Puuk, kes halvas elu (4)

Olin aktiivne tervisesportlane: osalesin triatlonidel ja jooksudel, sõitsin rattaga Elion Cupidel. Kuid 2010. aasta sügisel lühikesel suusatajate seeriajooksul polnud mul üldse jõudu. Kõik justkui kõrvetas sees, jalad olid nagu süldist, mäest üles ei vedanud. Ma ei jõua, ei jõu-a-gi! Olin aastaid järjest kõike jaksanud! Imestasin, ja jätsin spordi sinnapaika – no mis siis ikka. Kuid süda peksis ja tunne, nagu mind oleks kuskile kinni pandud, sest õhku ei jätku, tekkis iga kord, kui oli vaja end natuke kiiremini liigutada. Kord kooli hoolekogu koosolekule minnes tundsin, et mul on raske isegi õpetajate tuppa viivast trepist üles kõndida.

Siis tulid peavalud, valu surus turjast ja kuklast üles, tekkisid pearinglushood ja silme ees virvendas. Järsku ei huvitanud mind enam mitte miski. Kõik tundus nii negatiivne.

Mine närviarstile!

Mind ajas närvi iga väiksemgi asi, olin kodus täielik fuuria. Panin kõiki pisiasju tähele ja puhusin nad suureks. Miks on asjad ripakil, miks pole koristatud, miks sa poes ei käinud, miks pole söök valmis, miks pean mina kõike tegema, ega ma üksi siin majas ei ela?! Ma ei jaksanud isegi süüa valmistada, oma peavalude pärast sundisin tervet peret käima kikivarvul. Jumala eest, ärge keegi telekat vaadake, kõvasti muusikat kuulake! Mulle tundus ka, et elukaaslane käib liiga palju trennis ja pöörab kõigele muule rohkem tähelepanu kui mulle, kodule ja perele. Tundsin, et ma olen kõigi jaoks tagaplaanil, mind nagu polegi olemas. Aga mina olen ju kõige tähtsam!

Tähtsustasin end üle. Ma ise ei saanud sellest aru, tagantjärele mõtlen, et see oli mu lähedastele paras põrgu. Kui palju ma neile haiget tegin! Väiksem tütar ütles, et sinu käest ei või ju mitte midagi küsida, sa hakkad karjuma. Ärkasin tõesti hommikul kehva tujuga üles, hakkasin kohe pahurdama, läksin halva tujuga magama. Ma pidin oma igapäevaste peavaludega kuidagi toime tulema, lapsed aga vajasid hoolt.

Ka töö juures tundusid väikesedki probleemid ülisuurtena. Vahel oli nii, et kui kliendiga suhtlemise lõpetasin, siis pea tagus ja huugas, higistasin üleni.

Püüdsin küll selgelt mõelda, aga järgmisel hetkel võis kõik jälle pea kohal kokku lüüa, võisin midagi lubamatut öelda. Tagantjärele tundub suutmatus oma närvilisust ja käitumist kontrollida täiesti uskumatu.

Kõik ainult süvenes. Jõulude ajal ei tahtnud ma enam kellegagi suhelda. Mind ärritas, kui keegi helistas. Miks nad kõik häirivad mind? Tavaliselt suhtlen ma rõõmuga ja palju. Teadsin, et midagi peab väga valesti olema, aga mis ometi? Elukaaslane ütles mulle, et vaata, milline sa oled, mine närviarsti juurde! Samas ärritas mind see, et ta niimoodi ütles – mis ma jälle valesti olen teinud? Või kui suur laps tuli ja küsis, et miks sa kogu aeg karjud, miks sa selline oled – siis ei olnud eriti lõbus. Ent ma lihtsalt nägin ja tajusin kõike valesti.

Vihje Evelin Ilveselt

Otsisin kogu aeg abi, see lõputu teadmatus häiris – mis see ometi on, miks ma midagi ei jõua, miks pea valutab, miks ma nii närviline olen, miks ma magada ei saa? Perearst suunas mu kompuuter-uuringule, kapslis uuriti mu keha otsast lõpuni põhjalikult läbi. Kõik oli korras. Mis mõttes? Mu pea nii õudselt valutab, kuidas midagi ei leita? Mu suguvõsas on esinenud epilepsiat, arvasin, et mul on ka see! Kirjutati antidepressandid, võtsin neid mitu kuud, ei mõjunud.

Siis lugesin Eesti Naisest Evelin Ilvese kolumni sellest, kuidas puukborrelioos võttis jõu. Lugesin ja mõtlesin: mul on ju täpselt samamoodi! Mulle tuli meelde, et suvel olin leidnud retuusi alt puugi. Saime selle ilusasti pintsettidega kätte, olin täiesti unustanud, et mul üldse puuk oli. Ka nahal ei tekkinud mingit laiku, mille järgi borrelioosi tavaliselt ära tuntakse.

Rääkisin perearstile oma borrelioosikahtlusest. Tehti proovid ja arst ütles, et ongi borrelioos, ja määras antibiootikumid. Olin põhjust otsinud oktoobrist saadik, nüüd oli mai.

Sealtmaalt hakkas kõik paremaks minema. Kõigepealt kadusid suured peavalud, paranema hakkas meeleolu. Üks mu töökaaslane ütles: "Oli ka viimane aeg!"

Päris kohe pärast ravi lõppu ma veel täiesti terveks ei saanud. Esialgu valutas pea veel õrnalt. Augustikuuks kadusid täielikult ära ärritus ja närvilisus ning elu sai oma rütmi tagasi.

Teine puuk

Kaks aastat hiljem sain uue puugi. Paari nädala pärast tundsin tuttavaid peavalusid. Aga nüüd oskasin seostada: puuk, peavalud, roosa suur sõõr nahal puugihammustuse kohal. Läksin arsti juurde ja palusin analüüsi, need näitasid borrelioosi. Võtsin antibiootikume ja sain kiiresti terveks.

Tuttavatele, kellel on puuk olnud, ütlen kohe, et palun mine tee analüüs!

Ma ise ei karda puuki – mis seal ikka. Kasutan küll metsa minnes tõrjevahendit, aga ega ma sellesse tegelikult väga usu. Nii enda kui ka lapsed vaatan õhtuti pealaest jalatallani üle. Ja mõtlen, et peaks ikka entsefaliidisüsti ära tegema.

Mitme näoga borrelioos

Aleksei Nelovkov, Ida-Tallinna keskhaigla infektsionist.

Claire puhul oli tõenäoliselt tegemist nn neuroborrelioosiga, mille korral kannatavad eelkõige kesknärvisüsteem ja peaaju.

Puukborrelioosil on mitmeid vorme, sagedamini esinevad nahalaiguga vorm, neuroborrelioos, liigeste kahjustusega (väljendub ühe või mitme suure liigese põletikus) või südamelihase kahjustusega (väljendub eri tüüpi rütmihäiretes) haigusvorm. Tunduvalt harvem tuleb ette teiste nahanähtudega ning isegi silmakahjustusega kulgevaid borrelioosivorme. Peale ühele või teisele haigusvormile iseloomulike sümptomite esinevad ka ebaspetsiifilised nähud, nagu nõrkus, halb enesetunne, peavalu, lihasevalu, palavik. Puukborrelioosi korral kirjeldatakse ka mitmesuguseid psüühikaga seotud tunnuseid, sh emotsionaalset labiilsust, ärrituvust, depressiooni ja isegi paanikahooge. Sümptomid tekivad 1–4 nädalat pärast puugirünnet.

Kui tüüpilised sümptomid puuduvad ja kontaktist puugiga ei teata, on borrelioosi raske diagnoosida ja tihti toimub see teiste haiguste väljalülitamise teel – nii juhtus ka Clairega, kelle puhul võttis õige diagnoosi leidmine kaua aega. Õnneks kinnitasid laboratoorsed uuringud borrelioosidiagnoosi ja inimene sai adekvaatset ravi.

Soovitan olla tähelepanelik metsades ja parkides käies, kasutada puugitõrjevahendeid ning kontrollida nii lapsi kui ka iseennast pärast metsaskäiku põhjalikult. Puugi leidmisel tuleb see ettevaatlikult pintsettidega eemaldada ja töödelda hammustuskohta antiseptilise lahusega. Haigusnähtude tekkimisel (lööve, peavalu, palavik) peab võtma ühendust perearstiga ja vaevuste kirjeldamisel mainima ka hiljutist kontakti puugiga – arst oskab hinnata haigestumisriski ja vajadusel teeb analüüsid või suunab infektsionisti juurde.

Peale puukborrelioosi kannavad Eestis levinud puugid edasi veel kaht nakkust: puukentsefaliiti ja erlihhioosi (anaplasmoosi). Puukentsefaliidi profülaktikaks on olemas efektiivne ja ohutu vaktsiin, immuniseerimist võib alustada igal kuul sõltumata aastaajast. Erlihhioosi nagu borrelioosigi ravitakse antibiootikumidega.