Lapsed

Lugu ilmus esmakordselt 2011. aasta Tervis Plussis.

Tita sünnib vette - on see ohutu ja normaalne? (1)

Pamela Eesmaa, 28. oktoober 2015 10:35
Foto: PantherMedia / Scanpix
Moodne naine võib tänapäeval kaaluda võimalust sünnitada näiteks ookeanis delfiinide keskel. Kõigile ei pruugi see ehk sobida, kuid veekeskkonnal on sünnitajale pakkuda nii mitmeidki hüvesid.

1990ndate keskpaigas jõudis ka Eestimaale võimalus võtta laps lääne sünnitajate kombel vastu veekeskkonnas. Traditsioonilisest sünnitusviisist ei raatsitud lahti öelda mitte pealinna suurtes sünnitusmajades, vaid hoopis väikeses Põlva linnas.

Samal teemal

“Vettesünnitusega sai alguse ka aktiivsünnituse liikumine: naine sai ise valida asendeid, liikumisvabadus polnud enam piiratud ja ideaalis lõppes sünnitus loomulikult,” selgitab ämmaemand Elina Piirimäe.

Ämmaemandad ja aktiivsed naised kutsusid üsna pea aktiivsünnitusest kõnelema tunnustatud Suurbritannia lektori Janet Balaskase. Sünnitusvannid levisid varsti teistessegi haiglatesse ja praeguseks pakub juba enamik Eesti haiglaid tulevastele emadele võimalust sünnitada vannis. Peamiseks plussiks toob Piirimäe välja vee valuvaigistava toime.

Ämmaemand toonitab, et vettesünnitamisel ja vesisünnitusel on vahe. “Vesisünnitus on see, kus vett kasutatakse emaka avanemise perioodil.” Vesisünnitusel võib valusid leevendada vees tuhude ajal, kuid lõpuks tuleb ikka vannist välja sünnitama tulla. Vettesünnitus seevastu lõpeb just vees.

Vettesünnituse protsess

Kuigi vett on teraapiavahendina kasutatud aastatuhandeid, pole Eestis märga keskkonda sünnitamine just ülearu populaarne.

“On vähe naisi, kes valivad vettesünnitamise. Kuigi veel on valuvaigistav toime, ei pakutagi tihti võimalust vette sünnitada. Võimaluse saavad need, kes ise näitavad aktiivselt tahet välja,” räägib Piirimäe.

Ämmaemand toob näiteks uuringud, mis kinnitavad, et vees on sünnitusaeg lühem. Kui sünnitus lõpeb vees, puudub lapse jaoks ka rõhkude vahe.

“Gravitatsioon, mis last allapoole surub, ei mõju vees sama tugevalt. Ka on vees sündinute pead palju ümmargusemad. Kui võrrelda neid kuival maal sündinutega, on nad rohkem nagu väikesed ufonaudid,” sõnab Piirimäe naljatledes.

Võiks arvata, et sünnitaja liguneb vees rosinaks, aga tegelikult pole see nii.

Piirimäe selgitab, et kuigi vannis on pidevalt 31–33kraadine vesi, võib naine seal järjest olla 1,5–2 tundi. “Väga soe ei tohi vann olla. Kaua vees viibides naine väsib ja tahab juba ise välja tulla.” Väljutuse, presside ajal peaks vesi olema jahedam, et vältida sünnitusjärgset verejooksu. Verejooksu takistab veresoonte ahenemine külmema vee toimel.

Sünnitustegevus võib vees ka aeglasemaks jääda, sest vesi protsessile ise kaasa ei aita.

“Vees võib olla, aga sünnitus peab pidevalt edenema!” rõhutab ämmaemand.

Mitmetes haiglates kehtib vesisünnituse juhend, milles lähtutakse rangelt kellaaegadest ja riski korral peab sünnitus siiski kuival pinnal lõppema. Kui aga laps vette sünnib, võetakse vastsündinu enamasti kohe veest välja.

“Olen näinud sünnitusfilmi, kus laps oli vee all tükk aega. Põhimõtteliselt võib imik vee all olla, kuni tal on ühendus platsentaga ja hapnikuga varustatus,” selgitab Piirimäe.

Ämmaemand lisab, et lapsel on hingamisrefleksi punktid ümber suu ja nina all. Kui need punktid pole õhuga kokku puutunud, laps veel hingata ei oska.

Sünnitamisasend on enamjaolt kükkis. Välismaal leidub sügavaid sünnitustünne, kus on võimalik ka püsti olla. Vesi võib vähendada rebendite teket, kuid näiteks raseduse ajal põetud põletike korral ei pruugi sellest kasu olla. Soojas vees lihased siiski lõõgastuvad ja vaagnapõhjalihased venivad paremini.

Elina Piirimäe on ka ise kasutanud sünnitusel abivahendina vett. “Esimesel sünnitusel muutus väljutusperiood nii pikaks, et ronisin ise välja, teisel juhul oli laps tuharseisus ja ütlesin, et mina vannist välja ei tule,” räägib ämmaemand naerdes. “Lõpuks oli hea seegi, et ise sünnitada sain. Kuid kolmas laps sündis vette. Vees olid tuhud palju meeldivamad ja talutavamad. Seda ei saa võrrelda kuival maal sünnitamisega. Iga naine võiks seda ise proovida.”

Vettesünnitamiseks tegi ämmaemand isegi ettevalmistusi: käis kaks viimast kuud pea iga päev ujumas. Pikka aega vees viibimine võib aga muutuda talumatuks, näiteks Piirimäe koges külmatunnet, kuigi veetemperatuur oli normaalne.

Vettesünnitamisel on vaja esmalt välis­tada igasugused riskifaktorid. Piirimäe sõnul on tähtis ema või lapse tervislik seisund. Näiteks HIV-positiivsetel, eklamp­siat põdevatel või rohelise looteveega (kui tital on olnud hapnikupuudus, siis ta kakab lootevette ja nii muutuvad veed roheliseks) naistel on osas välisriikides küll võimalik vette sünnitada, kuid Eestis seda ei soovitata.

Võimalikud riskid ja vettesünnituse puudu­sed tuleks ämmaemandaga läbi rääkida juba kuu enne sünnitust ning oma soovist vette sünnitada kindlasti teada anda. Kui alles otsustaval hetkel sünnitusvanni nõuda, võib selleks olla liiga hilja, sest iga ämmaemand pole Eestis valmis vees sünnitust vastu võtma.

Riskide hulka kuuluvad veel kõrge vererõhk, veeallergia, ka lihtsalt hirm vee ees. Paraku Eestis ettevalmistuskursuseid vettesünnituseks ei korraldata. Mõned perekoolid pakuvad küll vettesünnituse loengut, kuid võimalikud hirmud ja riskid võivad ilmneda alles sünnituse ajal. Vee kasutamine sünnitusel ei välista, et sünnitus ei lõpe näiteks keisrilõikega.

Vettesünnituse tulevik?

“Vabasse veekogusse sünnitamist pole Eestis veel ette tulnud, on piirdutud kodubasseini sünnitusega,” räägib ämmaemand Elina Piirimäe. Kui soojas kliimas, näiteks Musta mere ääres, kus vettesünnitus 1960ndatel alguse sai, võib last vabalt meeldiva temperatuuriga merevees sünnitada, siis paraku pole lootust, et kliimasoojenemine Eesti veekogude temperatuuri 30 kraadi lähedale tõstaks. Kui just 35kraadise õhusoojaga suved ei saa Eestis tavaliseks nähtuseks. “Näiteks Havail on ämmaemandal lausa buss, millega mere äärde sõidetakse, seal on vajalik varustus sees ja sinna saab vajadusel soojenema minna.”

Neil, kellele sellest ekstreemsusest väheks jääb, on Vahemere ääres võimalik sünnitada delfiinide keskel.

“Öeldakse, et delfiinihäälitsuste lainesagedus jõuab ka kõhusoleva lapseni ning ta reageerivat sellele,” sõnab Piirimäe. Delfiinid pidavat erakordse sündmuse suhtes eriti uudishimulikud olema. Kellele delfiinid ja ookean jäävad liiga kaugeks, võivad vettesünnituse vürtsitamiseks kasutada lihtsalt värvivalgust.