Paksuse geeni jälitades

Bürooassistendina töötav Katrin (29) pole kunagi olnud suur sportija, kehalises kasvatuses positsioneerus ta keskmike hulka: pallivise ja pikamaajooks polnud trumbid, kuid muud alad sooritas headele hinnetele. Söömist Katrin ei jälginud ja tiinekana pidas end maailma kõige paksemaks. Kui kool lõppes ja jalakäimise vahetas välja autosõit, lisandus ruttu kümmekond kilo. Kolm aastat tagasi sai neid kokku 90.

Aitab jamast! Naine otsis üles Figuurisõbrad ja hakkas tegutsema nende süsteemi järgi. Paari aastaga on ta alla võtnud ligi 20 kilo. “Mida aeglasemalt võtad alla, seda stabiilsemalt kaal püsib, alguses oli näljatunne, sest olin suuremate portsjonitega harjunud,” sõnab ta. Katrin pole emasse, kes on väike naine, vaid ilmselgelt oma suurde, eestlasliku kondikavaga isasse.

Mai alguses näitas kaal 172 cm pikkusele Katrinile 75,5 kilo. Ta tahtis veel maha võtta ning otsustas kaalukaotusele teaduslikult läheneda ja oma võimaliku soodumuse trullakusele geenitesti

FigureGene abil teada saada. Katrin saatis oma suust võetud kaapeproovi laborisse. Test uurib viie geeni variatsioone, mis näitavad inimese võimalikku soodumust ülekaalulisusele ning kuidas meie elustiil võib seda mõjutada.

Laboriseinte vahel

Laborisse saadetud proovist eraldatakse DNA, mis on pärilikkuse info kandja geenides. “Suu limaskesta kaapeproovi on lihtne kodus võtta ja tehniliselt on DNAd sealt isegi kergem eraldada kui verest,” selgitab geneetiliste analüüside labori teadur Oksana šarova.

“FigureGene’i testis analüüsitavate geenivariatsioonide uuringud on tehtud Euroopas ja Ameerikas elavatel kaukaasia rassist inimestel. Nende andmete põhjal on meil ka üldine arvamus, kui palju üht või teist variatsiooni meie inimestel võiks esineda,” seletab šarova.

“Geenide ja kehakaalu uuringud näitavad, et rasvane toit ja eriti küllastunud rasvad mõjutavad enamiku inimeste kehakaalu sellisel moel, nagu me ei taha. Kuigi eestlastena oleme külmade talvede ja lihasöömisega harjunud, pole veel seni tehtud uuringuid, mis näitaks, et rasvane toit meie kehakaalu vähem mõjutaks kui teistel rahvastel,” selgitab šarova. Ka selles testis analüüsitud geenivariatsioonid viitavad, et kõige sagedamini põhjustab ülekaalulisust küllastunud rasvadega liialdamine.

Geenid või elustiil?

Oksana Šarova on ka ise oma figuurigeene testinud. Teadur pole olnud küll tõsine kaalujälgija, kuid käinud see-eest regulaarselt jõusaalis trenni tegemas. “Olen ammu märganud, et eriti puhkuse ajal võtan suhteliselt kiiresti mitu kilo juurde ja ära lähevad need raskelt,” räägib ta. Seetõttu hakkas naist huvitama, kas tema kaalutõus on tingitud muutunud elustiilist või geenidest. Testist selgus, et viiest uuritavast geenist kolmel on nn riskantsed variatsioonid, kui liialdada küllastunud rasvadega. See teadmine oli tähtis.

“Teades testi tulemusi, ei hakanud ma süüdistama oma geene kõikides juurde võetud lisakilodes. Mul tekkis suurem motivatsioon kinni pidada tervislikest harjumustest ning jälgida oma toitumist, sest minu tervis on minu jaoks väga tähtis,” sõnab ta.

Katrin sai testist teada, et peab piirama süsivesikute hulka toidus, eriti õhtul. “Nüüd ma teen nii ja näiteks süües lõunaks midagi valgurikast koos juur-viljaga, on kuidagi palju erksam olla. Isud tulevad sellest, kui toit ei ole täielik ehk ei sööda toidupüramiidi arvestades,” tõdeb ta. Katrin hakkas rohkem liikuma, sest testi tulemus näitas, et talle mõjuks see positiivselt. “Kõnnin tööle ja tagasi tund aega, iga päev kõnnin umbes 10 000 sammu, lisaks rühmatreeningud klubis,” räägib ta.

Töölt tulles teeb ta endale kohe suure portsu sooja toitu, näiteks kanafileed köögiviljade ja purustatud tomatiga – lihtne, kiire ja maitsev. Sööb oma suurt lemmikut õuna-singi-oasalatit, kastmeks 3% majonees. Isud käivad muidugi ikka, eriti suvel, aga rasvane toit koos alkoholiga lisab kehakaalu kiiresti.

Kõigest hoolimata on Katrin kuu pärast geenitesti kolm kilo kergem.

Mida annab teadmine?

Olgu, ka ilma testita on selge, et trenn aitab ennast vormis hoida ja küllastunud rasvad ja süsivesikumäed (eriti veel üheskoos) saledat figuuri ei soosi. Mida annab teadmine, et sul on paksuse geen(id)? Geeniteadust tudeerinud bioloog Margo Saaremets põhjendab: “Geenitestist võib olla kasu, kui tahtejõudu jääb puudu, et kaalu jälgida või elustiili muuta. Teades geenitesti tulemusi enne kaalulangetamist, võib motivatsioon oma harjumusi muuta olla suurem ja õiget dieeti pidades näeb positiivset lõpptulemust kiiremini.”

Siiski ei mõjuta ülekaalulisust ainult geenivariatsioonid. “Oluline geenide avaldumise juures on keskkond, samuti inimese toitumisharjumused ja elustiil. Geene tuleb austada ja nendega leppida, sest nad on nii imelised ja truud,” sõnab Saaremets.

Kus on paksuse geen?

FigureGene’i testis uuritakse järgmisi geene:

FTO-geeni (fat mass and obesity-associated gene) seos rasvumise ja ülekaalulisuse riskiga on seotud hüpotalamuse tööga. Hüpotalamus on vaheaju osa, mis reguleerib inimese hormoonide talitlust ajuripatsi vahendusel, samuti söögiisu.

PPARG-geenil (peroxisome proliferator-activated receptor-gamma) on oluline osa rasvarakkude moodustamisel ja rasvade ainevahetuses. See annab infot, kas kaalu alandamiseks sobib monoküllastumata rasvhapete rikas dieet.

APOA2 (apolipoprotein A-II) ja APOA5 (apolipoprotein A-V) on seotud rasvhapete sünteesi ja ainevahetusega. Variatsioonid neis geenides näitavad, kui oluliselt rasva hulk toidus mõjutab rasvumise riski.

ADRB2 (beta-adrenergic receptor) – lipolüütiline (rasvade lagundamisega seotud) retseptor inimese rasvarakkudes. Näitab, kas on suurem rasvumise risk juhul, kui süüakse süsivesikuterikast toitu.