Helgi Toomsalu kinnitusel hoiab inimese tasakaalus see, kui ta tegeleb endale meelepärasega ja on seeläbi iseendaga kontaktis.Foto: Aldo Luud
Meeled
5. oktoober 2015, 15:25

Helgi Toomsalu: "Inimesed lähevad lahku, sest on kaotanud sideme oma ürgse loomusega." (21)

Üksteisest möödarääkimised, lahkukasvamised ja lahkuminekud tunduvad olema meeste-naiste suhetes teravamalt päevakorral kui kunagi varem. Kui vanasti piisas mehel armastuse avaldamiseks mammuti kojutassimisest, siis tänapäeval see enam justkui ei tööta.

Seksuoloog-psühhiaater Helgi Toomsalu sõnul peitubki siin võti: inimesed on kaotanud sideme oma ürgse loomusega.

Ei lähe ühtegi nädalat, kui ei kuuleks mõne tuntud paari lahkuminekust, vähemtuntutest rääkimata – mis meeste ja naiste suhetes lahti on?

Et lahutusi toimub rohkem, pole mingi uudis – see on viimase paarikümne aasta trend. Praegusel ajal abiellutakse vähem, seetõttu jäävad lahutused rohkem silma.

Enamus probleeme tuleneb mehe ja naise erinevuste mitteteadvustamisest. Üks pool ei saa teisest aru, sest ta ei mõista vastassugupoole erinevusi.

Midagi pole teha – mehed ja naised on erinevad. Mehe eripäraks on see, et ta tatsab ringi reaalses maailmas, kõik oluline peab olema tema jaoks füüsiliselt olemas. Ajalooliselt oleme ise mehe selliseks kujundanud: mehel on kaitsja ja koopalooja roll, tema tundemeelele pole väga rõhutud.

Naiste ootus on sageli, et mees oleks tundlikum. Naine kurdab, et mees ei oska lohutada, ei märka. Aga tundlikkus on hoopis naisele loomupärane, ajalooliselt on tema pidanud tunnetama teiste vajadusi – olgu see siis mees, laps, abivajaja – ja neid vajadusi ka täitma.

See, milleks on naine võimeline, seda pole mees kunagi võimeline tegema.

Ning oluline on meeles pidada, et partnerlussuhe ei ole võitlus. Paraku orienteeritakse meid varakult võitluslikule hoiakule, sellele, et alati peab olema vastane ning see moment tulnud ka partnerlusse: just teine peab muutuma, tema peab käituma mulle soodsalt.

Aga mis siis aitab – kas rääkimine, nagu sageli soovitatakse?

Mehe probleem on see, et ta ei taha ka arutleda. See pole tema loomuses. Mehed ei räägi ka omavahel tähtsatest asjadest, vaid arutlevad selle asemel näiteks autode ja paadimootorite üle.

Elu on näidanud, et kui mehel on kriis, siis ta praeb tükk aega ja lõpuks läheb spetsialisti vastuvõtule. Minu poole pöördunuist 60% on mehed.

Aga naine oma tundliku meelega armastab rääkida ning jõuab arusaamistele rääkimise käigus. Naine tahab pelgupaika, tahab olla ära kuulatud, tahab mehe rinnal hoitud olla. Mees on aga orienteeritud lahendustele, mehed ei taha rääkida, nad tahavad esmalt jõuda selgusele endas.

Kui neid eripärasid teada, on võimalik suhtes rahumeelselt edasi minna.

Mis on põhjus, et need eripärad on ununenud?

Me oleme maapeale tulnud, et õppida armastust, austust ja hoolitsust kõigi elusolendite suhtes. Meie elu on meid viinud aga ürgsest väga kaugele ning kaotanud loovuse probleemide lahendamisel.

Näiteks on ilmekas näide nii teise elusolendi vastu võitlemisest kui loovuse kadumisest hiljaaegu Saaremaal juhtunu. Kui arvati, et lambakarjas on käinud hunt, oli koheselt selge: hunt tuleb kätte saada ja maha lasta. Aga olemas on ju veel ka palju teisi võimalusi. Näiteks palgata karjane, mis ei tohiks praegust tööpuudust arvestades olla eriti keeruline.

Mehe ja naise juurde tagasi tulles, siis ürgselt on naine see, kes oskab koopa alati õdusaks muuta. Ürgne naiselikkus on oskus leida lahendusi enda lähedalt, näha ümbritseva maailma tohutut küllust.

Mehe ürgne loomus on aga tuua koju mammuteid ja koopaid ehitada.

Naised ootavad mehelt romantikat ja kurdavad, et mees ei kingi lilli ega too kommi. Väga lihtne on poest kommikarp ja lilletuust koju lohistada, kuid mehe jaoks ei ole see võrreldav mammutijahilt naasmisega.

Ning loovust ei maksa alahinnata: inimene on võtnud siia ilma tulles kaasa loomise vajaduse. Puudutagu see siis tööd, laste kasvatamist, pesa punumist või mida iganes. See sügaval sisimas asuv vajadus võib tuua välja kummalisi soove.

Et kui mees toob mammuti koju, siis naine peaks olema muretu: mees armastab teda?

Kahtlemata. Kuigi tänapäeval võtab jahil käimine kauem aega – mammutijahilt naastes sai kasvõi jala kaenlasse võtta, firmade ülesehitamine ja perekonna majanduslikult kindlustamine ei näita tulemust kohe.

Ja kuidas mees teab, et naine armastab?

Naise kõige tüüpilisem armastusavaldus käib läbi toidu. Selline kultuur saadab meid läbi põlvkondade ja on ka mehele tuttav keel, tulnud kodust kaasa, kui ema süüa tegi.

Probleemid võivad tekkida, kui ema tegi hästi süüa, naine aga ei taha kokata.

Aga et siis hea õnne nimel peabki pusima ükshaaval – üks teeb süüa ja teine jahib mammuteid?

Ka mammutijahile võib minna koos, kui on tahtmist. Küsimus on selles, et mehe loomuses on avastada ja edasi minna. See on tema looming. Kui mees otsib uut väljakutset, siis läheb naine temaga kaasa ja loob uues kohas taas stabiilsuse ja pesatunde. Seda vajab mees naiselt.

Kuid nainegi vajab arengut. Näiteks filmi „Söö.Palveta.Armasta" järel küsiti sageli, et mis see nüüd siis on, naine tahab end leida. Tulebki end leida ja oma sisemusega kontakti saada, kuid partner peab sellel eneseleidmise teel oma kaaslasega kaasa minema, ainult nii on võimalik, et suhe tugevneb.

Kui aga ei panda oma kaaslase elu pöördelisi etappe tähele, on kahe inimese võõrandumine lihtne. Oma suhte nimel tasub aga pingutada, sest mida rohkem me oma partnerit tunneme, seda rohkem me teda mõistame ja seda tajume oma suhte ühisosa. Mida vähem me üksteise erisusi aktsepteerime, seda raskemad on omavahelised suhted.

Miks siis inimesed ikkagi lahku kasvavad?

Partnerlussuhete nurjumise taga on sageli see, et me pole ära õppinud ausust – ausalt rääkima ja ausust aktsepteerima. See ei tähenda teps mitte, et päris kõike on vaja rääkida, kuid kikivarvul ei tohi kõndida.

Näiteks tean paljusid naisi, kes on austusest oma mehe vastu läinud mäesuusatama ja murdnud mõne luu. Neile ei meeldi mäesuusatamine, kuid neil pole ka julgust ja ausust seda mehele öelda.

Lahkukasvaminegi hakkab pihta sellest, et ühisosa pole tekkinud – asju tehakse teise pärast. Mitte ühtegi asja ei tohi teha teise inimese pärast!

Kuid ühisosa võib olla milles iganes. Kui inimesed tahavad koos olla, piisab ühisosaks ka nohinast, mis saadab meest ja naist, kui nad naabertubades oma lemmiktegevusi teevad.

Inimese hoiab tasakaalus see, kui ta tegeleb endale meelepärasega ja on seeläbi iseendaga kontaktis. See aitab meil ka oma kaaslast paremini tajuda, paremini mõista. Kuid iga suhe töötab nii kaua, kuni me tahame olla üksteise kõrval. Kui ühel päeval enam ei taha, siis pole midagi teha. Ühel inimesel saab hea olla täpselt niikaua, kuni teisel inimesel on hea olla.

Kui kahel inimesel on olnud kunagi ühisosa, mis on nüüdseks ära õpitud, ei tähenda see, et iga hinna eest peaks elama teise kõrval ainult sellepärast, et temaga on kunagi abiellutud.

Ka lahkuminekut saab võtta loomulikult: asjad algavad ja lõpevad teatud ajal.

Millest alustada, et homme oleks suhe parem?

Tuleb vaadata endale otsa ja mõelda, mida teha. Tuleb mõelda enda jaoks selgeks, millest tuntakse puudust, mis iseeneses ja suhtes ei tööta. Ja siis püüda seda lahendada.

Tuleb loobuda igat sorti pseudoasjade võtmisest oma ellu. Lasta lahti kõigest, mis ei valmista enam rõõmu. Kui kodu koristades ei taha mõne asja pealt tolmu pühkida, tuleks see ära kinkida või minema visata. Samamoodi loobuda töökohast, mis enam ei rõõmusta, ja oma aja ära elanud suhetest. Näiteks suhtest, mille arendamisega enam hakkama ei saa ja mis toob esile pigem negatiivset, võiks küll lahti lasta.

Kui inimene elab oma elu kogu oma armastusega, jääb ta alati ellu ja on alati võimeline taas armastama.