Mürk toidunõudes (1)

Toidupakendeid valmistatakse plastist, kummist, papist, metallist, sageli ka eri materjale kombineerides. Pakendi vastupidavuse ja müügiomaduste parandamiseks lisatakse veel teisigi keemilisi ühendeid. Aja möödudes, pakendi kuludes, näiteks taaskasutusel või pakendit ümbritseva keskkonna mõjul (temperatuuri ja ereda valguse või toidu ja pakkematerjali koostoimel), võivad pakendis sisalduvad keemilised ained hakata imenduma toitu. Üks sagedasem sellistest kemikaalidest on pakendite koostisse kuuluv ühend bisfenool A. Inimese organismi sattudes on naissuguhormooni östrogeeniga sarnaselt käituv bisfenool A ohtlik, tugeva ja pikaajalise mõjuga, eriti loote- ja lapseeas. Muu hulgas soodustab see aju arenguhäireid, vähkkasvajaid ja rasvtõbe.

Kuidas pakendimolekulid toidu kvaliteeti, toiteväärtust ja ohutust muudavad, räägib Katrin Sak, filosoofiadoktor bioorgaanilise keemia erialal, MTÜ Praeventio juhatuse esimees.
Kas kõik toidud reageerivad serveerimis-, valmistamis- ja säilitusnõudega?

Olenevalt toidu koostisest on vastastikmõju pakendiga erinev. On teada, et happelised toidud, näiteks tomatid, kalduvad korrodeerima plekkpurke ja suurendavad seeläbi ka kokkupuutevõimalusi pakendi valmistamisel kasutatud kemikaalidega ehk antud juhul just bisfenool A-ga.

Mis on bisfenool A? Kus seda leidub?
Bisfenool A ehk BPA on orgaaniline ühend, mis on polükarbonaatplasti peamine ehituskivi. Selline plast on kerge, purunemiskindel, optiliselt läbipaistev, vastupidav kuumusele, suure elektritakistusega ja heade tehniliste näitajatega, mistõttu on tema kasutusvaldkond väga lai. Sellest tehakse veepudeleid, plastnõusid, spordivahendeid, meditsiini- ja hambaravitarbeid, silmaläätsi, CDsid ja DVDsid, majapidamiselektroonikat, elektritarbeid jpm. BPA-d sisaldavad plasttooted on kasutusel juba 1957. aastast.
Bisfenool A-d kasutatakse ka epoksiidvaikude tootmisel, millest tehakse näiteks liime ja värve, aga ka plekist toidu- ja joogipurkide sisepinnavoodrit. Bisfenool A-d leidub ka kassatšekkide termopaberis. Kätega tšekki kortsutades ja hõõrudes võib kemikaal kanduda meie organismi.

Kui ohtlik on bisfenool A inimesele?
Bisfenool A sekkub inimese organismi sattudes hormonaalsüsteemi talitlusse. Oma toimelt sarnaneb see ühend naissuguhormooni östrogeeniga, häirides östrogeenide seondumist oma retseptoritega. Kokkupuude bisfenool A-ga võib tekitada organismis negatiivseid toimeid: probleeme paljunemisorganite töös ja ka teiste elundkondade normaalses funktsioneerimises. Selliste mõjude tagajärg võib olla varajane puberteet ja isegi viljatus. Varajast puberteeti omakorda seostatakse rinnavähiriski suurenemisega hilisemas eas. Bisfenool A võib olla seotud ka rasvumisepideemia ja vähkkasvajate sagenemisega. Uuringud on näidanud, et ühendi suured kogused võivad soodustada rinnavähi, eesnäärmevähi ja neuro­blastoomide arengut ning vähendada ka keemiaravi mõju kasvajale. 

Selliste kahjulike toimete avaldumiseks on vaja palju suuremat bisfenool A kogust, kui tavalisel kasutamisel toidupakenditest toidu sisse satub. Siiski on mõistlik vältida kahjustatud anumates, näiteks täkilises metallpurgis olnud toidu ja joogi tarbimist, järgida tootjate juhiseid plastpakendite kasutamiseks ja suhtuda suure ettevaatlikkusega nende soojendamisse mikrolaineahjus.

Kuidas mõjub bisfenool A laste arengule?

Loote- ja lapseeas ollakse välisele mõjule tundlikum kui täiskasvanuna, sest loote ja väikelapse hormonaal- ja närvisüsteem on alles arengustaadiumis ja negatiivsetele teguritele tunduvalt vastuvõtlikum. Kokkupuudet bisfenool A suurte kogustega looteeas on seostatud hilisemate neuroloogiliste ja käitumuslike probleemidega. Ühendil on mõju lapse aju arengule, immuunsuse ja sugunäärmete (eesnääre, rinnanäärmed) kujunemisele. Niisamuti võib loote kokkupuude selle kemikaaliga soodustada kasvajate teket. Enne puutusid väikelapsed bisfenool A-ga kokku beebipudelite kaudu, sest ühendit kasutati laialdaselt nende valmistamisel. Sellest aastast on bisfenool A lisamine lutipudelite koostisesse Euroopa Liidus keelatud.

Mis võiks olla plasti säilivusaeg, kui bisfenool A-d eraldub vanast plastnõust rohkem kui uuest?

Sellist säilivusaega on raske öelda. Küll aga on selge, et plastnõude vananemisel ja eriti kahjustumisel lekib bisfenool A-d toidu ja joogi sisse rohkem. Kõige rohkem lekib kemikaali kuumade ja rasvarikaste toitude mõjul. Kindlasti peaks vältima toidu soojendamist mikrolaineahjus bisfenool A-d sisaldava plastnõuga, sest kemikaali sattumine toidu hulka on siis hõlbustatud. Ohtliku aine eraldumist sellistest nõudest soodustab ka nende pesu nõudepesumasinas.

Bisfenool A mõjutab meid ka vette sattuvate laguproduktide kaudu. Uuringud on näidanud, et ühend häirib veeorganismide, eriti mageveekalade kasvu, paljunemist ja arengut.

Kas peale bisfenool A satub toidupakenditest toitu ka muid kemikaale?

Toidupakendites kasutatakse hulgaliselt mitmesuguseid tööstuslikke kemikaale. Bisfenool A on neist avalikkusele kõige enam tuntud. Selle ainega seostuvaid ohte tuleks teada ja endale teadvustada. Samas võivad toidupakenditest toitu imbuda ka teised ohtlikud ained, näiteks ftalaadid, akrüülnitriil, vinüül­kloriid jt. Vahtplastpakenditest võib toitu imbuda stüreeni, mida on seostatud närvikahjustuste ja kasvajatega. Seetõttu oleks mõistlik vältida kuuma kohvi ja tee joomist vahtplasttopsidest.
Kõige tervislikum on toitu süüa ja säilitada savist, portselanist, klaasist ja roostevabast terasest nõudes. Teras on ohutu, kui puhastamisel ei kasutata abrasiivseid materjale.

Tervislikud toidunõud on
* savist,
* klaasist,
* portselanist,
* roostevabast terasest.