Treenimine

ÕHTULEHE VIDEO | Esmakordne väsitav võitlus lainete ja tuulega (1)

Andra Nõlvak | Video: Mari Luud, 18. juuli 2015, 09:00
Foto: MARI LUUD
"Nii nüüd on hea hetk!" innustas Annika mind tõmbama ja purje veest välja sikutama, samal ajal, kui ma ise elu eest tasakaalu üritasin leida.

Filmidest ja Pirita rannast vaadates on kõik väga lihtne ja ilus – inimesed liuglevad purjelauaga graatsiliselt lainetes. Mind võib võrrelda aga elevandiga portselanipoes.

Samal teemal

Tänavuses surfilaagris sain võimaluse Eesti slaalomikuninganna ja naiste kiiruserekordi omaniku Annika Valkna käe all õppida selgeks algtõed ja vees esimesed katsetused teha. Teoorias tundus asi lihtne. Vinnad ennast lauale, leiad tasakaalu, sikutad purje veest välja ja haarad poomist. Kõlab ju ilusalt, aga mis juhtus tegelikkuses?

Pea tunnise teoorialoenguga alustasime tuulest, ilmast ja varustusest rääkides. Seejärel näitas Annika nii purje veest välja vinnamist kui ka pööramist. Noogutasin koguaeg kaasa, sest sain kõigest räägitust aru. "Käed sirged, põlved kõverad!" kordasin üle, et meelde jääks. Ka praktiline osa tuli kuival maal välja.

Vees olid lood aga hoopis teised. Vesi õõtsus ja jalad värisesid. Lainetus oli suurim segav faktor. Kui enne vette minekut hoiatas Annika, et ära vette kuku, sest see väsitab kõige rohkem, siis vette plärtsatasin ma umbes 10 sekundi pärast. Vee all veetsin ma tõenäoliselt rohkem aega kui purjelaual.

Silmad, suu ja kõrvad soolast vett täis, tõstin peanupu pinnale ja üritasin uuesti aru saada, mis toimub. "Ahahh, purjelaud!" mõtlesin endamisi ja hakkasin käte abil ennast uuesti lauale vinnama. Vette kukkumisega on selline lugu, et purjest ei tohi tegelikult kunagi lahti lasta. Seda kahel põhjusel: puri võib sulle vastu pead lennata ja haiget teha. Teiseks, siis ei kanna meri lauda kaugele ära.

Kohutavalt raske on leida tasakaal ja enne jalgade fikseerimist mitte jälle selg ees vette lennata, kui laine halastamatult kiusab. Kuid ilma eest peab tänulik olema- tuuleta ja lainetuseta ei oleks üldse olnud mõtet vette ronida. Ja muide, selg peab olema tuule poole!

Kui lauale ronimine ja kükitades tasakaalu leidmine juba enam-vähem käpas oli ning ma esimese 10 sekundiga vette ei lennanud, hakkasin purje sikutama. Kõigepealt mast ja siis puri.

Kuni selle hetkeni, mil purje viimane ots veest välja tuli, oli tasakaalu hoidmine veel võimalik. Pärast seda muutus puri sulgkergeks, kõigile minu jõupingutustele oli sõna otseses mõttes vesi peale tõmmatud ja mina vee all.

Mis seal ikka, tukk silmade eest ära ja uuesti lauale! Jalad olid pehmed nagu makaronid, käed valutasid, aga tahtmine oli suur. Lõpuks sain ka püsti, haarasin poomist kahe käega kinni ja hetkeks olin õnnelik. Hetkeni, kuni lainetus tasakaaluga ranna poole kadus ja mina vette sukeldusin.

Tunnistan ausalt, et ma päris sõitma veel ei saanud. Aga rohkem ei jaksanud. Minu veidi naiivne lootus, et esimese korraga hõljun lainetel nagu vana kala, oli rumal. Annika kiiruse rekord, 60 kilomeetrit tunnis, jäi minul püüdmata. Kaugele jäi asi ka maailma rekordist, milleks on 100 km/h.