Keha

"Lugu ilmus esmakordselt 2014. aasta juulikuu Tervis Plussis."

Olen teip, kinesioteip! (2)

Eesti spordimeditsiini klastri SportEST ekspert |, 24. september 2015 11:55
Foto: PantherMedia / Scanpix
Miks jookseb osa sportlasi ja harrastajaid triibulistena ringi ning mõnede kontoritöötajate särgikaeluste vahelt piiluvad välja värvilised jutid? Need peletavad valu. Ilma ravimita. Kinesioteibiga!

Kes ma selline olen?

Samal teemal

Lühidalt võiks mind iseloomustada nii, et olen puuvillane ja kaetud akrüülliimiga, mis aktiveerub sooja käes. Klassikalised mõõdud: olen umbes sama paks ja raske nagu nahk. Nahk saab mu all hingata ja vett ma ei karda – nii et pesusse võib koos minuga minna küll. Ja kolm kuni viis päeva püsin peal. Allergikutele pole ma ka mingeid jamasid tekitanud – hüpoallergiline, nagu moodsalt öeldakse.

Üheks oma tugevamaks küljeks pean elastsust, seda on mul tervelt 130–140%. Tänu sellele suudan lihasele tagada vajaliku liikuvusulatuse, kuid ülemäära venida tal ka ei lase. Loogiline – kui lihased on üle töötanud, lähevad nad põletikuliseks ja tursuvad. Kui lihas on turses, survestab see nahka, nii et lümfiringe aeglustub ning valuretseptorid ärkavad ellu. Minu põhimõte on aidata lihaseid ja liigeseid stabiliseerida, põletikku, turset ja valu vähemaks võtta ning üleväsinud lihaseid lõdvestada.

Aitan, keda vaja.

Väga hea läbisaamine on mul füsioterapeutide ja massööridega, aga ka teistega, kes inimeste kehahädadega tegelevad. Lauri Rannama, teada-tuntud füsioterapeudi, kes ka siin artiklis sõna saab, olen näiteks mitut puhku hädast välja aidanud. Ausalt öeldes ei möödu tal ühtki tööpäeva, kui ta minu pärast kiita ei saaks. Ja mitte ainult sportlased – kontoritöötajad ja teised ka tunnustavad. Näiteks ühel keskealisel meesterahval kiirgus kaelavalu kätte. Valu püsis nädalaid, kuigi Lauri tegi erisuguseid manipulatsioone. Siis otsustas ta kaela ära teipida. Ja järgmisest päevast alates oli mehel valu läinud, sai päeval tööd teha ja öösiti magada. Täitsa tõsiselt! Aga profisportlastest rääkides – üks meie tippsuusataja mässas põlvevaluga. No reie väliskülje lai sidekirme oli nii pinges ja see pani põlve valutama, Lauri siis kleepis mu selle peale ja olulised treeningud said ilma probleemideta tehtud.

Ükskord teipis Lauri jälle teibiribaga üle need lihased, mis tennises servi­liigutust teevad. Sedapuhku kasutas ta funktsionaalset teipimisviisi. Juhtus see, et tennisisti servi stabiilsus võistlusel paranes. Nii et olen üsna mitmekülgne.

Ah et kuidas ma seda teen?

Ma arvan, et Lauri oskab kõige paremini seletada, nii et annan korraks sõna otse talle. “Kui viia lihas teibi peale­asetamisel venitusse, siis teip ja selle all asetsev nahk moodustavad algasendisse tulles väikesi kortsukesi. Kortsukesed tekitavad naha ülestõstmise efekti, mille tulemusena suureneb vaba ruum naha ja nahaaluse koe vahel. Seeläbi paraneb lümfivedeliku ringlus, mis omakorda vähendab survet valuretseptoritele. Need füsioloogilised efektid võimaldavad kehal alustada iseeneslikku tervenemisprotsessi.” Sedasi siis! Ja hea on veel see, et ei pea ootama ega kannatama – nagu peal, hakkan kohe tegutsema: valu alandama, lihaste jõudu ja elastsust parandama ning liigeste liikuvust suurendama.

Esialgu on muidugi kindlam, kui proff, näiteks füsioterapeut, massöör või arst – see, kel asi käpas –, teibib. Aga tegelikult pole see ka mingi raketiteadus, nii et kui põhimõtted selged ja natuke harjutada ka, võib ise teipida sealt, kuhu käed ulatuvad, näiteks põlve, puusa, reie, sääre, hüppeliigese, käsivarre, kõhu, rindkerega võib täitsa lõdvalt ise hakkama saada.

Kas värv loeb?

Mõned ikka vahel küsivad, kas on mingi vahe ka, mis värvi ma olen. Ausalt öeldes, ega peale trendikuse või edevuse ikka suurt ole küll. See, mis värvi ma parasjagu olen, ei muuda mind tugevamaks ega nõrgemaks ega ka mingil muul moel kehvemaks või paremaks. Kõik oleme valmistatud samamoodi. Lauri on muidugi uurinud seda ida meditsiini värki ja teab, et näiteks roosat või punast ehk siis soojemaid värve kasutatakse krooniliste vaevuste korral ja külmemaid-jahutavaid värve, näiteks sinist, põletike ja akuutsemate vigastuste korral, samuti lõõgastamiseks. Paljud praktilise meelega sportlased aga eelistavad musta, kuna see püsivat kauem peal. See võib tuleneda sellest, et kinesioteipi kattev liim on termoaktiivne ja nagu teada, neelavad tumedad toonid rohkem soojust ja see suurendab teibi liimuvust. Ühesõnaga: mis parasjagu kostüümiga sobib või milline tuju on, see valigi.

Kui lai on ampluaa?

Paljud peavad mind peamiselt sportlaste “ehteks”. Eh, nali naljaks, aga mõned harrastajad paistavad teibituna ka täiega profid välja. Aga mul pole vahet, kui proff inimene on, kui keegi ikka abi vajab, siis ma aitan kõiki. Mõned on mind isegi multi­talendiks nimetanud. Kuna ma ju paljuski toimin läbi nahapinna retseptorite, siis ma suudan reflektoorselt isegi sügavamaid organeid mõjutada, näiteks seedeprotsesse stabiliseerida ning närvi­valusid ja hingamisraskusi leevendada. Naiste menstruatsioonivalud on vähenenud ja imetavad emad, kel rinnad valulikud, on leevendust saanud. Ka pärast operatsiooni võib must palju kasu olla, suudan armi jäikust ja suurust vähendada.

Kõikvõimas ma muidugi ka pole. Kui lihasel pole mingit häiret või vigastust, siis kedagi ma iseenesest kiiremaks või tugevamaks teha ikka ei suuda. Aga kui profülaktikast rääkida, siis need, kes pikkadel

jooksuvõistlustel hädas jalakrampidega, võivad teibituna riske maandada küll ja tehnilistel aladel suudan ka lihaste tunnetust parandada. Jah, ma tean, kuidas rakendada lihaseid optimaalselt tööle, ja nii olen päris kõva vigastuste ohtu vähendama. Niimoodi ma siis elan ja olen. Tööpõld on lai, uute klientide pealekasv tohutu. Võib-olla tuli nüüd natuke liiga eneseimetluslik see lugu, aga mis sa teed – selline ma juba olen. Ja ega ma siis ise – teised ju räägivad.