Keha

"Lugu ilmus esmakordselt 2014. aasta juulikuu Tervis Plussis."

Jälle need karvad! 

Reeli Maasikamäe , 14. oktoober 2015, 09:20
Foto: PantherMedia / Scanpix
Igal naisel on loomulike kehakarvadega oma suhe – kes tunnistab vaid nulltolerantsi, kes on leplikum. Kuid üks on selge: karvateema ei jäta kedagi külmaks!

Kõik naised tegelevad oma karvadega. See on kindel! Kui paljud aga julgevad seda tunnistada? See on isiklik, intiimne ja salajane teema. Kõik tahavad teha näo, et temal karvu ei kasvagi! Sest sile ihu on ju naiselik ning kõik tahavad olla jumalannad, loomulikult, karvadega võitlemata.

Neli julget naist avaldavad saladuse, et neil on kehal karvad, ja tunnistavad, et nendega pidevalt dialoogi peavad.

Samal teemal

Cutiere Põldroo: Muutun karvade suhtes aina leplikumaks

Ma arvan, et igalt poolt ja kogu aeg ei pea naisel olema karvad ära aetud. Mul on näiteks käed karvased, aga see ei häiri mind, kuigi karvad pole just kõige heledamad. Paar korda teismelisena, kui arvasin, et kehal ühtki karva olla ei tohi, vahatasin ka käed ära, kuid tulemus oli nii imelik. Tundsin end nagu alasti.

Jalad ja ülahuul – karvad, lahkuge! Jalad peaks naistel siiski siledad olema ja ka vuntsid pole väga esteetilised, eriti kui need on tumedad nagu mul. Neid ja jalakarvu lasen salongis eemaldada vahaga, aga bikiinipiirkonda ja kaenlaaluseid raseerin. Tean, et intiimpiirkonna saab tõhusamalt puhtaks vahatades, kuid ma ei taha, et keegi peale arsti mind nii intiimsest kohast uuriks. Karvad kasvavad küll kiiresti tagasi, aga mis teha.

Karvasena randa ei lähe. Kui teistel naistel on karvad ajamata, näiteks rannas, siis see mind ei häiri, kuid vaatan ikka, et näe, naine ei hoolitse enda eest. Teinekord on ka endal nii, et pole olnud aega karvadega tegeleda, aga siis ma ei eksponeeri neid – käin pükstega ja ei lähe randa.

Ajaga olen enda karvade suhtes leplikumaks muutunud, enam pole paanilist soovi neid ära ajada. Talvel depileerin jalgu poole harvem või loobun sellest üldse ja vajadusel raseerin. Nooremana, eriti puberteedieas, pidin igal ajahetkel karvutu olema.

Eviza Nurk: Mina karvu ei salli!

Mul on karvade suhtes nulltolerants. Käin jalgu ja bikiinipiirkonda iga kolme nädala tagant salongis vahatamas. Ja olen nii väga rahul. Olen ka kodus vahatamist katsetanud, aga see oli raske ja tülikas ning tulemus nigel. See ei õnnestunud jalgadel ega ka bikiinipiirkonnas.

Linda Treimann: Kõikide vahenditega karvade vastu!

Mina võitlen karvadega täie tõsidusega. Jalgu puhastan epilaatoriga kodus iga nädal. Epilaatori pluss on see, et kui karvad kasvavad tagasi, siis need on õrnad ja heledad, nii et kohe, iga väikse karvakese pärast põdema ei pea. Vahel olen kiiruse huvides jalgu raseerinud, aga see pole ennast üldse ära tasunud – lõikan sisse ja karvad on kohe tagasi.

Kaenlaalused piinlikult puhtaks. Kaenlaaluste puhul tahan, et need oleksid piinlikult siledad. Enne töötlesin ka kaenlaaluseid epilaatoriga, kuid tahtsin paremat ja püsivamat tulemust ja lasin teha sellele piirkonnale laserikuuri. See ebaõnnestus 100% – mingit tulemust pole! Valisin odava koha, kus, tuleb välja, polnud hea masin, nii et praegu raseerin kaenlaaluseid, kuni korralikumasse salongi uut kuuri tegema lähen. Laserikuuride vahepeal karva juurega välja tõmmata ei tohi.

Bikiinipiirkonnale laserikuur. Bikiini­piirkonnale olen lasknud teha seitsme­korralise laserikuuri ja seal karvad enam peaaegu ei kasvagi. Vahel harva eemaldan õrnad karvad žiletiga. Enne hirmutasin karvad bikiinipiirkonnast ära sugaringiga, aga siis pidin pidevalt salongis käima ja see oli tüütu. Aeg-ajalt, umbes kord kvartalis, enamasti talvel, kui karvad on tumedad ja silma­torkavad, vahatan ka käsi. Suvel karvad pleegivad, siis need mind ei häiri.