Pilt on illustreerivFoto: PantherMedia / Scanpix
Teele Teder 4. august 2015 11:37
Aasta figuurisõber 2014 Anneli Höövel (38) teab ideaalkaalu saavutamise nippe ning jagab neid lahkelt. Veelgi enam, ta püsib kõigutamatult oma ihaldatud kaalus juba seitsmendat aastat. Kuidas küll?

Tartus klienditeenindaja ametit pidav Anneli võis enne laste sündi süüa, mida iganes tahtis, ja just täpselt nii palju, kui süda ihkas. Kaalunumber näitas alati

58 kilo. "Esimene töökoht oli mul toidupoes, kus ka eakamad kolleegid ütlesid, et mul on vedanud, et saan niimoodi kõike valimatult sisse vohmida. Õnneks polnud sel ajal veel Eestis õigeid rämpstoite, aga magusat sai küll meeletult söödud," meenutab Anneli.

Selline elu kestis täpselt seni, kui Anneli sünnitas oma esimese lapse. "Võtsin juurde 20 kilo, kuid sain poole aastaga mingi ime läbi siiski vanasse kaalu tagasi. Vanad püksidki läksid jalga, aga siis juhtus midagi ja kaalu hakkas juurde tulema. Pidin ostma uued püksid ja siis veel ühed." Anneli ei tea siiani, mis täpselt juhtus, ta ei muutnud oma teada midagi ei elustiilis ega ka mõtteviisis. "Sõin kõike täpselt nagu ennegi!" Sel ajal ei tekitanud kaalus juurdevõtmine Annelile muid probleeme kui uute riiete ostmine. Psühholoogiliselt see teda ei häirinud. "Abikaasa ka midagi ei öelnud. Vist arvaski, et see on tavaline, kui naised pärast sünnitust enam samas kaalus pole."

Nii möödus pea kuus aastat. Siis jäi Anneli uuesti rasedaks. "Läksin ennast rasedana arvele võtma ja kaalunumber oli juba 77. See polnud minu jaoks šokeeriv, olin õnnelik rõõmu toova uudise üle. Ma teadsin jah, et olen suur, aga see ei häirinud mu elu." Teist last läks Anneli sünnitama juba 90kilosena. 168 cm pikkuse juures on see paras koorem. "Ma ei mäletagi, mis tunne see oli."

Elu muutvad 60 minutit

Varsti pärast sünnitust näitas Anneli kaal arsti juures 70 kilo kanti. Arsti juures sellepärast, et kodus tal kaalu polnud. "Hakkasin mõtlema, et rohkem ma lapsi ei taha ning nüüd oleks aeg saada oma endine keha tagasi. Kuskilt tekkis mõte, et selleks, et alla võtta, on vaja trenni teha. Läksin sõbrannaga pilatesesse." Anneli ei osanud siis isegi aimata, kui palju need 60 minutit tema elu muudavad.

"Seal oli ju terve üks sein peegleid täis! Oi jumal, siis saabus tõehetk, kus mul käis peast klikk läbi. Vaatasin ennast nendest peeglitest terve tunni ja jälgisin oma keha. Veeretasin seda ühelt küljelt teisele ja kuskilt otsast ei tundunud ilus. Sain aru, et olen tõesti suur ning ma ei taha selline olla," tunnistab Anneli. See oli oktoobris ja kalender seinal 2007. aasta oma.

Võiks arvata, et nüüd avastas Anneli imedieedid ja -tabletid, sest siiani olid need temast proovimata jäänud, aga nii siiski ei läinud. "Ma nägin töö juures, mida need "imeasjad" teha "suudavad", ja olin juba ammu otsustanud, et selliseid ebaloogilisi asju ma enda peal proovima ei hakka.

Kes sõi seal ainult kapsa-porgandisalatit ja kes neelas päevas mitu kahtlast tabletti. Tavaliselt lõppes kõik see ikkagi topeltkilodega." Õnneks oli Annelil telekas õigel ajal lahti ja ta nägi, kuidas Kaalujälgijate grupiga liitunud pereema rääkis, et ei pea allavõtmiseks endale eraldi süüa tegema. "See mõte sobis mulle!"

Endale tunnistamata oli Anneli juba pikemat aega olnud oma perega erileivas. "Olin tohutu magusasõber. Poodi minnes haarasin kõigepealt šokolaadide ja küpsiste järele. Meenuvad korrad, kui mees vaid ohkas, et jälle mingid maiustused. Ta soovitas mul osta puu- ja juurvilju, aga minu jaoks sellist osakonda toidupoes üldse ei eksisteerinudki. Teinekord ta ikka küsis mu käest, miks ma poest midagi normaalset ei too. Vaikselt siiski kannatas kõik välja ja sõi seda, mida koju tõin või mis ette anti," meenutab Anneli väikese huumoriga.

Mõnikord ta siiski tuli abikaasale vastu ning tegi suure lunimise peale ühepajatoitu. "Tegin valmis ja ütlesin, et söögu siis nüüd seda kolm päeva! Mulle endale tundus küll rõve mingit keeduporgandit süüa. Õudne! See tekitas minus jälestust. Mina ei puutunud seda, toitusin millestki muust." Aga mehele meeldis ja lastele samuti. Lapsepõlves oli Anneli mõistagi selliseid toite söönud, kuid iseseisva elu jooksul lihtsalt ümber harjunud. Tavaliselt valmistas Anneli makarone, kartuleid ja liha, hakklihakastet ja vahel harva ka kala. "Salatitest ja kergetest toitudest ma isegi ei mõelnud mitte."

Ei läinud kaua pärast saatuslikku pilatesetrenni, kui Anneli pani ennast Kaalujälgijate gruppi kirja. "Päev enne seda läksin poodi mõttega, et nii, nüüd on rasked ajad tulemas, alates homsest ei saa ma enam mitte midagi süüa! Nii ma siis ostsin veel eriti suure koguse maiustusi ja sõin need kõik samal päeval ära ka. Et ikka isu pikaks ajaks täis oleks!"

Esimene edumärk

Anneli ei osanud gruppi astudes üldse aimata, mida Kaalujälgijatest (praeguse nimega Figuurisõpradest) oodata. Esimesel korral arvutati välja tema punktid, mida ta võis päeva jooksul tarbida, ning selgitati süsteemi. Üsna kiirelt hakkas Anneli endale päevamenüüsid koostama ning iganädalased grupiga kohtumised andsid palju innustust juurde. Kõige suurem motivaator oli, et esimene kilo kadus juba esimesel nädalal. "See oli mulle justkui märk, et see on õige asi, et see tõesti toimib."

Alguses tabas Annelit aeg-ajalt siiski metsik magusaisu, mida oli raske taltsutada. "Mäletan, et esimesel päeval olin meeletult õnnelik, kui sain teada, et mitte miski polegi päriselt keelatud. Et võin isegi küpsist süüa. Grupis räägiti ka magusaisust ja öeldi, et ega isud niisama teki, tavaliselt on ikkagi millestki puudu. Proovisin järjest tervislikumalt süüa ning üsna ruttu sain sellest halvast harjumusest lahti. Võiks öelda, et see läks kuidagi kiiresti üle." Ka piisava koguse vee joomisega oli algul keeruline, kuid seda pidevalt meelde tuletades sai ka sellest harjumus.

Anneli päevamenüü muutus traditsiooniliseks: kolm põhitoitu ja kaks vahepala. "Harjusin sellega kiiresti ära ning see, et ma teadsin terve oma päeva menüüd ette, ei tundunud mulle üldse tüütu." Ka mehe näol oli naeratust tihedamini näha. Igasugused üritusedki läksid sujuvalt. "Sünnipäevadel ei piiranud ma ennast kuigi palju, sest vanasti tohtis oma punkte hoida mõne erilise päeva jaoks. Figuurisõprades enam sellist lõbu pole."

Tehtud!

13. mail kaalule astudes oligi Anneli eesmärk saavutatud: ta kaalus jälle täpselt nii palju, kui oli soovinud – 58 kilo. "Mul õnnestus 15 kilo maha saada vaid sellepärast, et ma ise tahtsin seda. Olin selle oma peas läbi mõelnud ning otsuse teinud. Kui keegi sõbranna või sugulane oleks mulle öelnud, et kuule, sa oled paks, võta midagi ette, ja mind Kaalujälgijatesse vedanud, poleks see toiminud." See on ka nipp, mida Anneli kõigile teistele soovitab, kes tahavad kaalu langetada: ärge niisama unistage, vaid mõelge läbi ja otsustage! "Klikk peab peast läbi käima, enne ei juhtu midagi!"

Oma ideaalkaalus on Anneli nüüdseks püsinud juba kuus aastat ning hirmu, et kehakaal võiks jälle tõusma hakata, pole. "Ma pole oma toitumises nende aastate jooksul midagi muutnud. Kõik, mis ma Kaalujälgijates õppisin, on mul nüüd veres. Tegemist pole mingi ekstreemse dieediga, vaid kõigest tervisliku toitumisega ning millelegi ei ole põhjust ei öelda. Ma maitseksin ilmselt isegi soolapekki, kui keegi seda mulle juhtuks pakkuma. Vaevalt ma seda sööks, aga maitseks küll."

Ja mis on Anneli lemmiktoit? Abikaasa rõõmuks on selleks omavalmistatud ühepajatoit! "Ma jätan selle pisut vedelamaks ja lisan ka toorjuustu. Oi kui hea ja kreemine see on!" Keeduporgand on delikatess ning kuubitamise käigus kaob ka pool kaalikast Anneli kõhtu. Vot mis kõik võib juhtuda, kui peas käib klikk ära!

Anneli nipid magusaisu vastu

Kodus võiks alati olla puu- ja köögivilju. Kui peaks tulema magusaisu, siis ära haara kohe kommi järele, vaid söö kõigepealt näiteks üks õun või porgand. Pärast seda vaata, kas tahad veel kommi. Mina tavaliselt mitte!

Kui on väga suur šokolaadiisu, siis vali vaid suure kakaosisaldusega (alates 70%) tooted.

Enne poodiminekut koosta tervislik menüü ja vastavalt sellele ostunimekiri. Nii ei teki poes ahvatlust tõsta korvi mittevajalikke toiduaineid.

Anneli mõtteviis on muutunud!

Sven Höövel, Anneli abikaasa: Minu jaoks on Anneli kaalukaotus kõige selle juures rohkem nagu lisaväärtuseks. Oluline on hoopis see, et Anneli mõtteviis on muutunud. Ta väärtustab nüüd rohkem enda ja lähedaste tervislikumat eluviisi. Meie pere toidulaud on muutunud sarnasemaks sellega, millega mind on üles kasvatatud ja millest ma meie kooselu alguses ehk veidi puudust tundsin.