Keha

Vaagnapõhjalihaste treening rasedusaegse ja sünnitusjärgse inkontinentsuse korral (1)

Karin Sarv, füsioterapeudi õppekava vilistlane, 2. oktoober 2015, 15:20
Foto: Erakogu
Uriiniinkontinentsus ehk uriinipidamatus on naiste hulgas levinud probleem, mis põhjustab sotsiaalseid või hügieenilisi probleeme. Uriiniinkontinentsust defineeritakse uriinilekke sageduse või raskusastme (sageduse ja uriinilekke koguse kombinatsioon) määramise alusel. Probleemil on mitmeid raskusastmeid ja sümptomeid, mida võib esineda igas vanuses naistel.

Maailma Terviseorganisatsiooni (World Health Organisation, WHO) andmetel kannatab uriinipidamatuse all 8-10% elanikkonnast ja esinemissagedus kasvab vanusega. Eestis vastavasisulised uuringud puuduvad, kuid arvatakse, et hinnanguliselt 100 000-120 000 inimesel esineb uriinipidamatust. Inkontinentsus alaliikide ja nende täpsemate põhjuste kohta saab lugeda 2015. aasta kevadel kaitstud samateemalisest lõputööst, millega saab tutvuda Tartu Tervishoiu Kõrgkooli raamatukogus.

Samal teemal

Inkontinentsus mõjutab naiste elukvaliteeti võrdselt nii funktsionaalsest kui psühholoogilisest aspektist ja ei sõltu vanusest. USA-s läbi viidud uuringus leiti, et alla 55-aastastel mõjutas see enam füüsilist aktiivsust, alla 45-aastased aga olid mõjutatud rohkem psüühiliselt ja tundsid fustratsiooni. Enamasti on naiste elukvaliteet häiritud vähesel või keskmisel määral, nagu selgus uuringust USA naistega, Prantsusmaal läbiviidud uuringu järgi mõjutab inkontinentsus negatiivselt 92,1% naiste elukvaliteeti. Kõige enam mõjutab probleem väljaspool kodu liikumist ja poodlemist, tegevusi tööl ja kodus. Uuringust USA nunnadega selgus, et enim häiris see tegevusi väljaspool kloostrit ja öist und.

Erinevate uuringute järgi otsib aga vaid 25-30% probleemi küüsis olevatest naistest abi. Hoolimata elukvaliteedi langusest, otsivad kuus kuud pärast esmasünnitust vaid vähesed (11,1%) inkontinentsusega naised abi. Uuringu järgi kannatasid pooled naistest enne abi otsimist sümptomite käes vähem kui kaks aastat, 28% naistest ootasid 3-5 aastat, 13% ootasid 6-10 aastat ja 11% rohkem kui 11 aastat. Enamik naisi aga ei otsigi abi, kuna peavad inkontinentsust normaalseks nähtuseks.

Piinliku probleemi erinevad põhjused

Ühe peamise riskifaktorina inkontinentsuse tekkimisel käsitletakse vanust, mille tõustes kasvab tõenäosus probleemi tekkeks. 25-60-aastaste Soome naiste hulgas esineb inkontinentsust 20%-l ja üle 70-aastaste hulgas 59%-l.

Kuigi uriinipidamatus ei käi ilmtingimata vanusega kaasas, võib vananedes täheldada teatud muutusi põie ja vaagna struktuurides, mis soodustavad probleemi teket. Ühe põhjusena tuuakse välja side- ja lihaskoe nõrgenemine, mis väljendub silelihaste jäigastumises ja sidekoestumises, mis vähendab seeläbi kusepõie kontraktsioonivõimet.

Teiseks kaasub inkontinentsus tihti meditsiiniliste probleemide või haigustega, mille korral kontinentsuse mehhanism saab häiritud.

Ülekaal on samuti üks enamuuritud ja tõestust leidnud riskifaktor, sealjuures KMI tõustes kasvab ka inkontinentsuse tekke risk. Arvatakse, et ülekaal rõhub vaagna kudesid, põhjustades kroonilist pinget, venitust ja nõrgenemist lihastes, närvides ja teistes vaagnapõhja struktuurides.

Üheks oluliseks riskifaktoriks peetakse suuremat sünnituste arvu, mis tõstab keskmise ja raske astmega inkontinentsuse tekke riski, eriti nooremates vanuserühmades. Üks kuni kolm last sünnitanud naistel esineb inkontinentsust 10%-l, neli ja enam last sünnitanutel 15%-l naistest, sünnitamata naistel on vastav näitaja 5%. Samuti erineb esinemissagedus vaginaalselt ja keisrilõikega sünnitanud naiste hulgas: vaginaalset sünnitust käsitletakse riski tõstva ning keisrilõiget tihti inkontinentsuse eest kaitsva faktorina, ent siiski on erinevad uurijad selles osas eriarvamustel. Lisaks - kuigi keisrilõike abil sünnitab üha enam naisi, on sellel mitmeid riske ning seda ei tohiks vaagnapõhja düsfunktsiooni kartuses eelistada oma olemuselt loomulikule vaginaalsele sünnitusele.

Üheks riskifaktoriks peetakse ka II tüübi diabeeti. Samuti on riskifaktorina inkontinentsuse kujunemisel uuritud ka rassi ja etnilist kuuluvust. Selgub, et võrreldes hispaania-päritolu ja musta rassiga, on valgetel naistel leitud statistiliselt kõrgem risk erineva raskusastmega uriinipidamise kujunemiseks.

Kuidas aidata?

On leitud, et naiste teadlikkus vaagnapõhjalihastest ja nende treenimisest on madal ning paljud naised ei suuda suulisel juhendamisel vaagnapõhja kontraheerida. Ekslikult pingutatakse vaagnapõhjalihaste asemel pindmisi kõhu-, tuhara- ja/või reie lähendaja-lihaseid, surutakse vaagnapõhja alla-suunas ja/või hoitakse hinge kinni.

Seetõttu on oluline naisele korrektse kontraktsiooni õpetamine, mille juures füsioterapeut saab kasutada erinevaid metoodikaid: näiteks vaagnapõhja kontraktsiooni võrdlemine igapäevaelu toimingutega või soorituse demonstratsioon, näitamaks ja rõhutamaks, et ei esine kõhu- ja tuharalihaste kokontraktsiooni.

Õpetamise juures tuleb järgida veel mitmeid erinevaid nüansse, mida aga uuringutes kirjeldatud ei ole, nt harjutusteaegne hingamine, millest sõltub kontraktsiooni õige sooritus, tugevus ja kestvus väga palju. Oluline võib olla lähteasendi mõju (lamav, istuv või püstine asend).

Vaagnapõhjalihaste kontraktsiooni õpetamisele peaks lisanduma ka soorituse hindamine, milleks tihti kasutatakse vaginaalset palpatsiooni. Uuringutes on leitud, et juhendatud treening koos korrektse kontraktsiooni õpetamise ja soorituse kontrollimisega tagab head inkontinentsuse ravitulemused. Samas on positiivseid tulemusi saadud ka vaid suusõnalise vaagnapõhjalihaste kontraktsiooni õpetamisega. Vaagnapõhjalihaste treeningu efektiivsust tõstavad ka kõrgem harjutamise intensiivsus ja tihedam kontakt juhendajaga. Seda väidet kinnitasid uuringud, kus vaagnapõhjalihaste treeningud olid oma olemuselt intensiivsed (osana 45-60-minutilisest treeningust), toimusid lühikese perioodi vältel (8-12 nädalat) ja kus juhendajaga oli tihe kontakt (vähemalt kord nädalas).

Kuid inkontinentsuse vähenemine saavutati ka vähemintensiivsete pika ajaperioodi vältel toimunud treeningutega.

Spetsialiseerunud füsioterapeut suudab anda parimaid juhiseid ja soovitusi vaagnapõhjalihaste treenimiseks. Paraku selle valdkonna füsioterapeutide puuduse tõttu ei ole füsioterapeut enamasti see, kes raseduse ajal naistele nõu annab ning seetõttu on ühe soovitusena välja pakutud ämmaemandate koolitamine vaagnapõhjalihaste treeningute juhendamiseks või ka lihtsalt ämmaemandate poolne rasedusaegne teadlik nõustamine harjutuste osas. Seeläbi saaksid naised selgeks harjutuste põhimõtted ja korrektse soorituse.

Paraku aga Eesti tervishoiusüsteemis rasedusaegselt ja sünnitusjärgelt vaagnapõhjalihaste treeningust ja selle vajalikkusest ei räägita. Tänapäeva ühiskonnas on kättesaadava info hulk suur ning selles orienteerumine keeruline ja aeganõudev. Naiste teadlikkust ja info saamise allikaid käsitlenud uuringutes nimetati põhiliste allikatena raamatuid ja ajakirju ning vähem kui pooled said infot tervishoiu professionaalilt, sh füsioterapeudilt vaid 8,4%. See võib mõjutada harjutustega tegelejate hulka ning efektiivsust uriinipidamatuse vähendamisel.

Harjutuste õpetamine sünnituse järgselt on vajalik kõigile naistele, kuna vaginaalse sünnituse käigus saavad vaagnapõhja struktuurid rohkemal või vähemal määral kahjustada ning leitud on sünnituse pikaajaline mõju inkontinentsuse suhtes, mistõttu sümptomid ei pruugi kõigil avalduda vahetult peale sünnitust, vaid ka hilisemas elus.

Kirjutis põhineb Karin Sarve lõputööl „Vaagnapõhjalihaste treening rasedusaegse ja sünnitusjärgse inkontinentsuse korral", mis pälvis tänavuse Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu stipendiumi.

 

Artikkel ilmus esmakordselt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli veebiajakirjas Tervist!