Ricki vanemate jaoks polnud selline plaan mõeldav. Nad otsustasid, et püüavad oma lapsele anda nii normaalse elu, kui vähegi suudavad. Pingutused ja võitlused olid alanud.
Jooksmine andis tiivad
Dick ja Judy said aru, et kuigi Rick ei kõnni ega räägi, on ta ometi nutikas – ta silmad kõnelevad paljuski tema eest. Vanemad võitlesid selle nimel, et poissi tavakooli saata ja et koolijuhid ei näeks Ricki füüsilises puuduses takistust hariduse saamiseks.
Nad püüdsid oma pojale pakkuda võimalikult tavapärast lapsepõlve: vedasid teda kõikjale kaasa, ka ujuma ja kelgutama, õpetasid talle tähestikku ja sõnu- nagu vanemad ikka.
Kui oli selge, et vaikse pealispinna all on mõtlev ja õppimisvõimeline inimene, proovisid vanemad leida Rickile moodust mõtete edastamiseks. Kui Rick oli kümneaastane, tegid Tuftsi ülikooli insenerid talle erilise arvuti, selleks kulus üle 3900 euro. Ekraanil liikus kursor tähelt tähele ja õige tähe juures tuli Rickil kerge pealiigutusega puudutada ratastooli peatoe külge kinnitatud andurit. Oma esimeste sõnadega valmistas Rick üllatuse: ta ei tervitanud mitte vanemaid, vaid kirjutas: „Elagu Bruins!". Sellest hetkest oli selge, et Rick jumaldab sporti ning elab sellele kaasa nii nagu kõik teisedki- jäähokimeeskond Boston Bruins oli toona Stanley karikafinaalis.
Ricki suurimaks saavutuseks pole mitte 13-aastasena kooli minek ega hiljem Bostoni ülikooli lõpetamine, vaid eriline teekond, mis sai alguse tema 15. eluaastal. Rick kuulis heategevuslikust jooksust ühe õnnetuses halvatuks jäänud sportlase abistamiseks. Dick mäletab, kuidas poeg ütles talle: „Isa, me peame midagi ta heaks tegema. Ma tahan talle näidata, et elu läheb edasi ka siis, kui oled halvatud."
Jah, sa suudad!
Kuigi Dick ei olnud mingi pikamaajooksja, jäi ta nõusse. Tandem lõpetas kaheksakilomeetrise vahemaa eelviimasena- poeg ratastoolis, osa teda tagant lükkamas. Sel õhtul ütles Rick isale: „Isa, kui ma jooksen, siis tundub nagu mul polekski midagi viga."
Sellest lausest piisas, et anda Dickile tiivad, mis pole 35 aasta jooksul tuult kaotanud. Kuid jooksmine pole ainus, mis isa ja poega sütitanud. Nad on läbinud 70 triatloni, sealhulgas ka täispika triatloni, mis sisaldab 3,86 kilomeetrit ujumust, siis 180,25 kilomeetrit rattasõitu ja 42,2 kilomeetrit jooksu. Dick ujub vestiga, mille küljes on köis ja selle otsas paat Rickiga. Rattaetapil sõidab poeg spetsiaalsel kaheistmelisel jalgrattal isaga kaasa. Jooksmiseks on neil eriline ratastool, mida Dick enda ees lükkab. Meeskond, mida tuntakse Team Hoyti nime all, on lõpetanud üle 1090 spordivõistluse, nende hulgas on 270 maratoni, 70 triatloni ja sajad väiksemad võistlused.
Praegu on 71-aastane Dick ja 50 aastane Rick igal võistlusel justkui prominendid, kellele kõige rohkem kaasa elatakse ja keda kõige enam oodatakse, aga algusaastail oli pilt hoopis vastupidine. „Kui me võistlemisega alles alustasime, ei tahtnud keegi meid rajale: ei jooksjad, ei võistluse korraldajad," nendib Dick. „Meid ei osatud kuhugi kategooriasse paigutada. Ütlesin, et pangu mind minu vanusegruppi, las ma võistlen omavanustega. Tänaseni püsin mitmel kohalikul jooksuvõistlusel ja triatlonil oma vanusegrupis esikolmikus."
Isa ja tema puudega poja võistlemine on innustanud inimesi üle kogu maailma. Nende missiooni aitab edasi viia ka Hoyti fond, mille eesmärk on toetada erivajadustega inimesi ja viia nendeni sõnum „Jah, sa suudad!".
Dick käib oma kogemusest, oma pojast ja üldse erivajadustega inimestest kõnelemas kogu Ameerikas. Nende lood on kokku kogutud ka raamatuteks: „One Letter at a Time" („Tähthaaval") jutustab Ricki loo ning „Devoted- The Story of a Father's Love" („Pühendunud- lugu isa armastusest oma poja vastu") Dicki oma.
Team Hoyt on seotud ka kümnete ettevõtmiste ja ürituste korraldamisega, soovitud intervjuu saamiseks tuli Aja Lehel mitu kuud oodata. Kirjalikku suhtlust vahendab palgatud mänežder, sest avalik tähelepanu on Dickile ja tema raske saatusega pojale ajakulukaks muutunud.
Lisaks soovib meeskond tegeleda kõige meelepärasemaga – osaleda võistlustel. Tänavu võttis 71-aastane Dick koos pojaga osa rohkem kui paarikümnest kohalikust jooksuvõistlusest ja triatlonist ega kavatse tempot alla lasta ka järgmisel aastal.
Tandemil asendajaid pole
„Minu lemmikuks on triatloni maailmameistrivõistlused Konal Hawaiil," sõnas Dick. „Mulle meeldib see väljakutse: 3.86 kilomeetrit ookeanis ujuda, siis 180,25 kilomeetrit rattasõitu kuumuses ja niiskuses, tuulisel ja mägisel rajal, seejärel 42,3 kilomeetrit jooksu. Kõigist neist aladest kõige parem on finiš!"
Rick märgib, et tema lemmikvõistlus on Bostoni maraton ja kui ta peaks valima aastas ainult ühe ürituse, siis oleks see just see. „Me elame Massachusettsis, Rick lõpetas Bostini ülikooli (vahemaa ligi 40 km), seal ootavad meid alati rahvamassid, et ergutada. Nii on see olnud juba 30 aastat. Nad ei lahku raja äärest enne, kui näevad meid möödumas," selgitab Dick.
Dick lisab, et talle endale on suurimaid emotsioone pakkunud Hawaii Ironmanil võistlemine. Sellega võrdväärseks peab ta päeva, mil Rick rebis end pere küljest lahti ning asus üliõpilasena Bostonisse elama.
Tandem on endiselt hoos ja kuniks tervis lubab, kavatsevad mõlemad veel võistlusel meeliülendavaid emotsioone koguda. Kuigi Rickil tuli hiljuti üle elada seljaoperatsioon ja Dickile pressib vanus üha kindlamalt turjale, ei näe nad veel põhjust lõpetada või asendajat otsida. „Meil kummalgi pole asendajat. Ma ei usu, et kumbki meist suudaks jooksmist nautida, kui teist poleks kõrval," arvab Dick.
Veteranvõistlejal Dickil on soovitusi ka Eesti jooksuvõistluste korraldajatele. „Lubage erivajadustega inimestel võistelda, kuid pange paika reeglid ja määrused ning looge neile oma võistlusgrupp. Meil näiteks on kohalikel võistlustel eraldi Team Hoyti võistlusgrupp ning selles osalevad jooksjad, kes lükkavad ratastoolis erivajadustega inimest," lausub ta.
Dick soovitab ka puudega inimestel endil lahti saada kõhklustest ja muredest, et mida teised võivad neid võistlemas nähes mõelda. „Mine lihtsalt kohale, osale ja naudi iseennast! Me Rickiga pole kunagi muretsenud selle pärast, mida teised meist mõelda võivad. Meie sõnum on „Jah, sa suudad!". Sõnaühendit „ei saa" meil sõnastikus pole!"
Allikas: Uus portaal liigume.ee
Kommentaarid (0)