Andrei KorobeinikFoto: ARNO SAAR
Meeled
7. september 2015, 17:21

Andrei Korobeinik – meister ajaplaneerimises (8)

 IT-ettevõtjalt, visionäärilt ja poliitikult Andrei Korobeinikult (34) tasub õppida ajaplaneerimist – sel mehel on niipalju asju korraga käsil, et tundub, nagu kestaks tema ööpäevad 48 tundi. Ta jõuab kättpidi juures olla mitmel IT-firmal, juhtida Pärnu volikogu, Maleliitu ning tegeleda mälumänguga. Puslesse mahub veel ka pere ja väike tütar.

Kõige selle juures on ta ise leebelt tagasihoidlik – hoidub pigem meediast ja eelistab tegutseda kuluaarides. Ta on tuntud kunagise legendaarse suhtlusportaali Rate.ee asutajana ning on praegu seotud mitmete IT-projektidega, lisaks juhib Maleliitu ja Pärnu Linnavolikogu. Just tema eestvedamisel korraldati mullu Eestis noorte kiir- ja välkmale EM, tuleval aastal toimub Pärnus juba täiskasvanute EM, kuhu oodatakse osalema 300–400 mängijat.  „Kõik on läbirääkimiste tulemus. Kui suudad selgitada, miks Eesti on hea koht ja korraldus kõrgetasemeline, siis ei ole küsimust,“ nendib Korobeinik. Tuleval aastal on ka Paul Kerese 100. sünniaastapäev ja Korobeinik loodab, et rahvusvaheline Maleliit nimetab aasta malehiiu auks just Kerese-aastaks.

Poliitik Korobeinik

Kohtume Korobeinikuga Pärnus – just siin ta sündis ja kasvas. Korobeiniku peres kasvab väike tütar ning perel on kodu nii Tallinnas kui ka Pärnus. Kuigi Korobeinik (Reformierakond) 2013. aasta lõpus Riigikogust lahkus, pole ta poliitikale selga pööranud. Nüüd lööb ta kaasa kodulinna poliitelus, olles Pärnu Linnavolikogu esimees. Pärnu võiks tema arvates palju edukam turismilinn olla. Praegu on pigem nii, et turistid põikavad küll korraks läbi, aga kohapealseid teenuseid tarbitakse tegelikult vähe.

Missioonitundest tegutseb Korobeinik ka Maleliidu juures. Ta sõnab, et probleemiks on see, et meie mõistes tippmaletajad ei saa end ära elatada pelgalt malega ja nad peavad ka tavatööd tegema. „Minu eesmärk oligi see, et Maleliit saaks normaalselt jätkata. Suutsime parandada suhteid riigiga, saime erasektorist toetajaid juurde.“ Võiks eeldada, et Korobeiniku kirg tuleneb tema enese heast maletamisoskusest, ent mees tunnistab, et ega ta malelaual väga osav olegi. Vahel küll mängib, aga enda võitude peale panustama ei hakkaks.

IT-ettevõtja Korobeinik

Korobeiniku põhikirg on hoopis infotehnoloogia. Ta on praegugi mitmes firmas osanik ja juhendab tiime mentorina. Ta on näiteks ka üks tutvumisportaali Flirtic asutajatest. Mõni aeg tagasi avati ka selle mobiilirakendus Flirtic Play. Üks teine tema osalusega firma on seotud ka Elioni nutiTV ja e-valimistega. „Ma arvan, et minu tugevuseks on kogemused ja oskused seoses eraklientidele suunatud teenustega. Oskan nõu anda selle kohta, mida tavalised inimesed tahavad tarbida.“

Kuid milliseid IT-teenuseid nad siis tahavad? Seda enam, et praegusel nutiajastul tundub, et üllatavaid teenuseid on vähe – kõik juba tehtud ja nähtud. „Kindlasti mitte. Suur tulevik on projektidel, mis elimineerivad vahendajad – näiteks taksonduses Taxify ja Uber, kus klient ei pea enam taksofirmaga suhtlema. Panganduses aga TransferWise. Usun, et trend jätkub ning inimeste jaoks muutuvad teenused soodsamaks ja kiiremaks. Arvan, et 2025. aastaks pole vahendajaid enam üldse vaja,“ arutleb Korobeinik.

Eesti on e-riigina tagaajaja rollis

Korobeinik murrab ka igikestva müüdi Eestist kui eesrindlikust e-riigist. Kuigi siiani räägitakse Skype’ist ja võimalusest pea kõik eluvajalikud toimingud internetis teha, oleme Korobeiniku sõnutsi paljudest teistest riikidest hoopis maha jäänud. Ta ütleb, et tipus olime 2000ndatel, ent siis polnud meil veel kõva mainet. „2008. aastal hakkas USA president Barack Obama ehitama USA e-riiki, eeskujuks võeti Prantsusmaa, millest Eesti oli siis tegelikult valgusaastate võrra ees. Meile oli see kindlasti marketingi poolest kaotatud võimalus, aga meid ei teatud siis nii palju. Nüüd teatakse, et oleme tegijad, aga meil pole enam suurt midagi müüa.“

Näiteks pole riiklikud e-kanalid mõeldud üldse kasutamiseks mobiilile. „Käisin mõni aeg tagasi e-riigi lehel telefoniga ja see oli šokeeriv,“ kirjeldab Korobeinik. Need riigid, mis alustasid oma e-võidukäiku hiljem, said paljuski kohe minna üle uutele mobiilsetele lahendustele ja kasutada alusplatvormiks juba teiste riikide eelnevaid arendusi.

Ent olukord pole siiski lootusetult pilvine. Eestlased on viimastel aastatel üsna edumeelsed näiteks äppidega. Põnevaid ideid näeb Korobeinik võistlusel Ajujaht, mille žürii liige ta on. 

Ilmselt ei kõla üllatavalt, et Korobeinik soovitab noortel ka ülikoolis õppida just IT-d ja teisi reaalaineid. „Keskkoolides tekitatakse suhtumine, et reaalained on väga keerulised ning lapsed ei julgegi neid hiljem ülikoolis valida. Eesti IT-sektoris on umbes 3000 inimest puudu, kuid kohtade arv on ju ülikoolis olemas. Noortel on lihtsalt hirm. Kuid kui juba algklassides näidataks, mida saab kas või legodega teha, seda muret poleks,“ sõnab Korobeinik. „Nii juhtubki, et inimene läheb näiteks filosoofiat õppima ja hiljem imestab, et 400 eurot palka saab. Mille peale sa loodad?“

Mälumängur Korobeinik

Korobeiniku enda tööpäevad ei kulge kunagi 9.00–17.00 rütmis. Nii on ta oma ajakavva mahutanud viimastel aastatel näiteks ka  Kanal 2 mälumängu “Mis? Kus? Millal?”, kus ta on ühe tiimi kapten. Saade on Venemaa samanimelise saate nö sõsarversioon. Mõni aeg tagasi avanes Korobeinikul võimalus osaleda ka idanaabrite saates.  „Hästi närviline mäng, jäime alguses kaotusseisu, aga suutsime siis ikkagi võita. Huvitav ja teistmoodi kogemus – ikkagi otse-eetris ja sind vaatab üle Venemaa paarkümmend miljonit inimest,“ kirjeldab Korobeinik.

Ta ise telerisõber pole, nimetades pildikasti pigem ajakulutajaks. „Keskmine eestimaalane vaatab telerit neli tundi päevas, nädalas teeb juba üle ööpäeva. Ma arvan, et sellest ei võida absoluutselt mitte midagi. Tasub vahel kirja panna, millega oma aega sisustad, võib avastada palju tühja-tähja, mille asemel midagi kasulikku teha.“ Korobeinik toob näiteks New Yorgi kunagise meeri Michael Bloombergi, kes õppis tihedate töökohustuste kõrvalt ise napi kolme kuuga elementaarsed programmeerimisoskused selgeks. Puhas kättevõtmise asi! Korobeinik ise investeerib vaba aega näiteks raamatutesse, ta üritab iga nädal lugeda paar teost. Tõsi, paberraamatute ajastu on tema jaoks läbi ja ta kasutab e-lugerit, mida on mugav ka reisidele kaasa võtta.

Tulevikus välismaale?

Ajaplaneerimisest hoolimata tundub ikkagi, et Korobeiniku ööpäevades peab vähemalt 48 tundi olema, kui kõik tema kohustused ritta seada. Korobeinik nendib, et ega tal vaba aega tegelikult väga palju ole ning ta tahaks ka prioriteete pisut ümber sättida. „Natuke korrastaks oma ühiskondlikke tegemisi, näiteks valmistun Maleliitu kellegi teise juhtimise alla andma. Tulevikus tahaks ennekõike tegeleda ikka IT-valdkonnaga,“ sõnab ta, lisades, et juba praegugi on tööd võimalik teha pea igast maailma punktist. „Ei välista, et lähen kunagi ka välismaale elama, aga kõik meie ümber muutub nii kiiresti, et väga pikalt planeerida on mõttetu.“

 

Korobeinik integratsioonist: keeleoskus ei näita midagi

Andrei Korobeinik lõpetas 1998. aastal Pärnu Vene Gümnaasiumi. Eesti keel on tal lapsepõlvest saati suus, ent hea meelega suhtleb ta ka vene keeles ning annab näiteks intervjuusid kohalikele venekeelsetele meediakanalitele.

Kohalikud poliitikud räägivad tihti keeleoskusest kui võluvitsast, ent Korobeiniku sõnutsi pole see integratsiooni näitaja. „Eesti keele rääkimine ei tähenda, et vene noor elab samas kultuuriruumis. Ei tähenda, et nad vaataks samu telesaateid või loeks samu raamatuid,“ arutleb Korobeinik. Kui ta vahepeal Riigikogu saadik oli, kutsus ta pidevalt koolidest gruppe Toompeale parlamenditööga tutvuma. „Küsisin alati laste käest, kas nad tahavad elada edaspidi Eestis. Eesti koolides oli suhe ¼ ehk 20 protsenti tahtis lahkuda, kuid vene koolides soovis seda teha valdav enamus,“ nendib Korobeinik. „Need noored pole rahul olukorraga siin. Ilmselt häirib ennekõike tunne, et nad ei saa siin ühiskonda sulanduda. Riiklik poliitika ei saa vaid keelele keskenduda. Küll inimene õpib keele ära, kui vajadus on, aga inimene peab seda ka siiralt tahtma ja ühiskond peab siiralt huvi pakkuma,“ ütleb ta.

Korobeinik viitab ka vahepeal kerkinud pagulaste teemale ja möönab, et ega eestlased ole ka väga avatud venelasi, rääkimata palju kaugematest riikidest pärit inimestest, soojalt kohtlema.

 

Mis saab Facebookist?

Kui kuskil kohvikus näha inimesi kaaslase asemel telefoniekraani vaatamas, võib enamasti kindel olla, et inimene on sukeldunud Facebooki. Vähemasti praegu on suhtlusportaal Eestis veel ülipopulaarne.

IT-ekspert Korobeinik aga portaali suurde tulevikku ei usu. Ta toob välja, et meil juhtuvad paljud asjad 2–3aastase hilinemisega. Näiteks USAs ja Kanadas on saidi populaarsus juba praegu märgatavalt langenud ja kasutajate osakaalus on aina rohkem vanemaid inimesi. Noored ei pea Facebook`i enam cool`iks.

„Ka MySpace`i langus sai kunagi alguse sellest, kui noored nägid, et ka nende emad-vanaemad seda kasutavad. Facebook üritab praegu olukorda lahendada, ostes kokku trendikamaid konkurente – näiteks Instagram – aga ma pigem arvan, et neil ei õnnestu väga pikalt populaarseks jääda.“

 

Andrei Korobeinik

  • Sündinud 1980. aastal Pärnus.
  • Lõpetanud Pärnu Vene Gümnaasiumi. Õppis Tartu Ülikoolis matemaatikat ja infotehnoloogiat.
  • Suhtlusportaali Rate.ee looja.
  • 2005. aastal müüs Rate.ee-st 51% ligi 2 miljoni euro eest EMT-le. See tehing tegi tollal vaid 25-aastase Korobeiniku Eesti üheks noorimaks miljonäriks.
  • Populaarse kohtinguportaali Flirtic.com üks asutajatest.
  • 2011. aastal kandideeris Riigikogu valimistel ning sai 2057 häält. Pääses Riigikokku Rein Langi asendusliikmena ning oli Riigikogu liige kuni 2013. aasta lõpuni.
  • Pärnu Linnavolikogu esimees.

 

Artikkel ilmus esmakordselt BENU ajakirjas "Ilu ja Tervis" (sügis 2015), mis on tasuta saadaval BENU apteekides nii eesti kui vene keeles.