Uudised

Juta Hiielo – päeval apteegis, õhtul portselani maalimas (1)

Kristiina Traks, 17. oktoober 2015, 11:06
Juta HiieloFoto: Repro
Pärast tööpäeva lõppu sukeldub BENU Rapla Apteegi farmatseut Juta Hiielo tihtipeale hoopiski pintslite, värvide ja portselani maailma. Juta on üle 10 aasta nakatunud portselanimaalimise pisikust ning juhendab juba aastaid Raplas ka teisi selle ala huvilisi.

Juta kodus vaatavad kõikjalt vastu kaunid kunstiteosed – seinataldrikud, tassid, taldrikud, kannud, toosid, kellad – kõik erinevates portselanimaali tehnikates maalitud. Lillemotiivid, maastikud, linnud-loomad. Ühelt taldrikult leian koguni heegelmustri, mis kraapimistehnikas värvi sisse on uuristatud.

Samal teemal

Tunne iluvitamiine!
16. oktoober 2015, 14:10
Salakaval osteoporoos tabada igaüht
14. oktoober 2015, 12:00
Kui töömured löövad jalust maha...
15. september 2015, 11:13

Portselanipisikuga nakatus Juta 2004. aastal, kui läks koos töökaaslastega Raplas Mai Kolossova juhendatud portselanimaali kursustele. Juta töid uurides on esimene küsimus, et kas portselanimaalija peab ka väga hästi joonistada oskama? Üllatusega selgub aga, et see pole sugugi nii. „Ma ei osanud joonistada selles mõttes, et ma looksin peast visandeid. Lapsena tegelesin piltide maha joonistamisega, aga see oli ka kõik. Portselanile maalimiseks ei pea sugugi oskama suurepäraselt joonistada, vaid kõik on kinni hoopis kavandis. On isegi olemas spetsiaalsed kopeerid, millega saab joonistatava esemele ette kanda," selgitab Juta. „Hea oleks muidugi joonistatav enne paberil läbi proovida, aga ma pean tunnistama, et ei taha seda kuigi tihti teha. Kui on tulnud hea idee, tahaks ju ruttu-ruttu päriselt selle kallale asuda, mitte enam eeltöödega tegeleda."

Enamasti alustatakse portselanimaali õppimist sõrme- või kraapimistööga. Klassikalisele pintsliga maalimisele lisaks on hulk igasuguseid muid tehnikaid – värvi saab tupsutada, kanda tööle kortsutatud kile meetodil või tõmmatakse ese hoopis värvist läbi. Üks raskemaid tehnikaid on Juta sõnul sülitamine, mille tulemusena näib töö selline nagu oleks ta imekerge värvivihma kätte jäänud. „Värv puhutakse läbi metallpulga esemele. Tundub väga lihtne, kuid tegelikult on siin hulk nüansse – kuidas puhuda nii paraja tugevusega, et värvi tuleb parajalt, aga mitte ka niipalju, et ta voolama hakkaks," räägib Juta.

Kodune töövahendite arsenal on Jutal muljetavaldav – suur kohvritäis kõikvõimalikes toonides värve, kaks mapitäit erinevas suuruses pintsleid, kraabitsaid, spaatleid, kaustade­viisi kavandeid ning spetsiaalne põletus­ahi. Muide, hinnalisim värv Juta värvikohvris on tilluke purgike kullavärviga – 2 grammi seda hinnalist kraami maksab vähemalt 50 eurot.

Ideid ammutab Juta kõikjalt enda ümber – ajakirjadest, internetist, ka nähtud töödest. Võimalusel katsetab ta ka Youtubest leitud õppevideosid erinevate tehnikatega. „Pinterest (www.pinterest.com – toim.) on aga üks väga „ohtlik" koht. Õetütar näitas mulle seda ja hoiatas kohe alguses, et ma endale ajalimiidi peale paneksin, sest sinna võib muidu imetlema jäädagi," räägib Juta.

Üheksa pintslitõmmet ehk roos

Igal suvel on Juta käinud Pärnus portselanimaalimise kursustel ning õppinud palju Liisel Leppiku käe all. Juta meenutab üht 3-päevast kursust, kus kogu selle aja õpiti üheksat pintsli­tõmmet ehk väikese roosi maalimist. „Tundub kummaline, aga neid tõmbeid on väga raske õppida ja roosi maalimise oskust peetaksegi tõelise meistri tunnuseks. Nii me siis harjutasime kolm päeva. Kolmanda päeva lõuna paiku tundus mulle, et on juba roosi moodi, aga juhendaja ütles, et ei, ikka veel on kapsas, mitte roos," muigab Juta.

Muide, tõeliseks meistriks saavat alles siis, kui oled suutnud 2000 roosi moodi roosi ära maalida. „Ma olen selles mõttes ikka väga algaja veel, olen vast 20 roosi joonistanud," ütleb Juta. Ka sel suvel käis ta jälle roosi joonistamist õppimas.

Arusaadavalt läheb taolise peene töö jaoks vaja tohutut kannatlikkust ja rahulikkust. Juta aga ütleb, et ta ei ole tegelikult loomult kuigi kannatlik. Samas on portselanimaaliga tegelemine seda õpetanud. Töö nõuab ka suurt täpsust, alustades juba sellest, et väriseva käega on üsna võimatu korrektset tulemust saavutada kuni selleni välja, et töö ise peab väga puhas olema – värvi sisse sattunud puru võib kogu asja ära rikkuda. Täpsuse mõttes võrdleb Juta maalimist oma igapäevatööga – ka apteegis ei lähe lohakus kohe üldse mitte.

Juta veab aastaid ka ise Raplas portselanimaali gruppe. Praegu juhendab ta kahte gruppi ning koos käiakse kaks korda kuus.

Miljon pisiasja

Juta jutust koorub välja, kui nüansirohke tegevus portselanimaalimine tegelikult on.

Kauni tassi või taldriku saamiseks kulub tunde ja lausa päevi. Väga oluline on näiteks see, millises järjekorras värve esemele kanda. Kogenud silm näeb ära ka vead, mida tavainimene üldse tähele ei pane. Juta näitab üht uhket ploomimotiiviga kannu ning lisab, et sellel on palju vigu – toonid olevat valesti. „Näiteks tuleb läbi mõelda, milline lille õieleht või marjakobara mari on kõige tagumine. Sellestki sõltub toon, sest eesmärk on saada võimalikult ruumiline pilt." selgitab Juta. Keeruline on teha ka väga väikest maalingut, sest see eeldab ülitäpset pintsli valdamist. Ja pintsli valdamine tuleb ainult harjutades – portselanimaali võtteid peab koguaeg harjutama, see ei ole nagu jalgrattasõit, et korra õpid ära ja oskad eluaeg. „Õppida on siin alal kogu aeg. Kuigi ma olen üle 10 aasta alaga tegelenud, siis mul on ikka vahel selline tunne, et olen esimeses klassis," räägib Juta.

Kui kaua ühe töö valmimine aega võtab? See sõltub sellest, mitu põletamist on vaja esemele teha. Ühekordse põletamisega enamasti hakkama ei saa, sest üks kord ahjus kuni 800-kraadises kuumas käinud töö on üsna plass ja hele. „Alles pärast esimest põletamist hakatakse värvidega toone ja varjundeid juurde andma. Kuus korda ahjus käimist on täiesti normaalne, kusjuures kõige keerulisemad tööd võivad ka 20 korda põletuses käia. Mida rohkem erinevaid toone ja varje on, seda enam peab ta ahjus käima. Näiteks valgeid marju või lilli tehes tuleb arvestada 6–8 põletamisega – iga kord paned veidike värvi juurde. Tausta ja mustrit ei saa korraga teha, vaid töö peab käima vahepeal ahjus. Näiteks teed tausta, siis käib ahjus ja alles siis saad motiivi peale joonistada," selgitab Juta.

Kõige sagedamini võtab Juta portselanitöö ette siis, kui tulemas on lähedaste või sõprade sünnipäevad. On ju unikaalne käsitsimaalitud ese suurepärane kingitus. Ta teeb esemeid valmis kohe terve ahjutäie ja paneb korraga põletusse. Kodus olevaid asju Juta ära ei kingi, sest need on kas õppetööd, pooleliolevad esemed või hoopis ebaõnnestunud tööd.

Kes aga tahaks ise proovida kätt portselani­maalis, siis soovitab Juta seada sammud kõigepealt mitte käsi­töötarvete poodi tarvikute järele, vaid hoopis mõnele kursusele.

„See on ala, kus on lisaks pealehakkamisele vaja ka spetsiifilisi teadmisi. Samuti saab kursustel käies aimu, kas selline nokitsemine üldse sobib," ütleb Juta. Temal endal pole portselanivaimustus 10 aastaga üle läinud ja Juta loodab, et niipea ei lähe ka – tahaks veel palju õppida ja katsetada.

 

 

Artikkel ilmus esmakordselt BENU ajakirjas "Ilu ja Tervis" (sügis 2015), mis on tasuta saadaval BENU apteekides nii eesti kui vene keeles.