• Sportlased ja raske füüsilise töö tegijad, kel lihastel palju pinget peal, peaksid piisavalt jooma: 100–200 ml iga 15–20 minuti järel.
• Pärast füüsilist pingutust venita alati lihaseid.
• Ükskõik mis põhjusel jalakramp tekkis, esimene ravivõte on ikka üks: siruta pöiavõlvi, kust enamik jala ja varvaste krampe alguse saavad.
• Venitus-sirutusharjutusi on kõige parem teha paljajalu. Hoia asendit 20–30 sekundit või niikaua, kuni kramp kaob. Hinga ühtlaselt. Pane tähele, kuidas suure varba vastu maad surumine pöiavõlvi tõstab: see on pöiavõlvi tugevdamisel kõige olulisem.
• Krambihoo ajal aitab masseerimine. Hea on panna krampis lihastele peale midagi jahedat (jääkott, spetsiaalsed spordimäärded).
• Kui krambid on väga sagedased, mine arsti juurde, kes vajadusel kirjutab välja lihaselõõgasteid.
Lehmapiimas ja piimatoodetes, aga ka lihas, kalas ja munades olev loomne valk omab taimse valguga võrreldes konkreetselt tugevat happelist mõju, kuna sisaldab väävlit sisaldavaid aminohappeid. Kui söödavate loomsete toodete kogus suureneb, tõuseb ka dieedis oleva väävli sisaldus ja niiviisi suureneb ka uriini kaudu kehast väljuva kaltsiumi kogus. See suurendab kaltsiumi kadu ja võib olla riskifaktoriks luuhõrenemise, ehk osteoporoosi tekkimisel.
See nn. kaltsiurinaalne vastus on teaduslikus kirjanduses hästi dokumenteeritud – mida enam lehmapiima, liha, kala ja mune te sööte, seda enam kaltsiumit teie keha kaotab. Iroonia on selles, et lehmapiima ülistatakse kui võimsat kaltsiumi allikat, kuid ta on ka võimsaks kaltsiumi kao allikaks.
Maailma Tervishoiu Organisatsioon (WHO) nimetab seda „kaltsiumi paradoksiks“, kus loomse (mitte taimse) valgu hävitavad tegurid kaaluvad üle neis esineva kaltsiumi positiivsed mõjud (WHO, 2004). Teiste sõnadega peaksite parem hankima kaltsiumit taimsetest toitudest, nagu teraviljad, pähklid, seemned ja kaunviljalised – millised ei põhjusta sellist tohutut kaltsiumi kadu luudest.