tööd kunagi päriselt lõpetatuks, pole ta paljudel juhtudel oma asjadega õigeks ajaks valmis saanud.

“Nii tekib tööandjal ja ka minul endal tunne, et ma ei saa tööga hakkama. See tekitab palju ebameeldivat ja tarbetut stressi ning võib viia läbipõlemiseni, sest hoolimata sellest, et töö pole tähtajaks valmis, teen ma seda ülima põhjalikkuse ja pühendumusega. Mõtlen tööst ka vabal ajal, teen ületunde, muretsen liialt. Detailidesse takerdumine tähendab tihtipeale seda, et suur pilt kaob silme eest.”

Mõnele lähedasele ja ka osale töökaaslastele on Tiina öelnud, et on perfektsionist. “Mulle tundub, et see aitab üksteise mõistmisele kaasa. Lähedased suhtuvad sellesse pigem huumoriga, aga töökaaslastega ja ülemustega on natuke keerulisem, sest nemad ju ootavad eelkõige töö tulemust. Töötajate isiklikud probleemid ei tohiks tööd segada.”

Pidev kahtlemine endas ja oma valikutes tekitab olukorra, et Tiina lükkab otsuste tegemist pidevalt edasi. Ta kaldub negativismi ega talu hästi enda eksimusi. Teiste inimeste ja nende töö vastu ta nii kriitiline ei ole. “Mõistan, et inimesed on väga erinevad. Imetlen ja kadestan neid, kes näivad alati muretud ja kellel õnnestub kõik nagu muuseas. Tahaksin, et suudaksin ka ise seda,” tunnistab Tiina.

Tiina pole püüdnud oma perfektsionistlikest kalduvustest kunagi päriselt vabaneda, küll aga neid pisut vähendada. Ta usub, et täiuseihalust tuleb õigesti doseerida ja endale teadvustada, et kipud täiusetaotlustes liiale minema. Pead ise endale piirid seadma.

Valge vares täiuslikus kollektiivis

Kerge ei pruugi olla ka inimesel, kes ise mingil kombel perfektsionist ei ole, kuid peab viibima keskkonnas, kus täiuslikkust taga ajada on norm. Keskkonnatehnoloog Katrin (34) töötas pangas investeerimisnõustajana.

“Seal pidid kõik püüdma endast pidevalt maksimumi anda. Inimesed tulid tööle, kui panga uksed kell kaheksa avati, ega lahkunud kontorist enne, kui maja õhtul kell kaheksa lukku pandi. Eraelu elati nii palju, kui selleks suitsuruumis aega jäi,” meenutab Katrin.

Taotleti ka absoluutset korda enda ümber. Ühel hetkel muutus asi nii hüsteeriliseks, et töölaudu küüriti mitu korda päevas, sest see pidi tulemuste paranemisele kaasa aitama.

Viimase peal pidi olema ka välimus. Näiteks tehti Katrinile kord märkus, et tema kingad hakkavad pisut kuluma ja sellistega ei sobi enam tööle tulla.

“Tegelikult sõltusime absoluutselt klientide suvast. Meie tulemustasu olenes sellest, kas klient kuue kuu jooksul lepingust taganes või mitte. Kui taganes, jäime lihtsalt rahast ilma. Püüd olla alati ja kõiges kõige parem aitas ilmselt selle pideva sõltuvustunde ja ebakindlusega toime tulla ja enesehinnangut alal hoida,” arvab Katrin.

Paranoiliselt perfektsionistliku õhkkonna teket soodustas, tõsi küll, ka panga personaliosakond. Töötajatele tehti pidevalt karmi taustakontrolli ja üks inimene lasti lahti näiteks seepärast, et ta oli mingi liiklustrahvi saanud.

“Mulle ei istunud selline asi üldse,” ütleb Katrin. Otse riidu ei läinud ta pangas küll kellegagi, kuid üle aasta seal ka vastu ei pidanud.

Perfektsionismi juured on lapsepõlves

Psühholoog Ivi Niinep ütleb, et täiuslikkusepüüdlus ehk perfektsionism on komplekt uskumusi, kogemusi, tundeid ja käitumisviise, mis on seotud ülemääraselt kõrgete ja kättesaamatute eesmärkide poole püüdlemisega.

Psühholoog toob näiteks ühe aastate-taguse kogemuse üliõpilasega, kes oli teinud eksami maksimumhindele, ent ei olnud tulemusega rahul, sest teadis, et oskas rohkem, kui ta jõudis eksamil ettenähtud aja jooksul kirja panna.

Perfektsionismi juured peituvad Niinepi sõnul lapsepõlves, see on õpitud sotsiaalse kogemuse kaudu. Kui vanemad märkavad ja tunnustavad last ainult saavutuste eest, kujuneb lapsel arusaam, et tema väärtus võrdub saavutatuga.

“Lastena said perfektsionistid kiita “tegemise” ja “esinemise” eest. Nende perekondade tingimuslik armastus dikteeris neile, et nad on midagi väärt ainult siis, kui nende käitumine pälvib vanemate heakskiitva noogutuse.

Kui vanemad annavad pidevalt mõista, et lapse teod ja tulemused pole piisavalt head, saab laps sõnumi, et tema ise pole piisavalt hea.”

Kui laps saab tunda palju häbistamist, alandust ja moraalset või füüsilist vägivalda, arvab ta, et on häbiväärne. Saadud psühhotraumast kujunevad madal enesehinnang, käitumis- ja suhtlemisprobleemid. Mõeldakse umbes nii: “Kui ma kodus pole piisavalt hea, püüan leida mingi muu väljundi, saada õpetajate või eakaaslaste, hiljem kolleegide ja elukaaslase heakskiidu osaliseks.”

Mõnikord näevad vanemad last iseenda laiendusena ja panevad talle ebarealistlikke ootusi, mida laps ei suuda täita. Näiteks: “Mina tahtsin omal ajal õppida klaverit ja peotantsu ning tennist mängida, aga ei saanud. Sina peaksid olema praegu õnnelik võimaluste üle, mida me sulle pakume!”

Täiuslikkus ei too rahulolu

Perfektsionistidel on uskumus, et enda pidev tegutsema sundimine on vajalik edukuseks. “Usume, et kui suudame mingil moel olla täiuslikud, siis ilmub meie ellu midagi head.” See toob kaasa stressitaseme tõusu ja tervisehäirete riski.

“Täiuslikkusepüüdlejad kasutavad enda tegutsema sundimiseks tervet rida eneseväärikust alandavaid mõtteid ja käitumisviise, mis mõjuvad negatiivselt nende enesehinnangule,” ütleb Niinep. “Madalast enesehinnangust aga võivad tuleneda suhtlemis- ja kohanemisprobleemid, koolihirm, tööde edasilükkamine, ärevus, esinemishirm, depressiivsus, söömishäired jne.

Perfektsionistidel on sageli raske lähisuhteid luua ja hoida ning seetõttu ei paku suhted teistega neile rahuldust. Püüdlus alati parim olla annab küll näilise rahulolutunde, kuid uurimused on näidanud, et perfektsionistid on tihti vähem produktiivsed, vähem edukad ja kogevad oma kaaslastega võrreldes palju enam stressi ja ärevust ja muid terviseprobleeme.”

Perfektsionismiga toimetulek on Niinepi väitel pikk tee, mis nõuab tõsist tööd enesega. Kuna paljud meie perfektsionistlikud uskumused ja hoiakud on teadvustamata, on mõistlik kasutada asjatundjate abi ja lugeda asjakohast kirjandust.

“Perfektsionismi teemaga võiks pöörduda kognitiiv-käitumisteraapiat rakendavate psühhoterapeutide poole,” soovitab Niinep. Kirjanduse poolelt on abiks näiteks Tänapäeva kirjastuse välja antud sari “Võit” (“Võit madala enese-hinnangu üle” jm).

Täiusepüüdleja usub, et

• Vigu ei tohi teha!

• Pean alati olema parim!

• Teised mõistavad mind hukka, kui näevad mu puudusi.

• Minu tahtmised ja soovid on eesmärkide seadmisel teisejärgulised.

• Maailm on must-valge (hea-halb, õige-vale), halli värvi ei tunnistata.

• Kui olen täiuslik, meeldin ma kõigile.

• Kui ma ei ole täiuslik, siis mind ei armastata.

Kuidas perfektsionismiga toime tulla?

• Esimene samm: teadvusta endale, milles ja mil määral oled perfektsionist.

• Järgmine samm: esita väljakutse perfektsionismi toitvatele mõtetele ja käitumisele.

• Pane tähele oma enesekriitikat, kui sa pole soovitud eesmärgini jõudnud. Kas see kriitika on realistlik? On see mingil moel sulle kasulik või sind toetav? Kui ei, siis miks seda vaja on?

• Püüa oma standardites veidi järele anda, näiteks alandada neid 100%lt 90%le.

• Õpi märkama, et lõpptulemuseni jõudmine (protsess) on samuti haarav tegevus. Mis oli selles meeldivat? Mida sa õppisid?

• Oluline ei ole võtta sihiks üksnes lõppeesmärke (nt kooli lõpetamine), sest tähtsad on ka nn vahe-eesmärgid (õppimine-arvestused-eksamid). Jaga suuremad ülesanded väiksemateks osadeks või lõikudeks.