Minu ilus velo (1)

Kui keegi jääb poes keset helkivaid kaherattalisi nõutult ja suurte silmadega seisma, küsib kaupluse A&T Sport müüja Lauri Koort talt esmalt kolm küsimust: mis eesmärgil ta ratast kasutama hakkab, kui palju aastas läbi sõidab ning milline summa on plaanis rattale kulutada.

Rattaid võib liigitada transpordi­vahenditeks ja spordivahenditeks. Lisaks on olemas ka rattaid, millega kõlbab hommikul tööle vuhiseda ning õhtul metsa vahel mõned kiiremad ringid teha.

Kilode sulatamisest kireks

Kirli Ilves (30) alustas rattasõiduga pärast teise lapse sündi, et veidi kerkinud kehakaalu normi saada. Ala sobis hästi, sest tundlike põlvede tõttu oli näiteks jooksmine naisele vastunäidustatud. Kirli elukaaslanegi tegeles rattasõiduga ning nii sündis otsus endale ratas hankida. Esimene siht, Tartu rattamaratoni 40 km distants, sai vaatamata napilt kuuajalisele treenimisele täidetud. Rada oli raske ja porine, võistlus kurnav, kuid seda suurem oli rõõm õnnestumisest.

Kirli esimene ratas oli maastikuratas Scott Scale 60, millest oli naise sõnul algajale rohkem kui küll. Teise ratta ostmisel seadis ta juba spetsiifilisemaid nõudmisi: uus olgu maanteeratas, kuna maanteevõistlustel kiputakse maastiku­rattal sõitjast nagu postist mööda minema. Valituks osutus Trek Madone 4.9, millega Kirli väga rahul on.

Sadulasse istub Kirli kaks-kolm korda nädalas, et ette võtta paaritunnine trenn, vahel pikemgi. Võistleminegi on tähtis. "Iga kord tahan eelmise aasta aega parandada," räägib Kirli, kelle üheks mõõduvõtmiseks on 133 km pikk Tartu rattaralli. "Suurim võistlus käib ise­endaga, aga seegi tunne on magus, kui saan sõbrast parem olla." Neil on oma harrastajate seltskond, kellega koos vahel pedaalimas käiakse. Kuid trenn on ka aeg iseendale: "Tihti sõidan üksi. Värskes õhus argimured ununevad."

Kirlile meenub kord, mil ta jäi meeletu saju kätte. "Terve tee kirusin iseend, et üldse välja tulin. Tagasi ka ei läinud, sõitsin, hambad ristis, lõpuni. Kui koduukseni jõudsin, säras taevas suur päike. Sellal kui mina kodust kaugel vihmaga võitlesin, polnud linnas piiskagi tulnud. Ega keegi oleks mu juttu uskunud, kui mu riided läbimärjad poleks olnud," naerab Kirli.

Jalgrattal suve pikendamas

Marika Vasemägi (51) jalgratta­lembus sai alguse siis, kui poodidesse tekkisid esimesed ilusad ja värvilised, mugava käiguvahetusega välismaised maastiku­rattad. Ilmselt meeldisid need ka paljudele teistele, sest naise kaks esimest ratast läksid varastele saagiks. Kolmas, aastal 1999 ostetud Scott Apache, teenis teda aga tervelt ­14 aastat.

Kuna kaherattaline viis Marika järjest sagedamini asfaldile, tekkis mõte senine tubli maastikuratas millegi kergema vastu välja vahetada. Eelmisel aastal sai Marika juubelikingiks Scotti hübriidratta. Valikul usaldas ta kodukandi rattapoe asjatundjaid ning on otsusega rahul.

Marika kodulinnas Otepääl on vaheldusrikas loodus ja head teed, autojuhid on viisakad ja rahulikud. Naise hooaeg algab tavaliselt aprillis-mais ning lõpeb septembris. Nädalas püüab ta trenni jaoks aega leida kolmel päeval, nii koguneb nädalas umbes sada ja viie kuuga paar tuhat kilomeetrit,

90ndate lõpus kutsus sõbranna Marikat rattaga Gotlandile. Sellega oli sõrm rattamatkamisele antud. Järgnesid retked Soomes, Rootsis ja Läänemere saartel. Tõelised lemmikud on aga olnud kuumemad kohad: Sitsiilia, Hispaania, Itaalia ja Portugal, sel aastal on kord Põhja-Itaalia käes. Tavaliselt lennatakse sõpradega sihtkohta, rattad, telgid, potid-pannid kaasas ja rännatakse 10–12 päeva. Tee peale jääb rohkelt vaatamisväärsusi. "Päike ja soolane merevesi pakuvad sügiskuudel mõnusat suvepikendust. Midagi paremat on raske soovida!" kirjeldab Marika. Loomulikult tuleb sellistel matkadel ka seiklusi ette. Kord Itaalias rännates äratas ratturid hommikuunest sõjaväepolitsei, andes 10 minutit aega oma kompsude kokkukorjamiseks ja kadumiseks. Selgus, et pimedas olid telgid kogemata militaartsooni püsti pandud...

Pese ja hoolda

Igal kevadel tasuks käikude, amortide ja pidurite seisukorda kontrollida, ketti õlitada ja kummid täis pumbata. Lauri Koorti sõnul on oluline ratas puhas hoida. "Klient toob meile sageli ratta, kurtes, et üks või teine asi ei tööta. Pärast seda, kui oleme ratta ära pesnud, on suurem osa riketest nagu imeväel kadunud." Maastikuratastel on oluline pori vee ja näiteks Fairyga maha pesta. Linnarattad nõuavad vähem hoolt. Halvim on liiklusvahendile aga talvesõit. Niiskus ja sool söövad ratast, madal temperatuur teeb õlid paksuks. Talvesõit on ka ohtlik, isegi kui kasutada naastrehve. Viimased töötavad ainult otsesõidul, pööretel mitte.

Kui uus ratas soetatud, tasub pärast esimese 200 kilomeetri sõitmist poodi tagasi tulla, et veidi veninud trosse kohendada. Pärast seda võib julgelt sõita terve hooaja.

Turvalisus kõige ees

Kiiver on rattasõitjale ülioluline. Kiivrite hinnad jäävad 40–200 euro vahele, kuid funktsioonides suuri erinevusi pole. Lauri, kes tegeleb aktiivselt nii rattasõidu kui ka rulluisutamisega, kannab kiivrit alati, kui rattad alla paneb. Eelmisel suvel oli ta tunnistajaks, kuidas kiiver väikese tüdruku elu päästis. "Teele ette jooksnud koer ehmatas last, tüdruk kukkus rattalt maha. Kiiver purunes kildudeks, laps ise pääses ehmatuse ja kriimuga." Kiiver peab tagama, et löök jaguneks ühtlaselt, sellepärast see hoopi saades lagunebki. Lauri Koort paneb kõigile südamele: "See, et eelmisel üheksal korral midagi halba ei juhtunud, ei päästa sind kümnendal korral, mil kiivri koju jätad. Kiiver on kõige odavam elukindlustus."

Kui ratas on sinu jaoks eelkõige transpordivahend:

Traditsiooniline linna- ehk cityratas sobib lühikeseks rahulikuks sõiduks. Lauri Koort kutsub seda tüüpi sõiduvahendit naljatlevalt turulkäigu- ja romantikategemise rattaks. Selline, tüüpiliselt 3–7 käiguga linnaratas on küllaltki raske, kuid lai sadul ning püstine istumisasend teevad lühikese sõidu väga mugavaks. Ratas on välimuselt atraktiivne: neid on saada kollaseid, rohelisi, punaseid. Linnaratastel on küljes porilauad, tuled, sageli ka korv või pakiraam – kõik on valmis, sõida lihtsalt poest välja!

Universaalse maastiku-linnarattaga võib sõita nii maastikul kui ka kõva kattega teel. Selline mitmefunktsionaalne ratas on populaarseim valik. Ka sellistel ratastel on ketaspidurid – suuremate kiiruste puhul teevad need tõhusamat tööd kui tavalised V-pidurid.

Sportlikumat linnaratast eristab tüüpilisest cityrattast madalam istumisasend. Rattal on pehmendavad amordid, mis lubavad sõita ka kruusal ja näiteks äärekividelt sujuvamalt alla tulla. Käike on tavaliselt 24–30. Märgatavalt kitsamad rattad võimaldavad kiiremini edasi liikuda kui tüüpilise linnarattaga. Rohkete kombineeritud omaduste tõttu sobib selle rattaga sõita nii linnatänaval kui ka metsas.

Linna-trenniratas sobib kõval pinnal sõitmiseks. See ratas on hea, kui sõidad rattaga tööle, aga tahad aeg-ajalt ka maanteel pikema trenni teha. Rattaga saab täiesti edukalt ka maanteesõitudel võistelda. Oluline erinevus võrreldes kahe eelmise rattatüübiga on pidurisüsteemis: lihtsamatel linnaratastel on peal V-pidurid, linna-trenniratastel aga üldjuhul tõhusamad ketaspidurid.

Kui ratas on sinu jaoks treeningu- ja võistlusvahend:

Maanteeratas on mõeldud treenimiseks ja võistlemiseks kõval pinnasel. Ratta raam on kerge, rehvid siledad ja kitsad. Lisaks tavapärasele alumiiniumraamile on olemas ka süsinikust raamiga maanteerattaid, mis teevad ratta eriti kergeks ning annavad sellele kiireks sõiduks vajaliku jäikuse. Lauri Koort toob paralleeli jooksmisega: “Kui jalanõu joostes toetust ei paku ja justkui “alt ära kaob”, teeb see jooksu raskeks. Sama kehtib ratta puhul – raam peab olema jäik ja tugev, et ratas saaks tõhusalt edasi liikuda.” Käike on maanteerattal tavaliselt vähem kui linna- või maastikuratastel, kuid need on suurema astmega. Tänapäeval tehakse ka elektroonilise käiguvahetusega jalgrattaid, mida kasutab suurem osa maailma profijalgratturitest.

Maastikuratas tasub valida siis, kui treeningud ja võistlused viivad sind metsa ja krossirajale. Maastikurattad on viimase kolme aasta jooksul läbi teinud olulise uuenduse: varem oli nende rataste läbimõõt 26 tolli, nüüd aga tunduvalt suurem – 29 tolli. Suuremate ratastega on liikumine kiirem, konarustest üleminek hõlpsam ning ratas ise stabiilsem. Kuna maastikurattaga liigutakse sageli poris ja niiskuses, pannakse neile eranditult peale ketaspidurid, mille parem töö just sellistes tingimustes olulist rolli mängib.

Mõisteid

V- või ketaspidur? V-piduri puhul blokeerivad piduriklotsid ratta ringikäimist ratta pöialt, mehaaniline ketaspidur sarnaneb rohkem autopiduriga. Pidurdusmaa on ketas­piduriga lühem, seega on niisugune pidur lihtsalt tõhusam. Samuti ei vaja ketaspidur nii suurt hoolt. Ketaspidur võib ratta hinda mitmesaja euro võrra tõsta.

Amortidega või ilma? Amordid pehmendavad teel olevatest aukudest või maastiku konarustest tulenevaid raputusi. Samas lisavad amordid rattale kaalu, seega sobib amortidega ratas, kui eesmärk ei ole sõita mitte niivõrd kiiresti, kuivõrd mugavalt. Laiemate ratastega sõiduvahendi puhul pole amordid nii olulised, sest juba laiad rattad ise pehmendavad lööke.  

26- või 29tollised rattad? Veel hiljuti olid peaaegu kõikidel jalgratastel all 26tollise läbimõõduga rattad. Nüüd kasutatakse enamasti suuremaid, 29tolliseid, mille eeliseks on ratta parem juhitavus ja suurem võimalik kiirus.

Süsinik- või alumiiniumraam? Süsinikust raam on oma kerguse pärast oluline spetsiaalsete võistlusrataste puhul. Tavakasutajale piisab heast alumiiniumraamist. Rattale peale vaadates eristub süsinikraam alumiiniumraamist selle poolest, et sel pole keevitusjälgi – see on justkui ühest tükist tehtud.

Tavaline või elektrooniline käigu­vaheti? Elektrooniline käiguvaheti töötab akuga, mistõttu tuleb seda aeg-ajalt laadida. Tehnikal on oma võlud ja valud. “Kui tavalise käiguvahetiga midagi juhtub, aitab oma tehniline taip üldiselt hädast välja. Kui elektrooniline käiguvaheti tõrgub, pole oma teadmistega midagi pihta hakata – parandamine nõuab spetsiifilisi seadmeid,” ütleb Lauri Koort. Elektroonilisi käiguvaheteid paigaldatakse esialgu siiski vaid profiratastele.