Foto: ARNO SAAR
Treenimine
30. oktoober 2015, 13:52

Lugu ilmus esmakordselt 2012. aasta Tervis Plussis.

Ketas lendu ja tervis kehasse! (2)

Kettagolf on mäng lendava taldrikuga, kettagolfi mängupargis peab sellega tabama spetsiaalset korvi. Mida vähemate visetega, seda parem.

Ketta- ehk discgolfi mängimiseks läheb vaja kolme ketast, täpsust ja head pealehakkamist.

“Pikamaaketas on pikkadeks viseteks, keskmaaketas veidi lühemateks ja täpsemateks ning lähimaaketas ehk putter täpsusviseteks. Mida kitsam on ketta serv, seda pikemalt ketas lendab,” tutvustab väikseid lendavaid taldrikuid meenutavaid kettaid Raul Mägedik, kettagolfi Eesti meister 2009.

Ühe mängu jooksul võib kasutada kõiki kettaid ja vahet pole, mismoodi vahendit visatakse, põhiline, et see lõpuks korvi lendab. Kui rada läheb läbi võsa, võib ketast visata lausa pikuti või maha veerema panna. Suuremat õpetust mängimiseks vaja ei olegi. Kettad kaenlasse ja rajale!

Ketas maandub korvi

Tallinna lauluväljakul on paras mängupark algajale ja seal mängides on kettagolf pigem seltskonnamäng kui sport. “Reeglite järgi peab kettagolfi mängima vähemalt kolmekesi, kuid kõige parem on ketast lennutada neljakesi, kui kõigil on enam-vähem ühesugune mängutase,” ütleb Raul. Mängida saab ka paarisgolfi.

Kuue mängurajaga pargimaastik on lihtne ja hooldatud ning rajad lühikesed. Iga rada on mängupargis aga erinev.

Mäng algab mängualustuspaku ehk tii juurest. “Esimese viskega peaks proovima ketast lennutada võimalikult korvi lähedale,” annab Raul nõu.

Nii valin õhulennuks keskmaaketta, mis võiks minu väheste oskustega lennata kõige paremini. Üritan matkida Rauli profilt tehtud viset, kuid pole midagi parata – lendavat taldrikut ma visata ei oska.

“Järgmine vise tuleb kindlasti parem ja pargi lõpuks juba naudid viskamist,” julgustab Raul rõõmsalt. Jalutame ketta juurde ja panen end valmis järgmiseks katseks, sest korvini on veel pikk-pikk maa. Raul sätib mu kettahaaret ja näitab, kuidas käsi ketast lendu lastes liikuma peaks, et see ka lendaks. Sean jala sinna, kus eelmine ketas peatus, võtan kehaga hoogu ja lennutan ketast korvile lähemale. Tõesti – see lend on juba veidi pikem ja ilusam, kuid kaugel “päris” viskest.

“Sa vist sihid kohe alguses liiga palju, nii et ketta lennutamise jõud tuleb vaid käest. Pane kettasse kogu jõud, kui keha keerad, ja ära esialgu liialt sihi,” õpetab Raul õiget tehnikat. “Vaata, nii,” lennutab treener värvilise ketta kaugele ja vaid paari meetri kaugusele korvist. Proovin osavamat kopeerida: teen kehapöörde, lasen ketta hooga ja jõuga lendu, ilma viimasel hetkel korvi sihtimata. Ja ketas lendabki! Tunduvalt kaugemale kui eelmistel kordadel. “Super! Nüüd järgmine kord püüa visata madalamalt, et liiga palju jõudu ei läheks ketta üles lennutamisse,” lihvib Raul tehnikat. Nii lennutan ketast veel neli korda. Lõpuks, viimaseks täpsusviskeks korvi, valin putteri, millega on kõige kergem korvi sihtida. Valmis – ketas kukubki kõlisedes korvi. Scorekaardile läheb minul kirja seitse, Raulil kolm viset.

Tii orus, puu taga ja mäel

Kolmandal rajal ootab tii orus, kettakorv aga tõusul mõnekümne meetri kaugusel puu taga. Selle raja mängin läbi juba kuue viskega. Neljandal, väikse vimkaga rajal, saan kirja viis punkti. Seal teeb raja raskemaks, kuid huvitavamaks ettekirjutus visata ketast puust paremalt. Kui ketas kogemata puust vasakult möödub, saab mängija trahviviske ja kaotab niiviisi oma edu.

Kõige keerulisem rada on kuues, kus tiile tuleb ronida mäe otsa ja visata ketast orgu korvi suunas. Allapoole ketast visates käitub minu ketas hoopis erinevalt profi omast, sest kasutada tuleb hoopis teistsugust tehnikat, mis minul järjekindlalt ebaõnnestub.

Tunnen, kuidas elan mängu sisse ja tekib hasart, eriti pärast untsuläinud viset – et nüüd panna välja kõik, mis algajal ketta­golfimängijal anda on. Nii käin lauluväljaku taga oleva kettagolfi mängupargi kaks korda läbi. Viienda, ühe pargi raskematest radadest, lõpetan teisel ringil õnnega pooleks isegi kolme viskega. Pargi lõpus loeme punktid kokku ja võidab loomulikult Raul. Üheksa aastat mängukogemust annab talle 27 punkti. Minu kahetunnine mänguhasart toob aga 52 punkti. 

Kuigi kettagolf ei ole nõudlik füüsilise ettevalmistuse poolest ja sobib mängimiseks kõigile, tunnen mängu lõpus jalgades-kätes pingutusest ja mäkke kõndimisest kerget surinat. Pean plaani, kuidas järgmine kord paremaks saada.

Kettagolf talvel

Kettagolfi mängitakse ka talvel. Siis on mäng keerulisem ja füüsiliselt raskem, sest rajad on lahti lükkamata ja peale kettaheite tuleb ohtralt lumes sumbata, eriti kui ketas kaduma läheb.