Treenimine

Unusta ettekäänded – mine trenni! 

Ia Mihkels, 24. september 2015, 20:07
Foto: MATI HIIS
Kilod kipuvad kogunema, trepist käik võtab hingeldama, liigesed annavad tunda – kõik märgid näitavad, et tasuks end senisest pisut rohkem liigutama hakata. Millest alustada? Soovitusi jagab Tartu ülikooli akadeemilise spordiklubi fitnessijuht Ivika Värton.

Nende seas, kel poolsajandit tähistav sünnipäev seljataga, tuleb ette inimesi, kes spordilähedase tegevusega puutusid viimati kokku keskkooli kehalise kasvatuse tunnis. Nüüd annab aga organism üha selgemalt märku, et senisel moel jätkata ei ole kuigi arukas.

Alusta perearstist

«Täiesti treenimata inimene ei tohiks kindlasti ülemäära hoogsalt alustada,» ütleb Ivika. «Arukas oleks kõigepealt pidada nõu oma perearstiga ja teha ära koormustest, et oleks selge, mida võib endale lubada, ilma et tervisele sellest kasu asemel hoopis kahju sünniks.»

Samal teemal

Seejärel tasub ühendust võtta mõne spordiklubiga – kutselised treenerid suudavad leida igaühele jõukohase treenimisvõimaluse. Sel moel alustades pole karta, et esimeses entusiasmipuhangus valitakse liiga raske trenn, mis võib kiiresti viia käegalöömiseni.

Nii mõnigi soliidsemas eas tervisespordiga alustada soovija kurdab, et ei saa trenni minna – spordiklubides käivad koos vaid piitspeenikesed piigad –, kes tahaks seal naerualuseks sattuda.

«Klubid – ja ka rühmad klubides – on väga erinevad,» märgib treener. «Sügisel, kui hooaeg algab, korraldatakse kõikjal näidistrenne, igaüks saab käia ja vaadata, kus milline seltskond koos on ja mida see trenn endast õigupoolest kujutab. Võib selguda, et senine arvamus polegi põhjendatud.»

Ivika ütleb, et sageli kipub inimene teiste sekka sobimatust rohkem ise probleemiks mõtlema – trennis on igaühel iseendaga nii palju tegemist, et teiste jälgimiseks-arvustamiseks naljalt aega ei jäägi.

Trennirühmast sõpruskond

«Päris algaja peaks igal juhul järgima alustades asjatundja nõuandeid,» rõhutab Ivika. «Vale tehnika või ülemäärase koormusega treenides võib kasu asemel endale hoopis kahju teha. Kui igal nädalal ei saa juhendaja käe all treenida, on abi sellestki, kui asjatundjaga alustades nõu pidada: ta annab kätte suunad, millega just sel inimesel oleks mõistlik tegelda, soovitab vajalikke harjutusi, näitab kätte õige tehnika, õige hingamise.»

Spordiklubide kõrval leiab treenimiseks muidki võimalusi. Tartus näiteks on kursusi ka rahvaülikoolis, väiksemates kohtades võib treeningurühma leida kohaliku tervise- või kultuurikeskuse juurest, sageli pakuvad täiskasvanuile rühmatrenne koolide kehalise kasvatuse õpetajad. Otsida tasub, sest trennirühmast võib kergesti kujuneda suisa sõpruskond – ühine harrastus liidab inimesi kergesti ja nii on treenimisel veel lisaväärtuski.

Tähtis on otsustada

Kes tõepoolest ei ole end aastakümneid tõsisemalt liigutanud, saab alustada ka õige vähesest.

«Hakatuseks tuleb lihtsalt otsustada: ma pole enam mugav!» ütleb Ivika. «Kes töötab kontorilaua taga, see tõuseb edaspidi toolilt iga tunni tagant ja liigutab end pisut, ei sõida töötooliga laua ja printeri vahet, vaid astub need sammud, ei kasuta lifti, vaid kõnnib trepist, ei sõida autoga töökoha ukse ette, vaid pargib kaugemal ja sunnib end nii iga päev mingit vahemaad jalgsi läbima – või tuleb bussist samal eesmärgil ühe peatusevahe varem maha. Muidugi tuleks kriitilise pilguga üle vaadata ka oma toitumisharjumused. Eraldi on need kõik väikesed asjad, aga kokku annavad tulemuse.»

Edasi võiks näiteks kolm korda nädalas minna pooleks tunniks kõndima – see on kõigile kättesaadav võimalus ega nõua ka erilisi kulutusi. Hea oleks keegi kaasa kutsuda: esiteks on üheskoos lõbusam, teiseks on teineteisele antud lubadust raskem murda ja nii ei jää kõnnikorrad naljalt vahele, kolmandaks on kaaslasega vestlemine hea viis tempot testida: paras on see siis, kui saate kaaslasega veel hingeldamata vestelda.

«Käimise puhul pole ka üle­treenimise ohtu – liigu, palju jaksad!» tõdeb treener. «Kaalu langetada soovijal on kindlasti arukas alustada kõnni, mitte jooksuga. Kes vormi paranedes tahab koormust lisada ja näiteks kepikõnni ette võtta, peaks aga küll alguses leidma kellegi, kes õige tehnika kätte näitab – niisama keppe kaasa lohistada pole mõtet, peab teadma, mida nendega teha.»