Treener Raivo Veskioja tutvustab escrimat.Video: Mari Luud
Treenimine
13. oktoober 2015, 14:46

ÕHTULEHE VIDEO | Escrima: hoia end vormis kaasahaarava kaikavõitlusega (5)

Relvavõitlusele keskenduv escrima paneb suurimagi trennifanaatiku korralikult higistama. Punastes särkides harrastatav võitluskunst sunnib pea argimuredest vabastama ning hetkeolukorrale keskenduma. Vastasel juhul võib lihtsalt kaikaga vastu pead saada.

Escrima on Filipiinidelt pärit võitluskunst, mis keskendub suuremalt jaolt relvavõitlusele. Trennides kasutatakse kõige rohkem rotangist keppe, mis antakse kohe kätte ka neile, kes trenni esmakordselt külastavad. Eestis algasid escrima treeningud 1998 aastal jõudes siia Soomest.

Esmakordselt escrima trenni minnes tundsin väikest hirmu ja ärevust. Teadupoolest hõljub võitluskunstide ümber müüt, nagu oleks tegemist karmi ja isegi pisut hirmsa alaga.

Paljudel inimestel tekivad sõna „võitluskunst" kuuldes automaatselt hirmujudinad. Sellele vaatamata otsustasin minna escrimat proovima - kui ise pole kogenud, ei saa ju asja kohta midagi arvata. Nüüdseks olen escrima trennis käinud pea kolm kuud ega mõtlegi treenimiseks kasutatavaid rotangist keppe nurka visata.

Parim ettevalmistus on tahtmine

Nagu enamik võitluskunstitrenne, algab ka escrima kummardusega. Pärast seda haaratakse rotangist kepid kätte ning hakatakse sooja tegema. Kuna enamik harjutusi tehaksegi rotangist kepiga, tuleb käed eelnevalt hästi soojaks teha. Seepärast pannakse ka soojenduse või harjutuste vahepeal kaigas vahepeal käest ja tehakse vahelduse mõttes kätekõverdusi, kõhulihase harjutusi või muud säärast.

Kes kohe kõike kaasa teha ei jõua, ei pea nördinult saalist lahkuma. Trenn ongi ju selleks, et harjutada. „Pole füüsilisi eeldusi ega norme, millele peaks trennis osaleja vastama," ütleb treener Raivo Veskioja julgustavad sõnad. „Ettevalmistus, mida vaja läheb, on ennekõike tahtmine. Olulisim on individuaalne areng."

Teistest võitluskunstidest erineb escrima treeneri sõnul just sellepoolest, et harjutamist alustatakse kohe relvadega. Relvata tehnikate juurde minnakse alles hiljem, kui ollakse juba kõrgemal tasemel. Lisaks rotangist keppidele tehakse harjutusi ka nugade, pistodade või matšeetedega. Teravaid nuge algajatele mõistagi kätte ei anta. Alustajad teevad noaharjutusi alumiinumist või puidust nugadega. Treener selgitab, et kepid ja terad on trennis heaks abivahendiks, mis aitavad õppida liigutusi ja koordinatsiooni.

Minu arust on escrima põnev seetõttu, et iga trenn on eelmisest mingil määral erinev. Seega võib see sobida hästi neile, kellele meeldib vaheldus. Pikaajalise escrima treenimise eesmärgiks on vilumuse arendamine eri tehnikates. Tehnikaid ja harjutusi on aga palju, nii et üheski trennis ei tehta täpselt samu asju, mis eelmises.

Kuigi escrimast on tänapäeval olemas ka sportlik versioon, on üldiselt tegemist siiski võitluskunsti mitte spordiga. Areng on muidugi oluline, aga igaüks saab asju teha oma tempos ja teistest parem olemine pole oluline. Minu treeningkaaslased on muide väga sõbralikud ega pahanda minu käpardlikkuse peale. Isegi mitte siis, kui ma neile vahel kogemata kaikaga vastu pead löön.

Enesekontroll on oluline

See teeb võitluskunstid omamoodi vastuoluliseks. Trenni mõte on justkui lööma õppida. Ometi ei tähenda see seda, et trenniskäijad vabal ajal inimesi klobiksid. Trennis püütakse samuti üksteisele mitte haiget teha. Päris keeruline on oma lööki nii kontrollida, et kui partner selle tõrjumisega hiljaks jääb, suudaksin ma löögi ise peatada. Loomulikult on trennil juures enesekaitse aspekt.

"Escrimal on omad sportlikud väljundid, aga see, mis me Eestis teeme on keha koordinatsiooni, hea enesetunde ja enesekaitseoskuse parandamiseks," räägib Veskioja, et päris spordiks escrimat nimetada ei saa. Vaatamata sellele võtab see trenn vahel päris korralikult võhmale, eriti sparringut tehes.

Kuigi ma pole kunagi olnud suur kätekõverduste tegija, märkan pärast kahte kuud trennis käimist, et jaksan neid rohkem ja korralikumalt teha kui varem. Vahepeal viirastub mulle isegi, nagu mu käelihased oleksid pisut suuremaks muutunud. Seda kõike ilma nüristava jõusaalita.

Escrima puhul on tore ka see, et trenn nõuab täielikku keskendumist. Vastasel juhul läheb harjutus sassi ja kehvemal juhul võib kogemata kaikaga pihta saada. See tähendab, et enda pea tuleb igapäevasest virvarrist tühjaks teha ja olla hetkes. Pärast trenni on alati väga värske ja puhanud tunne, sest pea on ebavajalikest mõtetest tühi.

Kuigi see võib võitluskunstitrenni kohta vastuoluliselt kõlada, tundub mulle, et escrima trenn on mind rahulikumaks muutnud.