Kas mul on needus peal? (3)

Kaire (31, nimi muudetud) elu üks suuremaid uperpalle sai alguse aastaid tagasi, mil ta käis ühe kohvipaksu pealt ennustaja juures. Kaire suhe oli just lõppemas ja naine käis nägija juures uurimas, kuidas ja kas jätkata. “Ennustaja jutustas hoopis kellestki minu kartulikarva juustega sõbrast – et abiellun temaga ja saame lapse.” Kairel oli sel hetkel soe suhtlemine ekskallimaga, kellel olid seda karva juuksed. Lapsest oli ta unistanud ammu. “Pärast seda tegin ma ikka kõik, et uksed selle mehe ees valla oleksid,” meenutab Kaire. “Vahel tegin ennast ka lausa narriks. See kõik kestis seitse aastat. Lõpuks ma väsisin. Jätsin ta maha ja alustasin uue suhte otsingut.”

Uus suhe veidi hiljem tuligi, meeldiv mees, kahe lapsega. Kaire abiellus temaga. Alles hiljem hakkas naine aru saama, mida ennustaja ütles. Nimelt väitis teadja, et tema tulevane tütar ütleb talle ise tere ja et neid on kaks, mitte üks. Tagantjärele mõistab Kaire isegi, et ega lapsevanemaks saa ilmtingimata ise sünnitades.

Praegu on Kaire oma elu ja saatusega väga rahul. Kui vaja, suhtleb nägijatega ka edaspidi. Ta tunnistab, et teatud määral võib tema kohta öelda küll, et ta on selgeltnägijatest sõltuvuses, ent on ka abi saanud.

Kuid vahetevahel mõtleb Kaire kahetsusega neile seitsmele aastale, mis ta pühendas valele suhtele. Kaire käis ennustaja juures suisa viis korda, uurimas, miks ikka viltu kisub, ja iga kord pakkus nõid lahenduseks “puhastust”. Kuniks Kaire sai aru, et puhastama peab hoopis tema ise – nimelt oma elu võõrast inimesest.

Me tahame uskuda!

Selgeltnägemine kutsub avalikult enamasti esile ninakirtsutamise ja kaitsekõne: kuidas ikka saab soolapuhumist tõsiselt võtta?! Kuid selgeltnägijalugude tegelasteks on inimesed meie kõrval – haritud, edukad, nutikad. Needuse pealepanemise ja äravõtmise kõrval kostab lugusid, kuidas teadja tõesti võttis skeptikult ära piinava valu ja andis tagasi hingerahu.

Eestis on palju ilgutud selle üle, et uuringute järgi oleme nõiausku rahvas – nimelt enamik meist usub uuringute kohaselt “mingit vaimu”. Eesti on Euroopas esirinnas usu poolest käsitletamatutesse nähtustesse (57%), selgub 2010. aastal läbi viidud uuringust. Näiteks 2009. aas­tal tegutses Eestis vähemalt 524 uue vaimsuse tervendajat, meistrit, õpetajat, juhendajat, kes kutsusid inimesi osa võtma rohkem kui 1600 üritusest.

Samas ei peaks me end liiga halvasti tundma, ka väga haritud inimesed usuvad nõidadesse. Ameerikas tehti uurimus, kus küsiti ülikooli 1100 õppejõu käest, kas nad usuvad sensitiividesse. 55% loodusteadlastest, 66% sotsioloogidest ning 77% kunsti ja hariduse valdkonna õppejõududest arvas, et ekstrasensoorsed nähtused on kas fakt või midagi väga võimalikku, kirjutab Independent Thinking Review.

Usk üleloomulikesse jõududesse on sügavale meie ajju juurdunud. Bristoli ülikooli teadlaste 2006. aasta uurimuse kohaselt on juba väikestel lastel komme

intuitiivse mõistmisega tundmatut maailma seletada. Seesama oskus kandub endasi täiskasvanupõlve, mil ratsionaalsus võiks ometigi seda leevendada.

Austraalias Queenslandi ülikoolis tehtud uuring aga osutas, et selgeltnägijate juures käivatel inimestel on suurem kontroll oma elu üle. Teades, mida muidu aimamatu tulevik võib tuua, saab langetada enda heaoluks vajalikke otsuseid

kindlakäelisemalt, seletavad uurijad nähtuse tagamaid.

Oska aru saada!

Iga ravim on hea siis, kui seda mõistlikult võtta. Üle pingutades muutub ka vitamiin mürgiks. Nägijate ja rahvatarkuste pluss on sageli nende nähtamatu toime, mis ärgitab meis suuremat usku ise­endasse. On see siis platseeboefekt või tõesti kõrgemad jõud talitamas, on igaühe enda otsustada.

Aastaid tagasi tegin intervjuu mehega, kes väidetavalt suhtles poltergeistidega. Vestlus oli nagu B-kategooria tondijutt – põnev, aga väheveenev. Eriti kuna ma olin haige, nina tilkus nagu mahlakask. Kuid siis võttis mees taskust traadi ja ütles, et võib mult sellega nohu ära võtta. Nii pooleks aastaks. Irvitasin endamisi ja lubasin tal traati veidi mu nina all väänata. Pool tundi hiljem, juba kodus olles, tabasin jahmatusega – mu tuumanohu oli kadunud. Ja ei naasnud enne pooltteist aastat.

Millist abi sa tahad?

“Selgeltnägija külastamine ei ole halb,” seletab 30aastane šamanismiga tegelev Anti, kes on ka ise inimestele abi pakkunud. Selgeltnägijaks ta end ei pea. “Halb on pigem see, et enamik inimesi, kes selgeltnägija abi vajavad, on niivõrd liimist lahti, et ei suuda selgelt mõelda ega kaaluda, kelle abi siis lõppude lõpuks tarvis on.”

Anti sõnul on sõltlasi kahte tüüpi: “Need, kes on omaks võtnud ohvrikompleksi ning vajavadki kedagi, kes neid kogu aeg lapiks, ning siis on need, kes mõne guru gruppi kuuluvad, saades sealt enesele sotsiaalse turvatunde ja rolli täitmiseks.”

Anti meelest on selgeltnägemine liiga show’ks muutunud. “Pole olemas sellist “võimetega” inimest, kes suudaks kõikide hädade korral abistada,” seletab ta. “Pole olemas selliseid universaalseid ekstrasensse, nagu telekanalid üritavad kuvada. On lihtsalt inimesed, kes on intuitiivsemad, suudavad näha piltide taha ja lugeda sõnumeid, mis tavameeltega ehk nähtamatuks jäävad.”

Anti kannab endas šamanismi teesi: iga rännak peab olema suunitlusega, kindla taotlusega. Ilma selleta rapsid niisama, oled eksinud. “Sama kehtib ka sõltlaste kohta. Teadmata, MIDA konkreetselt tahetakse lahendada, teadmata, MIS konkreetselt on viga, jäädaksegi oma probleemidele lahendust otsima. Ega enamik n-ö selgeltnägijaid, kes töötavad liinitöölise põhimõttel, ei viitsigi süveneda, et neid küsimusi küsida.”

Paljudel sõltlastel on Anti sõnul ka suured foobiad. “Iga võimalik asi või juhus ju kasvatab nende kompleksi, suurendab nende ohvrimeelsust, seega pakub suuremat naudingut. Iga kriiksatus on halb kummitus, iga õnnetus on needuse tagajärg. Lind lendas tuppa – keegi sureb, koer tegi loigu ukse taha – haigus ründab jne.”

Head nõiad on maailmas olemas, usub Anti. “Enamik neist lihtsalt tegutseb vaikselt, läbimõeldult ja nende juurde ohvrikompleksiga inimesed ei satu.”

Kes on šarlatan?

Facebooki kommuuni “Šamaanid, teadjad, ravitsejad” moderaator Raul Hunt muigab, kui temalt küsida, kuidas šarlatani ära tunda. Tal on kogemus, kuidas šarlataniks peetud nõid tema seljavalu ainsa telefonikõnega ära aitas võtta. Inimene on oma olemuselt karjaloom ja järgib alateadlikult seda, kes on talle autoriteet, usub Raul. Ta mõistab, et lubadus “ainult mina saan sind aidata” mõjub ühelt poolt nagu hirmutamine, teisalt toimib autoriteedi tekitajana. “Igasugune nõia- või ravitsemise teema töötab esmasel tasandil autoriteedi kaudu. Ka platseeboefekti tekitamine saab toimuda ainult siis, kui tekitaja on kliendi jaoks autoriteet. Kohe kindlasti ei suuda ta 100% kõigis platseeboefekti tekitada. Ja kui keegi ei saagi temalt abi, kas siis on õigus nimetada teda šarlataniks?”

Raul nendib, et sõltuvus nägijatest on nii paratamatu kui ka inimlik. “Hiljuti oli mul Facebooki postkastis kiri, kus inimene kurtis, et teda on aastakümneid vaevanud luupainaja. Ma olen ise kümme aastat sellega vaeva näinud ja see on vägagi reaalne kogemus. Rääkisin inimesega 15 minutit. Andsin talle ühe sümboli. Käskisin selle paberile joonistada ja padja alla panna. Mõned päevad hiljem kirjutas ta, et öine “külaline” ongi kadunud. Kui see inimene oleks läinud psühholoogi juurde, siis vaevalt oleks ta pääsenud ainult ühe seansiga. Kas siis võib öelda, et psühholoog tekitab meelega sõltuvust, et raha saada?” küsib Raul.

Kui aga ei usu?

Selle loo jaoks materjali kogudes mattusin tuttavate pilgete alla. Ma oleks ka ise muianud, kuid olen näinud endale armsaid inimesi saamas seletamatutest asjadest abi. “Muidugi võib rääkida, et see on lihtsalt harilik psühholoogia. Nõid või ravitseja, kasutades oma autoriteetset positsiooni, krutib inimest esmasel tasandil psühholoogiliselt. Või kui inimene ise teeb mingit rituaali või loitsib, siis ta krutib iseennast,” ütleb Raul. Tema meelest on see sama, kui sportlased valmistuvad võistlusteks ja osa sellest programmist on ka psühholoogiline ettevalmistamine.

Ja nagu ajaloo hämarusest meenub mulle looke kunagisest Valguse baarist, kus ma 18aastase plikana töötasin. Seal käis üks kaardi­proua (mooriks ma seda šikki naist kutsuda ei suuda), kes vaatas ükskord naljaviluks mu kätt ja ütles: “Ma näen sinu elus kahte armastust. Üks on halb ja teine hea. Kuid enne seda teist tuleb sul palju-palju üle elada. Parem, kui seda esimest ei tulekski.”

23 aastat hiljem – tal oli tuline õigus. Aastate jooksul, kui ma oma esimese abieluga vaeva nägin, see ennustus mulle aga meelde ei tulnud, vaid alles siis, kui kohtusin oma teise abikaasaga. Ja tema mul pead valutama ei ajanud. Kui seda nõida uuesti näeks, viiks talle lilli.