Kontrollifriik kaalium

Kaalium on tähtis. Koostöös naatriumiga reguleerib ta vedelikutaset rakkudes, aga ka happesust nii veres kui ka kudedes. Kaalium suudab rakku kergemini siseneda kui naatrium ja kutsub nii esile naatriumi-kaaliumivahetuse läbi rakumembraani. Närvirakkudes tekitab see naatriumi ja kaaliumi taseme kõikumine väikesi elektrilaenguid, mis aitavad närviimpulsse edastada. Kui kaalium lahkub rakust, toob see kaasa rakumembraani laengu muutuse ja võimaldabki närviimpulsil edasi liikuda, see kutsub esile lihaste kokkutõmbumise. Need laengumuutused tagavad ka südame regulaarse töö. Naatriumi ehk soola taseme reguleerimise kaudu aitab kaalium ka artereid elastsemaks muuta.

Naatriumil ehk kehas leiduvatel sooladel on kombeks vett imada. Kui kaalium naatriumitaset selle aine rakust väljapumpamise teel ei reguleeriks, imaks rakk endasse aina enam vett, paisuks ning lõppkokkuvõttes ka lõhkeks. Kõrgenenud vedelikutase organismis võib tõsta ka vererõhku.

Kuidas hoida kaaliumitaset?

Kaalium on oluline ka raku biokeemiliste reaktsioonide ja energia metabolismi tõttu. Ta osaleb valgu sünteesimisel aminohapetest, aga ka süsivesikute metabolismis. Kaalium aitab glükoosist glükogeeni sünteesida. Viimane talletatakse maksas tulevase energiavajaduse katteks. Nii on kaaliumil kanda oluline roll ka inimorganismi normaalses arengus ja kasvamises, sealhulgas lihaste kasvamises.

Kaaliumi liiga madalas tasemes on ennekõike süüdi ebatervislik igapäevamenüü, mis sisaldab aina enam töödeldud ja suure soolasisaldusega kiir- ja valmistoite. Organism omastab küll kaaliumi väga hästi (isegi väikestest annustest tervelt 90%), aga samas ei kannata see palju töötlemist. Ehk mida värskem ja vähem töödeldud on meie igapäevane toit, seda rohkem omastame sellest kaaliumi. Et kaaliumi üheks rolliks on naatriumitaseme tasakaalustamine organismis, kehtib tõsiasi, et mida enam soola endale sisse sööme, seda enam kaaliumi vajame selle tasakaalustamiseks.

Arvestada tuleks, et naatriumi ehk soolasid säilitab organism ilma suurema vaevata, aga kaaliumivarude säilitamiseks kehas efektiivset meetodit ei ole. Lisaks on organism üles ehitatud nii, et isegi kui kehas on kaaliumist puudus, jätkavad neerud endiselt selle väljutamist kehast. Seda olulisem on jälgida, mida sööme.

Söö toorelt!

Kaaliuminappuse põhjuseks on üldjuhul liiga vähe puu- ja köögivilju toidus. Kaaliumi leidub ohtralt rosinates, kapsas, kartulis (eriti koores), porgandis, sibulas, peedis, spinatis, aprikoosis, õunas, banaanis, viinamarjades ja kirssides. Seda on ka liha- ja piimatoodetes, aga väiksemal määral. Kaalium ei kannata töötlemist. Näiteks keetmine vähendab kaaliumihulka toidus ja keedetud kartulis on pärast valmimist tervelt poole võrra vähem kaaliumi kui ahjukartulis. Kaaliumi säilitamiseks tasub süüa puu- ja köögivilju toorelt, kui töötled, eelista röstimist või aurutamist. Väljas einestades on võimalik saada rohkem kaaliumi, tellides salatit, aurutatud või röstitud juurvilju, puuviljavalikuid ja limonaadi asemel väikese rasvasisaldusega piima. Keha kaaliumitaset alandab alkoholi, kohvi ja muude kofeiini sisaldavate jookide tarbimine, aga ka suhkur.

Ravimitest võivad organismi kaaliumisisaldust vähendada tiasiiddiureetikumid, mida kasutatakse kõrgvererõhktõve ravis, samuti steroidid ja kõhulahtistid.

Kaaliumi üleküllust terve organismi puhul ei teki, kuna enamik sellest väljutatakse uriini ja ka higiga. Samas, kui kannatad neerude alatalitluse all või võtad kõrge vererõhu ravimiseks beetablokaatoreid või AKE-inhibiitoreid, võivad need kaaliumitaset tõsta.