Marika Tuus-Laul | Lp minister, kuidas saada arsti juurde? (135)

Ühtlasi selgus äsjasest statistikaameti aastaraamatust, et üks negatiivsemaid muutusi meie elus on seotud tervishoiuga. Nimelt ei pääse aina enam inimesi arsti vastuvõtule vaatamata sellele, et nad seda väga vajaksid. Kui 2013. aastal oli selliseid inimesi 93 000, siis eelmisel aastal ei saanud arsti vastuvõtule juba 122 000 patsienti. See aga tähendab, et kümnete tuhandete inimeste tervis pandi ohtu, sest iga väiksemgi viivitus võib patsiendi seisundit halvendada ja lõppkokkuvõttes tema kannatusi ja ravikulusid suurendada. 

Järjekordadel järjekorrad 

Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Mai lõpus õnnestus mul endal silmaarstile aeg kinni panna alles 20. oktoobriks. On see siis normaalne? Juuli alguse seisuga oli näiteks Ida-Tallinna keskhaiglas ravijärjekord nahaarsti juurde 110 päeva ja silmaarsti juurde 127 päeva. Põhja-Eesti regionaalhaiglas tuli neurokirurgi vastuvõtule pääsemiseks oodata 121 päeva. Statsionaarse haiglaravi saamiseks võib Põhja-Eesti regionaalhaiglas ravijärjekord ulatuda isegi kuni 430 päevani ehk aasta ja paari kuuni.

Ega me täpselt teagi, kui suured need ootejärjekorrad tegelikult on. Patsient leiab end enamasti olukorrast, kus registratuuri helistades ei ole võimalik end järjekorda panna ja helistada tuleb uuesti uue kuu algul. Järjekorra järjekord eksitab statistikat, sest avalikkusele luuakse mulje tegelikkusest lühematest ooteaegadest. Nii mõnigi lööb käega ja asub otsima tasulist arsti, aga need hinnad on juba väga krõbedad. Üksikemal, töötul või pensionäril pole tasulisse vastuvõttu asja.

Siiani on Reformierakonna valitsused probleemi lahendamist mänginud vaid paberil. 2009. aasta märtsis pikendati eriarstiabi ravijärjekordade lubatud maksimumpikkust neljalt nädalalt kuuele. See pealtnäha väike muudatus maalis statistikas varasemaga võrreldes märksa parema pildi. 2010. aasta jaanuaris pikendati perearsti vastuvõtule pääsemise aega kolmelt tööpäevalt viiele ja jällegi läks olukord näiliselt paremaks – justkui arvatakse, et kuni asi paistab paberil ja Exceli-tabelites paranevat, pole sellega vaja rohkem tegelda.

Paljude riikide pakutavat arstiabi analüüsinud Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) avaldas juuli algul raporti, milles Eesti paistab silma eriti nadi tulemusega. Meie tervishoiukulude osakaal sisemajanduse koguproduktist (SKP) moodustas 2013. aastal vaid kuus protsenti, mis on kõigi 34 OECD liikme pingereas Türgi (5,1%) järel tagantpoolt teine tulemus. OECD keskmine oli 8,9 protsenti SKPst, kõige enam kulutavad tervishoiule USA (16,4%), Holland (11,1%) ja Šveits (11,1%).

Halenaljakana mõjub valitsuse promo, et Eesti näitajad on varasemaga võrreldes paranenud. Raport ütles otse välja, et riiklik osakaal ravisüsteemi rahastuses jäi viimase kümne aasta jooksul samaks. Paranemine on toimunud eelkõige eraravikindlustuse kulul, kas või sellesama viie euro arvelt, mida 2013. aasta alguses tuli arstivisiidi eest maksma hakata. Kus on aga riigi enda panus tervishoiu arengusse, mida valimistest valimisteni mantrana korratakse? 

Haiged pole kokkuhoiu koht 

OECD arvestuse tagantpoolt teine koht näitab, et me pole tervishoiusüsteemi juhtimise ja majandamisega hakkama saanud. Senine mentaliteet näitab, et kui kusagilt jääb raha puudu, sirutatakse käsi häbi tundmata välja kas siis kütuseaktsiisi või sellesama arsti visiiditasu tõstmiseks. Juunis riigikogus vastu võetud maksupakett vähendab ravikindlustusmaksu praeguselt 13 protsendilt külmalt 12 protsendile. Nii riigikontroll kui ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ütlesid juba mitu aastat tagasi, et Eesti tervishoiu rahastamine pole piisav. Toonitati, et tervishoiu rahastamine sotsiaalmaksu kaudu ja patsiendi rahakoti pideva kergendamisega viib varem või hiljem kaoseni. Prognoositi lausa pöördumatuid tagajärgi, kus inimesed ei pääse arsti juurde ja ravikvaliteet langeb. Tundub, et see aeg hakkabki kätte jõudma.

Kuude pikkused ravijärjekorrad ei ole ainus probleem, mis meditsiinisüsteemi kummitab ja inimestele meelehärmi valmistab. Hammaste ravi on kallis ja taskukohane vaid jõukamatele. Kiirabi ei julge kutsudagi, sest kes teab, kas oleme ikka piisavalt haiged. Perearstisüsteemi uus kinnisvaraprojekt ja arsti kolimine maalt tõmbekeskustesse hävitab viimase soovi maale elama minna.

Ministrid aina vahetuvad ja kahjuks pole uus eelmisest parem. Kas praegune Rannar Vassiljev suudab arstijärjekordi lühemakas saada? Sotsiaaldemokraadina peaks ta seda tahtma, kuid kas oravad lubavad? Ootaks tagasi selliseid oma ala spetsialiste, nagu oli 90ndail Savisaare valitsuse tervishoiuminister Andres Ellamaa. Arstina ta teadis, mis haigetele tarvis. Küll kuluks nüüdki meile ära minister, kes hakkaks tervishoiuga tegelema ja patsiendi kasuks poliitikaüleseid lahendusi otsima. Mitte aga kombineerima, kuidas raha haigete pealt kokku hoida.